Inimese elu...

…käib nagu kellavärk. Kõik on täpselt paika sätitud. Kalendrid ja aastaajad, kuupäevad ja kellaajad, minutid ja sajandid… Suveaeg ja talveaeg, bussi-rongi-laevagraafikud, koolitundide algusajad, kaks minutit tööpäeva lõpuni, kahekümne sekundi pärast algab uus aasta… Ühtki sekundit ei tohi ju raisata. Ometi võib just sekund olla see, mis kõige kaalukamaks osutub. Mille vältel ma otsustan, et ma võib-olla ei tahagi elada selles kalkuleeritud ja tasakaalustatud, välja arvestatud ja planeeritud maailmas. Ei tahagi kalendrisse vaadata ning lugeda päevi, mil ma lõpuks ometi kaheksateist saan või siis nukralt ohates nentida, et jälle üks sünnipäev viiekümnele lähemal. Mis tähtsust sel on, kui vana ma olen. Kuidas see aastate number peaks suutma kokku võtta minu olemust? Tahan hommikul kaua magada ning mitte koos kella kuuega tõusta, sest minu loomuses on töötada öösiti ning minule annavad inspiratsiooni pimedus ja tähevalgus. Ei taha siniseid esmaspäevi, mil maailm negatiivis paistab, ei taha järjekordset maagiliste numbrite jadaga seotud maailmalõppu või planeetide vastasseisu, mis katastroofe ennustavad. Numbrimaagia… Loeme horoskoope, lahterdame iseendid vastavalt kellegi poolt kunagi välja arvestatud ja kasutusele võetud kalendri järgi. Teisiti ei saa ju. Maailm variseks kokku kui meil poleks numbreid, mille külge klammerduda. Milline lärm tõusis, kui USA teadlased pakkusid kasutusele võtmiseks välja kalendrit, mis oleks igal aastal täpselt ühesugune. Mõelge, milline pühaduseteotus! Minu sünnipäev oleks igal aastal täpselt ühel ja samal päeval… Tõepoolest – igavene teisipäevane! Ja kui kõigil Maa elanikel oleks üks ja seesama kellaaeg, siis me peaksime ju kõik kell kaheksa tööle minema, mis sest, et ühel pool maakera on hommik ja teisal õhtu… Püha lihtsameelsus… Oleme end nii mugavalt sisse seadnud sellesse kalendrimaailma, et ilma selle turvalise kaitseta variseks vist kogu loogika kokku. Mis vahet sel on, mis numbrit näitab kell või mis päev parasjagu on. Päikesel ja Kuul pole sellest küll sooja ega külma. Tähed käivad samuti oma rada. Kogu Universumil on täiesti ükskõik, kas Jüriöö ülestõus toimus aastal 1343 või kas Maavalla kalendri järgi võiks meil praegu aasta 10225 alata. Tegelikult ju algaski uus Päikeseaasta mõned päevad tagasi. Ja mul pole vähimatki aimu, kui mitmendat aastat Maa oma uut ringi ümber Päikese alustas. Paljudel aga on täiesti kindel teadmine sellest. Numbriteadmine. Nii ja nii mitu miljardit aastat. Kuid ja päevi. Sekundeid… Kell näitab 0.40. Mis ma selle teadmisega peale hakkan. Ahjaa, on öö, sest kell ütleb nii ja kuna on öö, siis tuleb magama minna, sest kalendri järgi on täna aasta viimane päev. Kunagi keegi otsustas, et praegu lõpeb aasta 2011. Las ta lõpeb siis pealegi... Ja ega ilma aastate olemasoluta oleks ju raske viisaastaku plaane teha ning aastakokkuvõtteid ja uue aasta lubadusi ja kes teab, mis kõike veel. Nummerdame siis aga rõõmsalt edasi. Üks, kaks, üksteist...

