Kuuesaja meetri pärast pöörake paremale ehk kuidas Laiuse Marid Kehras käisid

Marikestel on sõprustantsijad Kehras. Päikeseratas. Saime nendega esimest korda kokku eelmisel suurel peol Tallinnas, kui pidime üksteise kõrval staadionimuru kulutades tantsujooniseid õppima ja hiljem soojendasime tutvust naiste tantsupeo ajal kohalikus raudteelinnas. Nüüd kutsusid sõbrakesed Meie Mari Kehrasse pidule esinema. Festivalile. Folkloorifestivalile "Tunne oma rahva(u)st", mis juba teist aastat Kehra pargis toimub. No olgu selle festivali nimetusega kuidas on, aga kõigepealt oli meil tarvis Kehrasse orienteeruda. Geps on selline tore abimees, mis igal endast lugupidaval orienteerujal telefonis olemas on. Aga kui ta järjekindlalt käseb sul paremale pöörata, siis tekib ühel hetkel tõesti tunne, et kas me juba ringiga koju tagasi ei jõua... eriti kui teeservale ilmub silt "Alavere"... Igastahes kohale me siiski jõudsime ja võime nüüd kõigile rääkida, kuidas me ühe päeva jooksul nii korda kuus Kehras käisime. Ikka sisse-välja... ups, seda ei tohtinud öelda enam... Kehra on iseenesest tore kohake, kui tuul just tselluloositehase poolt ei puhu. Kui puhub, siis võib liikvel näha rätikuid näo ees hoidvaid autojuhte, kes üritavad ühe hingetõmbega võimalikult pika maa läbida, sest hais on tappev. Kohalikud on kas ära harjunud või immuunsed. Ega tegelt on Laiusel ka kevadine iseloomulik aroom täiesti olemas ja eks hais kuulub kultuurikihi juurde.  

Kultuuriprogrammi me tegelt nii väga ei näinudki. Enne meie esinemist olid laval mustlased, kes laulsid minu arust täitsa vene keeles, aga ma võin muidugi eksida. Mustlastantsu tehti ka, aga siis hakkas äkki kõlaritest hoopis Macarena kostma. Mul hetkeks hea meel juba, et kollased Mari lillekesed saavad äkki mustlasbändile minna tausta tantsima, aga võta näpust, mehed olid endale Macarena peale päris oma laulu teinud ning meie shõuetteaste jäi kahjuks ära. Oma viisteist minutit kuulsust saime ka meie kätte, kusjuures minul oli pisut külalistantsija tunne, sest sain ainult kahes tantsus osaleda ning ülejäänd naisukesed pidid neli tantsu järjest vihtuma, sel ajal kui mina pealtvaatajatega selfisid tegin. Eks promotiim on ka muidugi vajalik ning selle osa täitsin ma auga ära - päris mitu inimest teab nüüd, et kollaste triibuseelikutega Marid on pärit Laiuselt ja et Laiuse on Eestis. 

Kuna meie Päikeseratta tüdrukud olid ürituse aktiivis ning tormlesid mööda territooriumi ringi, siis me kahjuks nendega ei selfisid ega jutupause teha ei saanud. Olime suht omapead ja mõtlesime, et enne äraminekut võiks ju siis kaeda, et kus see maaliline Jägala jõgi on. Kui me jäätisemüüja käest küsisime, vaatas ta meid suht imestava pilguga ja ütles siis - pöörake siit telgi kõrvalt paremale, seal see vesi on... 

Otsustasime, et enne kojusõitu käime jugala jäga juurest ka läbi. Mõeldud-tehtud. Ristmikult pöörasime paremale... 

Jalgrattasõit ja seks...

