Jaitsakamennaja daroga...

…viis mind koos Marikestega laupäeva hommikul lapsepõlveradade suunas. Ehk siis Sigulda mägede poole. Lapsepõlves kuulusid need mäed, puust kepikesed ja allikaveega koobas minu igasuviste meelelahutuste hulka. Sinna sai reisitud nii külgkorviga mootorrattaga, kui hiljem Zapaka ja Moskvitšiga. Seekord siis riivasime Siguldat põgusalt oma tantsuturneel Allaži sõprade juurde. Tegelikult olen seal Allažis korra varemgi käinud, ajal kui Laiusel õpetaja ja projektijuhi leiba sai söödud, tookord oli tegu suurema seltskonnaga ning kuna vist ka valla rahvas kaasas oli, siis tutvustati meile kohalikke asutusi ning öömaja pakuti voodi ja duširuumiga majas. Seekordne väljasõit oli väheke ekstreemsema olemusega ning pean tunnistama, et kui me pärast pikka loksumist tillukeses bussis Allaži kultuurimaja ette jõudsime, olin vähemalt mina küll üsnagi suures hämmelduses. No kujutage ette, et on üks üsna räämas roosat värvi maja künka otsas keset mittemidagit ning sa tead, et paari tunni pärast pead sa seal esinema. Tekib küsimus – kellele? Kas kolm inimest tuleb vaatama? Kas magamiskotid tuleb sinnasamma saali põrandale pärast laiali harutada? Pisike paanikamoment puges naha vahele, kui külmast õhust küllastunud laval proovi tegemise katse ajal ei ühildunud meie muusikaplaat kohaliku helitehniku arvutiga ning plaati mängima nõustunud masinavärk tegi seda liikuvas tempos, ehk siis vahepeal kümnendiku võrra aeglasemalt ja siis jälle kiiremini… Õnneks vajas nähtavasti harva kasutatav plaadimängija lihtsalt soojendust ning edaspidi olid kõik tempod õiged. Väheke kummaline vaatepilt oli küll, kui helitehnik helitugevuse sättimiseks kõrgete kõlarikastide taha nuppe kruttima pidi ronima, aga eesmärk pühitseb abinõu ja kontserdi ajaks olid asjad paigas. Ka minu teine hirm seoses pealtvaatajate nappusega jooksis täitsa tühja, sest selleks ajaks, kui me ülekorruselt rahvariide vormis alla jalutasime, oli saal rahvast täis. Ja mitte ainult teisi esinejaid, vaid täitsa ’tavalised’ küla inimesed olid platsis. Kontserdi eel ja ajal selgus mulle aga täie tõsidusega, et minu pärast oleksid mind ümbritsevad inimesed võinud väga vabalt ka hiina keeles rääkida, sest nii palju kui ma ka ei püüdnud, no mitte ühtegi kasvõi vähekenegi mõne ’kultuurkeelega’ sarnast sõna ma läti keelest üles noppida ei suutnud. Saldejums ja alus ja Igaunija ei lähe arvesse :) Aga õnneks on tantsukeel rahvusvaheline. Läti rahvatantsud on enamikus ikka palju krapsakamad kui meie omad, seekord oli siiski ka kohalikel gruppidel veidi rahulikemaid tantse ette kanda, sest meie läksime ju oma esimesele selle koosseisuga