Ma ei oska haige olla

Mul puudub igasugune olemise strateegia selleks puhuks, kui mingid miljonid tundmatute nimedega bakterid-batsillid minu organismis peremehetsevad. Kui ikka inimene tavaliselt terve on ja siis mingi apsaka läbi paaril korral aastas invasiooni üle peab elama, siis olen ma küll haledalt läbi kukkunud kriisisituatsioonis käitumisjuhiste väljatöötamisega. Või kui mul tekibki mingi tahtevälgatus – näiteks ignoreerida seda fakti, et ma tegelikult ka haige olen – siis minu enese väeti keha on see, mis mulle järele ei jõua. Reetur. Ülemiste hingamisteede haiguste korral, ehk siis kogu olemist halvava nohu ja palaviku puhul pole üldse mõtet rääkidagi sellest, et inimese tunne kusagilt ikka tagasi tulemas on. Kujutad sa ette – mingi pisike nohukene ja inimesest pole asjagi… Eriti lõbusaks läheb aga siis, kui õnnestub kõhuviirust hankida. Koos kogu sisikonna välja oksendamisega tundub mulle, et ka suur osa minu aju hallollusest sama teed pidi kaduvikku läheb. Miks muidu ei suutnud ma eile õhtul raadiost kõlavast inglise keelest mitte mõhkugi aru saada… tundus, nagu oleks hiinlased kõik laulud esitanud… või oli see hoopis eesti keel??? Täiesti kohutav väljavaade igatahes. Tehke minu kehaga mida tahate, aga jätke minu mõistus puutumata. Tahes-tahtmata kangastus mulle silme ette minu laste ainus elus olev vanavanem, kes kõrgest vanusest tingituna enam mitte midagi ei mäleta. Isegi mitte oma lapsi. Rääkimata sellest, mis juhtus paar minutit tagasi. Mis kasu on minu kujust, kes kellegagi seostumata zombi moodi maailmas ringi käib. Huhh. Õnneks mäletasin ma täna hommikul ikka natuke rohkem juba, sain ka keeltest aru ning oma lapsed tundsin ka kõik ära. Kui välja arvata, et mul läks ikka segamini, millist kommi keegi mu lastest sööb ja millist mitte… Häbi-häbi. Aga ikkagi. Haigused – palun mitte tülitada mind ja minu lapsi, me ei hakka teid kunagi armastama ega teiega läbi saama ning üleüldse saame me nagunii kohe terveks ja pole mõtet oma aega meie peale raisata. Minge Kuu peale… Las saavad tulnukad ka aimu, millised nähtamatud ohud neid Maa peal varitseda võivad.

Viimasel ajal tunnen...

