Mees nagu Raine vol 3

Mul on väga tore sõpruskond. Pole miskit probleemi oma naistega poole tunni jooksul kokkusaamine kokku leppida, hommikuni pidu pidada, jaanitulel paduvihmas sokkideni märjaks saades ennastunustavalt tantsida, üles laiuse mäkke ronida ja päikeseloojangut nautida, paaritunnise ettehoiatusega pool naiskonda jalgrattamatkale kokku ajada, poole öö ajal saunapidajale helistada ja lasta tal saun kütte panna, sest meie otsustasime nii... Oleme mingi universumi kõik-kes-kokku-mitte-sobivad valemi järgi justnimelt kokku sobinud juba aastakümneid ning need kümned on just need, mida me kunagi tähele ei pane ja arvesse ei võta. Mingil põhjusel olen end oma naiste seltskonnas ikka ja jälle tundnud kui... mees kui Raine. No niipea kui meie naisukesed ka oma mehed meie seltskonnaviibimistele kaasa tõmbasid, nii juhtub ikka et on ’töö sektsioonides’ ehk siis naised omaette ja Raine räägib... meestega näiteks sellest, kuidas ta muruniidukit parandas... või kuidas ikka selle muinasajaga on, kas enne oli Virumaa või Võrumaa... Ja kui tantsuks läheb, siis Raine tantsib enamasti uhkelt soolot, sest mehed ju mehi tantsima ei võta, eksole. No vahel nad muidugi unustavad end ära ka ja siis õnnestub minulgi paari mehega tantsu ajal intelligentset juttu vesta. Noh et kas laul on originaal või kesse just parasjagu seda laulab ja kuidas selle universumi algusega nüüd ikka oli, kas suur pauk on ainult illusioon või on üldse kogu meie elu illusioon... Ning kui kogu elu on ainult igaühe kujutluse vili, siis pole ju tegelikult mitte mingit vahet, kas ma olen mees või naine, must või valge, puhas või must, siniste või pruunide silmadega... loeb ainult see, et ma suudan olla selles maailmas mina ise, just selline nagu ma parasjagu tunnen ja tahan ning et need, kellega ma sel hetkel koos tahan olla, aktsepteerivad mind samuti sellisena nagu ma olen. Ja mina neid. Aitäh sõbrakesed, et olete olemas. Ma arvan, et ma tulen seekord ikka Inglismaalt veel tagasi...

say CHEESE 

parim päikeseloojang on ikka sõprade seltsis 

Kui suvi kohe mitte kuidagi tulla ei taha...

..siis tuleb teda otsima minna. Põhjaosariikidesse näiteks. Tänane Marikeste väljasõit tõestas ilmekalt, et kui oled valmis vahelduvaks jaanipäevailmaks, siis sellise ilma ka saad – vahelduvalt jope selga ja seljast ära. Aga Eestimaa on ikka ilus küll. Ja aina üllatusi täis. Jõelähtmele sattusin mina kohe kindlasti esimest korda. Karstijõed ja paekiviklint pole muidugi võõrad nähtused, aga iga koht on omamoodi ning on üsna kentsakas mõelda, et paarikümne kilomeetri kaugusel pealinnast võib sattuda metsikumasse läände kui provintsilinnade ümbruses. Võibolla tuleb see meie alaväärsuskompleksist, noh et mida ’maa’ poole, seda uhkemaks ja klanitumaks peaks oma ümbruse kraamima... Aga ega tsivilisatsioon nii kergesti alla ei anna – keset kogu seda metsikust laiuvad euroopa-ei-tea-mitmendal-kohal-olevad... golfiväljakud. Jajah. Needsamad, kus kentsakalt riietatud inimesed kõverate keppidega pisikesi valgeid (ja kollaseid!) palle loobivad. Mingil põhjusel olen ma alati arvanud, et mul nende väljakute ligilähedusse kunagi asja pole, nüüd me siis liuglesime oma ilusa kollase bussiga lausa nende vahelt läbi. Ise värisedes, et kas mõni kollane treeningpall mitte otse meie poole ei lenda... Õnneks pääsesime terve nahaga... või õigemini bussiga. 