toimuvale välisturneele päris raske repertuaariga. No ega ikka ei mõtle välja küll, mida see ’aiaäärne’ öelda tahab, kui sõnadest aru ei saa ja koreograafia ka suht keeruline välja joonistub. Pärast etendust toimunud tantsulka ajal ütles nii mõnigi läti tantsija, et meie kaks ülejäänud tantsu – Vigala reilender ja Kodu – olid niisamagi kenad vaadata, aga Aiaäärne tuli neile ’ära seletada’. Veel kostus kommentaare, et eesti naised tantsivad küll kenasti, kuid nad on nii väikesed… ei no, paar tükki meie rühmast on jah nagu väheke alaealise mõõtu, aga üldiselt oleme ikka täitsa kobedad naisterahvad kõik :) Aga üks asi, millest läti mehed aru ei saanud, oli see, et kuidas ikka saab üks kollektiiv ollagi ainult naisrühm. Mis tähendab, teil polegi mehi? Kuidas te ilma meesteta tantsida saate? Võtsite endile uusi liikmeid ja need tulid ka ilma meesteta või? No tee siis selgeks, et Eestimaa on paksult täis ainult naistest koosnevaid tantsutruppe ja et meil sel suvel kogunisti Naiste Tantsupidu toimus… Lätis igatahes meestest puudust ei ole ning õhtuse tantsulka ajal oli põrand kohe esimeste ’elus’ bändi tekitatud muusikahelide peale tantsupaare täis ning ega siis kaunid ’Igaunu meitenes’ ei saanud ka kaua müürilillekestena laua taga istuda. Omaette vaatepilt olid pärast tunde kestnud tantsumaratoni meie kingad… kui saalis oleks tolmutermomeeter olnud, siis nähtavasti oleks see pihtas-põhjas näidanud. Kogu selle rõõmsameelse ja positiivsust õhkuva seltskonna võitlus tegelikkusega tuli aga välja hoopis hiljem, hommikul meie perenaise Aelitaga kohvilauas juttu puhudes. Kui paari aasta eest valdade ühinemisel otsustati ’võimukandjate’ poolt, et Allaži kultuurimaja mitte enam vaja pole, sest mida selle eelmise sajandi algul rahva raha ja higiga ehitatud majaga ikka peale on hakata, siis tehtigi kultuurimajale ots peale ning uksed kinni. Pole teil vaja siin mingit kultuuri teha, minge käige valla keskuses kultuuri tegemas… Allaži inimesed aga tundsid, et nendel on oma kultuuri ja ajaloo hõngu täis maja kohe kindlasti tarvis, kutsusid rahva kokku, tegid talgud, seadsid ’kõiketeadvad’ valitsejad fakti ette, et nemad oma kultuurimajast ei loobu…. Ning said oma maja tagasi! Isegi elektriküte pandi sisse. Tänu Aelita ja tema mõttekaaslaste vaprusele oli meil ka nüüd koht, kuhu esinema minna ja meie oma eestimaist kultuuri kaasa tuua… Kui Aelita oma trupiga eeloleval suvel meie juurde külla tuleb, kuhu on siis meil neid kutsuda? Laiuse kultuurikants kummitab keset küla juba rohkem kui kümme aastat… sest me ei võidelnud selle eest… niimoodi vaikselt me siis hääbume. Nõrkus on su nimi Raine… häbene nurgas…