...kuidas pimedus on mu pea kohale kogunemas. Kurjus ja vihkamine. Sallimatus. Inimesed ärrituvad iga pisemagi asja peale, on vihased ja oma vihas kõigutamatud. Praegusel jõuluajal torkab eriti silma resoluutne diskuteerimine Jõulude tegeliku tähenduse üle. “Kas Jõulud on Saatanast... Inimesed on ära unustanud, et Jõulud on Jeesuse sünnipäev…. Mis on Jeesusel pistmist verivorstide ja kingitustega!“ – pahandavad kristlased või muidu inimkonna päästja isikusse uskuvad inimesed. Neile vastanduvad nii-nimetatud ’paganad’ või siis maausku eestlased, kes iidsetele rahvatraditsioonidele viidates üritavad jumalausklikele selgeks teha, et Jõul lihtsalt vana talvise pööripäeva ja päikese ringkäiguga seotud püha on. Kõigutamatud on mõlemad. Ja ega seal pole midagi imeks panna. Kui inimene ikka hulga fakte ajaloost kirja paneb ja muidu tarka juttu ajab, siis peab seal ka tõsi taga olema. Ajalugu ju ei valeta. Või ehk siiski? Ajalugu pole ju midagi muud kui inimeste endi poolt üsna subjektiivselt kas siis suusõnaliselt või kirjalike ürikutena järeltulevatele põlvedele edasi antud uudised. Kui meil pole tänapäeval võimalik välja selgitada absoluutset tõde isegi mitte Ameerikas 9/11 juhtunu kohta, siis kuidas saame raudse järjekindlusega tõe pähe kuulutada midagi, mis toimus või ei toimunud tuhandeid aastaid tagasi. Nojaa… meil on ju traditsioonid. Need on mingi pühalikkuse oreooliga ümbritsetud tabud. Hoidku selle eest, et keegi neid muutma hakkaks või üldse ignoreerida püüaks. Alles see oli, kui keerles jutt nende vaeste jõulukuuskede ümber, keda jõulude ajal massiliselt mõrvatakse ning paaril päeval kui ebajumalakujukesi kummardatakse. Kas ajalooürikud räägivad meile ikka adekvaatset juttu, miks selline traditsioon ning miks me sellest nii kangekaelselt ikka veel kinni püüame hoida? Maailm muutub, muutuvad ühiskonnad ja reeglid, inimestest rääkimata. Ja küll on tore, et meie praeguse ühiskonnakorra juures on vähemalt jõulude ajal võimalik hetkeks leevendada kodutute, lastekodulaste või mingil muul moel elu hammasrataste vahele jäänud inimeste olukorda. Üheks üürikeseks ajaks tuletada meile kõigile meelde, et kusagil on mitte just vähene hulk inimesi, kelle elu on elamisväärsest üsna kaugele triivinud. Saame siis oma lahkest südamest annetada nende heaks selle pisku, mis meil võimalik… ning ülejäänud aasta rahulikult omi asju ajada. Ei ole ju kurjust ega pimedust – on lahkus ja siirus. Ja kõiksugu hästirahastatud kampaaniatega püütakse meile selgitada, et erinevus ju rikastab… Aga sellest hoolimata on õige ainult see, mis mina ütlen ja teen. Te olete lihtsalt asjast valesti aru saanud. Inimene on inimesele…

Mulle meeldivad Jõulud

Kohe väga meeldivad. Esiteks on lapsed koolist kodus. Kõik lapsed ja igast koolist, nii lähedalt kui kaugelt. Olen nagu kanaema, kes alles siis hingab rahulikult, kui kõik tibukesed kaitsva tiiva alla koondunud on. Ja mulle kohe väga meeldib kingitusi teha, sest andmisrõõmust suuremat rõõmu ei ole mina veel leidnud. Aga üsna imelikult ikka vaadatakse mind, kui ma vahel kohe lihtsalt niisama mõne ’kingituse’ teen, sest kui pole jõulud või sünnipäev, siis ju ei tehta kingitusi. Kui sul ei juhtu muidugi olema selline loodusime nagu mees, kes sind igasugu kingitustega üle kallab ja lisaks veel varrukast meelitusi puistab. Ma isegi tean mõningaid toredaid naisterahvaid, keda taoliste haruldustega on õnnistatud… Neil on vist kogu aeg nagu jõulud. Aga minu jõulutunne tuleb küll seestpoolt ja sellel pole näiteks taoliste argiasjadega nagu lume olemasolu, jõululaulude tüdimuseni leelotamise või poodlemishullusega kohe mingit pistmist. Arvan, et võiksin Uus-Meremaa lõõskavas päikeses täpselt samamoodi piparkooke küpsetada ning sellega ka jõulud südamesse tuua. Tegelikult tegingi ma ükskord piparkooke keset suve, sest midagi pole parata, kui piparkoogi isu peale tuleb ju… Oli jõulutunne küll :) Vägisi kippusid meelde need nõuka-aegse lapsepõlve armsad jõulud, kui mingil kummalisel põhjusel kuusepuu jõululaupäeval salaja tuppa toodi ja akende ette vatitekid kinnitati, et kuusetuled välja ei kumaks. Veidi vanemana pühendati ka mind kommunismiideoloogiasse ning selgitati põhjuseid, miks jõule ikkagi tähistada ei tohiks. Nagu laste puhul enamasti kombeks, tundub aga just keelatud vili see kõige magusam, ning üsna loomulikult avaldas paljude perede keelust üleastumine mulle tugevat muljet. Ega ma asjata mässaja okkalist teed ei valinud… Nõnda peangi ma oma tuleviku raja suunamäärajana kõigepealt nõukogude võimu tänama. No ja muidugi olid meil ju näärid. Nagu aastavahetuse pidu või midagi selletaolist. Rakettide asemel lasi isa jahipüssist paar pauku. Ma ei mäleta, et sellest mingit muud tulemängu oleks sündinud. Lihtsalt käisid paugud ja kogu lugu. Koerad ei jõudnud ei uluma pista ega keldrinurka värisema joosta… Ja seatappu ning verivorstitegu ei unusta ma ka arvatavasti mitte kunagi. Midagi veidrat või vastikust tekitavat pole kummaski. Inimene on lihasööja loom. Tuleb tappa ja verd süüa. Siis on enda veri tugevam. Ning jõulude ajal pole mõtet endale kolli peeglisse maalida ega pseudoprobleeme üles keerutada. Kõik meie kollid jäävad meid jälitama ja kummitama, parem neid üldse mitte silme ette maalida. Las olla õhus pigem armastust ja hoolivust. Võtaks õige ühe sõõmu…