Tol hetkel oli meie reisisihiks üsna maailma otsas asuv turismitalu – Sootalu – kus meid ootas ääretult maitsev lõunasöök ning kodune õhkkond. Ma olen täitsa kindel, et korraliku turunduse ja reklaami abil ootab seda kohta ees briljantne tulevik – silme ette kangastuvad ameerika miljonäride perekonnad, kes kogu maailmamürast väsinuna leiavad tee Eestimaa põhjarannikul golfiväljakute taguses kadakate siin-me-oleme-maailmas peidus olevasse madalasse majja, et seal närve puhata, hiljem läbi metsa alla mererannikule põigata, udust kummitavaid rändrahne otsida ning luikede tiivasirutust nautida. Ahh, nüüd läks poeetiliseks ära kätte. 

Mis sa teed, kui jalad praegugi veel märjad Jägala joas suplemisest... eks ma üritasin seegi kord üle joa kõndida, aga kuna päris niueteni märjaks saada ei olnud soovi, siis on Jägala minust ikka veel ületamata. Aga küllap jõuab. 

Tegelikult oli Maridel ka miski töötuba ette nähtud. Tunnistan ausalt, et igasugune käsitöö ei kattu minu ettekujutusega vaba aja vabatahtlikust veetmisest, aga egas massi vastu ei saa. Kui savi siis savi. Voolimine. Mätsimine. Silumine. Ja asi on ikka kaugel rahustavast tegevusest... Aga miskid pätsikud me ikka valmis saime, enamusel vist hing rahul ka oma saavutustega ning päeva eesmärk täidetud. Ajaveski perenaine, endine laiuslane, väärib igatahes kummardust, sest uskuge mind, kuraditosina Marikesega tundi läbi viia on üsna sama, mis teha tööd liitklassiga, kus on koos nii LÕKid kui hüperaktiivsed ja igasugu muude diagnoosidega õpilased... Vahel paneb ennastki imestama, kuidas me ikka veel üksteisega hakkama saame... erinevus rikastab... 

Läbi vaikse provintsilinnakese...

...kimab äkitselt punane automobiil, võtab vilinal kurve, tormab kummide kriuksudes Jõgevamaa gümnaasiumi või-mis-iganes-selle-kooli-nimi-on ette, peaaegu paisates ümber sissekeeramist takistavaid oranže torbikuid, misjärel autost väljub kellukesekleidis tundmatu naisterahvas, kes ummisjalu kooli uste poole tormab, et täpselt viimasel minutil enne lõpuaktust kohale jõuda... No jõudsin. Oma kuldse lapsukese lõpuaktusele. Mina, kui huvijuht, peaksin ju eriti hästi kursis olema kõiksugu aktuste hingeeluga ning eks ma olen ka... sellest hoolimata ootan ma hingevärinaga aega, mil keegi geenius tuleb välja ideega, kuidas ühte lõpuaktust niimoodi läbi viia, et vanemad igavusest haigutama ei peaks ning lastel pooleteisetunnisest pingil istumisest süda pahaks ei läheks. Aga. Hoolimata oma mässumeelsusest ning küünilisest suhtumisest kõigesse, mis pretensioonikalt traditsiooniline ja kellegi poolt kunagi paika pandud etiketireegleid järgiv, olen ma siiski ääretult õnnelik oma lapse üle. Mingi imevalemiga on mul õnnestunud saada nelja täiesti originaalse ning täiesti omalaadse lapse emmeks. Igaüks neist omamoodi kullatükk. Mis muidugi ei vähenda minu tänase sõna otseses mõttes ’kuldse’ lapse gümnaasiumi lõpetamise sümboolset tähendust. Vaikival kokkuleppel soovitavad kõik koolide lõpuaktustel sõnavõtjad vastsetel lõpetajatel ’unistada suurelt’, ’lennata kõrgelt’ ja ’käia oma rada’! Okei. Klišeed... klišeed... Kui valmis meie ühiskond siiski on nendeks ’omapärasteks’ ja ’ oma teed käivateks’ kodanikeks... Oodaku nad ainult – kohe algab nende materdamine ja kasti toppimine. Ümbertöötlemine ja nurkade maha lihvimine. Sellest hoolimata on mul südamest hea meel, et olen maailmale andnud iseendale lisaks vähemalt kolm mässajat. Sest mis oleks maailm ilma mässajateta – me põletaks ikka veel tuleriidal kõiki neid naisi, kes ravimtaimedest teed valmistaks... Shine on, my dear, shine on, Maren!!!