Kõigi eelduste kohaselt...

…peaksin ma praegu kirjutama minule omasel moel emotsioonidest kubisevat ning veidi sarkastilise alatooniga kirjeldust sellest, kuidas ma eile Laiuse kooli vilistlaste kokkutulekul käisin. Nojaa… Tegelikult tuleks seda vist ikka Laiuse koolihariduse 325 aastaseks saamise tähistamiseks korraldatud juubelipeoks nimetada, sest kokkutulnuid ju oli, aga nende hulgas figureerisid peaaegu täpselt samad näod, mis 5 ja 10 ja 15 aastat tagasigi. Ehk siis, maksin 13 eurot selle nimel, et saaksin kallistada ja juttu puhuda nende klassikaaslaste, koolikaaslaste ja õpetajatega, keda ma üsna sageli niigi kohtan. Kokkutulekul ei viibinud ei minu klassijuhatajat ega ka ühtegi teist minu ajal Laiuse koolis tunde andnud õpetajat, kui välja arvata praegugi pedagoogi aganaid täis pikitud leiba söövad või siis Laiusel resideerivad endised õpetajad. Aga heade sõpradega on ju alati väga tore jälle kokku saada, mälestusi heietada ning peab ütlema, et eile sai Laiuse kooli vana ja päevinäinud saalipõrand küll päris korraliku kontsalihvimise osaliseks ning nii vahvat tantsuvihtumist pole Laiuse piirkonnas juba ammu nähtud. Ega seda tantsu kusagil mujal vihtuda ju polegi. Kummitusmajana valusaid torkeid südamesse pistev vana kultuurimaja seisab ju ikka veel kui vanade heade, kultuuri täis aegade meenutus keset küla… kultuurikantsi tulevik on vist veel paljudeks aastateks paksude kardinate taga peidus. Ammuste sõpradega tuli tahes tahtmata jutuks kooliaegsete näidendite esitamine kultuurimaja lavalaudadel, esinemised teistes lähikondsetes kultuurimajades, jõulupeod, diskod, kohvik-klubid ja uusaasta tantsuõhtud. Et siis nii vanaks oleme jäänud, kui meenutame heldimusega – Ohh, olid alles ajad! Koolis oli kord majas ja vandesõnu kasutada ei tohtinud, hommikusest kooriproovist puudumine päädis direktori kabinetis aruandmisega, tunnis korra rikkumise eest võis vabalt joonlauaga piki näppe saada, kuklas paikneva juuksetuti valus sakutamine kuulus samuti igapäevaste ’motivatsioonitekitajate’ hulka ning jutud vahetunnis käsukorras mööda koridori ringijalutamisest on praegusaja laste hulgas muutunud lausa legendiks karmist nõukogude kooliajast. See kõik on aga nüüdseks meie, ammuste lõpetajate, mälusoppides vormunud mingiks pehmeks stressipalliks, mida vahetevahel pigistades ning mudides saab tänapäevaseid muremõtteid kasvõi hetkeks tahaplaanile jätta ja mitte mõelda sellest, kuidas näiteks toime tulla 3 euroga päevas… Mõtted mõlguvad hoopis selles suunas, kuidas me eile ühe klassivennaga mööda koolimaja Päkapikku ja Maja mängisime ning kokku ei saanudki… kuidas toatäie rangeilmeliste pedagoogide silme all kaks endist mitte nii väga pedagoogi purskkaevu taustal reidikaid pildistasid… kuidas huumorimeel päästab välja ka kõige täbaramatest olukordadest, eriti kui piinlik situatsioon tekib suure rahvahulga silme all… kuidas alati õigustab end murfism, mille kohaselt pidu peab lõppema siis, kui rahvas alles äsja korralikult soojaks on köetud ning vägisi korraldatud after-party suhteliselt ruttu maha jahutab. Üldiselt on aga inimestega tore olla, eriti kui kõiksugu eelarvamused koju jätta ning nautida hetke ja iseennast. Küll uus päev toob uued mured piisavalt ruttu… aga mitte veel… õnneks… Hea oli teiega, armsad sõbrad! Lõbusate jällenägemisteni…

Ühe õudusttekitava hetke jooksul tajusin...