... pidavat olema kaks asja, mis kunagi ei unune. Seda muidugi juhul, kui need korralikult omandanud oled. Pärast tänast tantsutrenni võin ma siia ritta vabalt kolmandaks rahvatantsu lisada. Jalgadel on ikka hea mälu, lased mõistusel puhata ja jalad-käed-puusad teavad ise mida teha. Eriti memmede tantsus. Polnudki ammu sellist krõnksliigutust teinud... päris huvitav tundus. Aga jah, kuigi tegin rahvatantsuga lõpparve juba aastavahetusel, on ikka siinseal olukordi, kus minu ihuliikmeid triibuseelikusse mässitakse ning tantsupõrandale tiritakse. Ega mul ei ole midagi selle vastu ning täna oli kuidagi eriti tore ja nostalgiline oma naisukestega koos viibida. Ja tõdeda, et kõik on ikka vanaviisi. Ikka veel visatakse nalja, mis trükimusta ei kannata, aga vastavalt ühiskonnas toimuvatele protsessidele on lisandunud poliitilise korrektsuse õppetunnid - ei tohi öelda sisse-välja, ei-ei ette-taha ka ei tohi... ah pagan, juba läks meelest ära, et kuidas siis tohib... ei tohi seista otse taga, eriti kui sinu ees olev naine on upakil asendis, niimoodi võib valesid signaale anda. Samas on jumala okei, et naiste uued tantsud on Hobu ja Uih-aih... ei olnud, miski muu oli... Ups ei olnud ka... no vahet pole. Mõlemas tantsus on tuntavalt hobuste jäsemete liikumist matkivaid liigutusi ja see on täiesti poliitiliselt korrektne. Tegelt oli mul natuke kurb meel, et me selliseid tantse siis ei teinud, kui mina veel aktiivset Marikest mängisin. Siis oli muidugi vaja läbida balletiperiood onju... Aga kuna meie laupäevane esinemine tuleb Kehras, kuhu kogunevad igast masti erinevate rahvuste esindajad oma oskusi näitama, siis sobivad sinna hobuste ja memmede tantsud väga hästi. Ja loomulikult lätlaste polka. Huvitav, mis rahvust me ikkagi esindame... Tuleb välja nuputada. Laupäeval Kehras näeme, Marikesed ja muidu mammud.

Latte ja jäätisekokteil...

...teevad soojal suvepäeval mööda eikellegimaad ringi tiirutava jalgratturi rõõmsaks iga kell. Rattausku inimesed on tegelt niisamagi rõõmsad. Ka siis, kui taevast sajab pussnuge või kõrvetab päike kuklakarvad ära. Ja ka siis, kui massiivsed rekkad neist kitsal teel millimeetri kauguselt täiskiirusel mööda vuravad, niiet ratta teel hoidmiseks tuleb kasutusele võtta ka need lihased, mida sul ei ole. Aga eriti rõõmsaks muutuvad ratturid siis, kui neile teeservas mõnusad toidukohad ette juhtuvad. Nagu näiteks Jõgeva-Mustvee maanteel Sadala ristis Kantkülas asuv Veski Külalistemaja.

See koht on tegelikult väike ime. Ma nii mäletan neid aegu, mil risti peal asuva vana veski varemed kummituspisaraid valasid ning sünge mälestusena teeliste pilke püüdsid. Kaua sa ikka kannatad kurbade naeru, tuleb ohjad pihku haarata ja tegutseda, nii võisid ehk mõelda need tegusad inimesed, kes veskist tänaseks kauni pärli on välja võlunud.

Välimuselt super majakene peidab oma sisemuses veel paremaid maiuspalu. Oma esimese tõelise latte jõin ma näiteks selles kohas... no ei olnud ma varem kihilist piimakohvi näinud... Ja raudselt maailma esikümnesse mahutuvad nii maitselt kui väljanägemiselt need toidud, mida Veskis pakutakse. Jah, ei ole tegu Pariisi eliitkohvikute rajoonis asuva toitlustusasutusega... see on lihtsalt üks vana Veski poolel teel Mustveesse... keset põlde ja metsi... teeristil. Ja täna näiteks ei olnud mu kohv üldse mitte kihiline, aga see-eest oli ploomimahlaga jäätisekokteil suurepärane!
Ja mitte kuidagi ei saa mainimata jätta kuninglikku tualetti, sest kuhu siis veel ratturil minna, kui ta juba näiteks tund aega pedaale on vändanud ja nüüd kosutuseks jäätisekokteili ära luristanud.

And last but not least - vähemalt sealsamas tualetis on seina peal alati kunstišedöövrid. Viimane kord leidsin sealt kala, seekord anti mulle teada, et kiirustada pole kuhugi ning Veski külalistemaja ootab alati. Koos kohvi ja kokteiliga.