Ah kui hea on mitte midagi teha...

...ja pärast seda puhata! See pidavat olema kasside elufilosoofia. Enam kui poole tosina kassi omanikuna võin sellele rahuliku südamega alla kirjutada ning omalt poolt variatsiooni lisada – ah kui hea on iga kümne minuti tagant toidukausi juures kõht täis süüa ja pärast seda vahepalaks veel midagi näksida :) Aga tegelikult võiksid ka inimesed vahete-vahel seda algupärast kasside elu mõtet järgida. Oleksime ehk veidigi rohkem rahulolevate kissis silmadega ning lööksime rõõmust nurru. Mina igatahes tegin sel pühapäeval proovi... ja ei teinud mitte midagi. No peaaegu mitte midagi. Hommikumantligi viskasin seljast alles peale pärastlõunat ja seda selleks, et oleks veidi mugavam ahjukartuleid küpsetada. See ju tegelikult mingi töö polegi, arvestades seda mõnu, mis hiljem nende söömisega kaasneb. Lisaks vaatasin kõrge kaarega mööda kõigist õpetajatööga kaasnevaist ülesannetest… ning jätsin tegemata. Juhuse tahtel ei saanud tulla ka mu muidu igapühapäevane keeleõppija ning õnneks polnud minu enda lapsukestel minu õpetlikku abi tarvis. Nõnda ma siis mõnulesin peaaegu terve hommikupooliku voodis ja hiljem kohvitassiga teleri ees, vaadates sülg suunurgas kuidas Jamie köögis toiduhõrgutisi valmistab. Muide, selle saate otsene mõju ilmneski siis veidi aega hiljem ahjukartulite näol… Tõeliseks mittemidagitegemiseks kujunes aga õhtupoolik koos Doctor Who’ga. Kui aega ikka laialt käes on, siis on paari hooaja äranautimine käkitegu. Nurru lõime ikka mitmehäälselt, mis sest, et taustalauljateks laepalkide vahel tangot tantsivad hiirepojukesed… Tõsi küll, õhtuse mittemidagitegemise rikkus ära vannitoa kraan, mis keset vannivee laskmist katki minna otsustas. Aga kuna mul on pikaajalised torujüri kogemused, siis läks selle parandamine nagu lepse reega. Täiesti märkamatult olin ära lebotanud terve pühapäevase päeva, tundmata seejuures mittevähematki südametunnistuse piina. Mittemidagitegemine oli nii nakkav, et isegi blogisissekanne pidi tänast tööpäeva õhtut ootama. Ah kui hea oli teha mitte midagi ja seejärel magama minna. Nurr-nurr-nurr…