…et elu ongi tegelikult Internetis. Mis tähendab, 'teenus on peatatud'? Mida te sellega mõtlete, et arve on tasumata ning te lülitate välja minu virtuaalse maailma ja telefoni? Kusjuures selle teadmise kättesaamisele eelnes tund aega mässamist arvutite sisse-välja lülitamise näol, kõigi olemasolevate ruuterite järgiproovimist ning juhtmete vahetamist… sest kui netti pole, siis pole ka kusagilt otsida telefoninumbrit, et küsida, milles probleem võiks olla… ja no tegelikult pole ju ka telefoni, millega helistada… ja kuna arved käivad internetipanga kaudu ning tulevad e-arvetena, siis tuleb asja klaarimiseks otsida ühendust omav pind. Hea küll, kui paanika kõrvale jätta ning läbikärssanud isiklikke närvirakke mitte lugeda, tekitas see kogemus minus ebameeldiva eelaimuse, mis võib juhtuda meie armastatud e-riigiga, kui ühel hetkel tõepoolest virtuaalne keskkond mingil põhjusel toimimast lakkab. Lennuliiklus, digiretsept, e-kool, kaardimaksed, ajalehed… Kas ma tahan või mitte, suurem osa minu elukorraldusest liigub mööda nähtamatuid traate ning asub käega mittekatsutavas maailmas, millele ilma abivahenditeta pilku heita pole võimalik. Hingedemaailmas. Polnud arvatavasti juhus, et see krahhi ettekuulutus juhtus just eile, kui olin minemas Külaakadeemia järjekordsele istungile, mis seekord viis meid tagasi omaenese juurte juurde, ehk siis tegime tutvust esivanemate uskumuste ja tundmustega. Inimesed on oma põhiolemuselt ikka täiesti sarnased. Ega ma tegelikult ei imesta küll selle üle, et maailma erinevais paigus elavate rahvaste kõige ürgsema tasandi tõekspidamised ning suhtumine loodusesse üsnagi sarnased on. Sisuliselt ei erine eestimaa algasukate hingemaailm indiaanlaste või keltide omast ning kusagilt meie oma sisemusest ujuvad pinnale need aastatuhandete vanused tõdemused ning teadmised… keegi ei pea meile ütlema, et puul on hing, me teame seda niigi… see on meisse sisse kodeeritud. Kuna oleme ju kõik 99,9% ulatuses identsed, siis mine tea, võib-olla on see hingeline pool peidus just selles mitteaktiivses DNAs, nendes reklaamiklippides, millede otstarbest me siiani veel aru pole saanud. Ja kuna me oma aju hallollusest ainult pisukest osa kasutada suudame, siis ei ole meil võimalik seda meie endi sees olemas olevat virtuaalset hingedemaailma rakendada. Mõningad meie hulgast on siiski võimelised tajuma asju, mida silm ei seleta… pole need selgeltnägijad või tervendajad mitte mingid posijad… ega autistid oma seletamatute ’võimetega’ mingid friigid. Kui mul mingi ime läbi õnnestuks lahti muukida omaenese kehasse paigutatud koodi salasõna, siis poleks mul näiteks sellesama kirjatüki edastamiseks vaja ei arvutit, internetti ega elektrit… Ma lihtsalt ’kirjutaksin’ selle loo oma mõtetes ning edastaksin neile inimestele, kellele soovin, puhtalt mõtte jõuga. Ilma tulemüürita ning viirusekartuseta. Ohh, milline meeldiv illusioon… tehnikavaba maailm…

Kui keegi väidab...

…et maavanaemale pole mingit mõtet geenidest ja DNAst rääkida, sest nagunii ei saa ta muhvigi aru, siis soovitage tal memm kaasa võtta ja minna Dagni Krinka jutule. Võin kinnitada, et pärast kahetunnist Dagni loengut on imelihtsas populaarteaduslikus keeles edasi antud geeniteaduse ABC vanaemal selge nagu seebivesi ning lisaks teadmistele on temas kõige tõenäolisemalt tärganud ka tohutu huvi selle imepärase geenide maailma vastu. No tõepoolest, muidugi me teame ju, et kõik elusorganismid koosnevad rakkudest ning et meil on kromosoomid ja inimlapse soo määramisel omab tähtsust see, kas isalt saadakse X või Y kromosoom. Aga nõuab ikka päris lennukat kujutlusvõimet, et üritada silme ette manada pilti, kuidas igas meie rakutuumas pesitseb 23 paari kromosoome, kus igas paaris üks kromosoom on saadud emalt ja teine isalt ning absoluutselt iga kromosoom kujutab endast tegelikult tihedalt kokkupakitud DNA kaherealist heeliksit, mis ausalt öeldes meenutab keerdtreppi ja mille pikkus lahtipakituna on mitu sentimeetrit ning et selle DNA ahela moodustavadki geenid, mida inimesel arvatakse olevat umbes 80-120 tuhande ringis. Vähe sellest, iga kord, kui rakk paljuneda tahab, peab ta selle DNA ahela uuesti lahtipakkima, pooleks tegema ning täpselt identsed teised pooled vastu tagasi tekitama, et need uued ahelad siis rõõmsalt jälle uue raku kromosoomideks kokku pakkida. Nii nagu Dagnil, nii tekib minulgi tahtmine paigale tarduda, et ma oma asjatu askeldamise ja energia raiskamisega ei segaks seda imelist kellavärki, mis minu sees tiksub. Missugune vägi kõik selle ometi välja on nuputanud ning mis imevalemiga kogu see mehhanism iga elusolendi sees töötab, see jääb vist igavesti mõistatuseks. Samuti tekitab iga uus avastus vist küll rohkem küsimusi kui vastuseid. Kui ühe individuaalse inimese genoomis on umbes 20 tuhat geeni ning nagu targad inimesed on kindlaks teinud, on kogu maakeral leiduvad inimesed 99.9% identsed, seega põhineb meie uhkustunne selle üle, et iga inimene on unikaalne, mingil tühisel 0,1% genoomis leiduval erinevusel. Oleks võinud siis vähemalt paargi protsenti olla… Hiirtega näiteks sarnaneb inimene tervelt 97,5% ulatuses. Olin küll ennegi kuulnud, et hiiri kasutatakse’katsejänestena’ just meie geneetilise sarnasuse tõttu, aga et see sarnasus nii suur on, ei kujutanud ma küll uneski ette. Samas muidugi ei maksa paanitseda, kuna tõenäosus pisukese geenimutatsiooni tulemusena hiiresarnasena sündida on siiski suhteliselt olematu, kuna geenimaailmas on protsentidel teine suurus kui näiteks toidukaupade allahindlusel… Igatahes on minu peas nüüd keerlemas sadu uurimist vajavaid küsimusi, kõik puha Geenimaaniast tekitatud. Et mispärast siis ikkagi minu lapsed kõik sinisilmsetena sündisid, kuigi minu suguvõsas on kõik pruunide silmadega ning pruunisilmsus pidavat olema dominantne… Et mismoodi toimub näiteks emalt ja isalt saadud kromosoomides leiduva info jagamine lapse ’kokkupanemisel’, missuguse valemi alusel see uus olend tekitatakse ehk siis kes teeb valiku… Kas teatud liigutuste tegemine on ka pärilik, ehk miks minu laps samamoodi kõrva näpib või lõuga sügab nagu mina seda teen… Miks juhtub nii, et uinuvas olekus olnud ning suguvõsas näiteks viimati viis põlve tagasi teatud haigust põhjustanud geen ühtäkki taas aktiveerub… Miks tänapäeva lapsed lausa tuntavalt pikemad on kui nende vanemad, kuigi meie põlvkond pole kohe päris kindlasti mitte oma lapsepõlves pidevalt külma käes lõdisenud… Ja pagana pihta, mis otstarve sellel ’rämps’DNAl ikkagi on, sest tähendus peab tal olema, kuna mina küll ei usu, et loodus oma asjalikkuses on minu DNA ahelasse nii umbes 97% ulatuses mittevajalikku materjali toppinud… Samas – mine tea… ma pole elu sees enne sellist juttu kirjutanud, kus nii palju numbreid oleks…

Mulle nii meeldib...

…meie sügishooaja tantsutrennides valitsev asjalik õhkkond. Tantsu õppimisel pöörame vajalikul määral tähelepanu sammude korrektsele sooritamisele ning enamikule üles kerkinud küsimustele on võimalik vastust saada. Tantsu peenmehaanikasse süvenemise nimel luban ka edaspidi iga kahtluse ja kõhkluse puhul kätt tõsta ning minu kallid kaaslased peavad kõik mu tobedad järelpärimised välja kannatama… Vahepeal meenutasid meie tantsutunnid osalejate protsendi ja jutumulli poolest pigem riigikogu ning nende otsene kasutegur kippus sama suureks jääma kui meie armastatud parlamendil. Mis muidugi ei tähenda, nagu ei peaks me elutähtsaid probleeme arutama… ikka peame ning igasugu arutamisi ja otsustamisi tuleb kindlasti tulevikus veel palju ette. Aga põhiline olgu ikka osaoskuste omandamine… vastavalt õppekavale. Praeguseks on ehk ka talvise väljalaske tantsutüdrukud, sealhulgas mina ise, oma sarved pehmemaks jooksnud ning kepsutavad üsna kergejalgselt õiges rütmis ning enamasti ka juba õigete tantsusammudega. Tõsi küll, praegugi lisandus meie rõõmsasse seltskonda kaks kena tütarlast Merike ja Mariell, kellest viimane on MeieMaris kunagi juba käe valgeks saanud, kuid Merike kuulub samasuguste roheliste hulka nagu meie Ritaga. Tänu maailmas valitsevale õiglusele saab ta aga esinemisristsed üsna sama ruttu kui mina selle aasta hakul. Meie pidime juba nii umbes neli nädalat pärast Marideks hakkamist välismaalastele tantsu lööma, mis sest, et ekstreemsetes välitingimustes, kus tantsijaid vahepeal nähagi polnud, seega võisime me tegelikult tantsida midaiganes… mida me muidugi ei teinud, ausõna :) Meie verivärsketel marjakestel on veidike rohkem aega samme seada, et siis koos ülejäänud grupiga oktoobri lõpul Lätimaale tantsima sõita. Esinemaks sisetingimustes ja heledate tulede valguses… kus iga sammuke nagu väljanäitusel. Vabu kohti on Marikeste tantsuridades muide veelgi, nõnda et kõigil soovijatel palume aga lahkesti tulla trenni piiluma ning kui meeldib, siis võib endal sellised tantsujalad avastada, millest varem võib-olla aimugi polnud. Tänases trennis näiteks kasvatasime endile hoolega järelkasvu, ehk siis kõik kohalviibivad väikesed inimesed olid augutäiteks ära kasutatud. Asjalikust õhkkonnast hoolimata on meie trennitunnid siiski tavaliselt üsna vürtsikad, mille tõestuseks olgu siinkohal ära toodud mõningad dialoogjupikesed:

„Kumb enne on?“ – „Väljaheide“

„Mul on probleem selle alla laskmisega.“ – „Kas tahad toon sulle pampersit või Tena Ladyt?“

„Kust ma pean minema kui mulle pole ühtki auku jäetud!“

„Mina lähen nüüd siit ja sina vaata ise kust sa oma augu saad!“

„Milline jalg see kõver peab olema?“- „Tagumine!“

„Kas enne on sisse või välja?“ – „Sisse. Ja kui on välja, siis hoidke puusad koos, muidu tuleb keegi teile sinna vahele.“

„Kõigepealt koputad, siis plaksutad ja tõstad jalga, aga mitte ei pissi, vaid hoiad põlved koos.“

„Lähed diagonaalis otse teise ette.“ – „Kui suur see vahe peab jääma?“ – „Nii et rinnad ära mahuvad.“

„Ega kui oled ikka 10 aastat parema jalaga tantsinud, siis on raske küll.“ – „Siis ongi viimane aeg ka vasakul jalal tantsida lasta.“

Seni on meie kalli juhendaja suust kõlanud suurim kiitus: „See natuke juba meenutas seda, mis tegelikult peaks olema!“ Ehk õnnestub ükskord mõni tants ka niimoodi ära tantsida, et ta enam ei meenuta, vaid juba natuke ongi nii nagu olema peaks… lootus ikka jääb ju :)