Mul on väga pikaajaline ÜKT kogemus. Minu kooliajal oli see tavaline, et lapsi võis kõiksugu töid tegema panna, polnud vaja kõlavaid nimetusi välja mõelda, see oligi lihtsalt ühiskondlik kasulik töö ja see tuli ära teha. Nagu nimigi ütleb – kõik ühiskonna hüvanguks!. Nii sai seda tööd tehtud igal pool, mitte ainult koolis. Ajal kui mu ema Laiuse kultuurimaja direktor oli, tuli seda ÜKTd uksest ja aknast. Saali toolide rivistamine, igasugu ürituste kuulutuste tegemine, siit-sealt kraapimine, korrastamine ja sättimine ning vajalike trükiste valmistamine kuulus minu kohustuste hulka nagu aamen kirikus. Trükkimine muide käis kirjutusmasinal ja kui sassi läks, siis tuli otsast alustada… ja koopiamasinaid ei olnud nõukogude Eestis veel leiutatud… Ometigi mäletan, et kõiksugu toredad üritused said läbi viidud ning enamasti minimaalse tööjõuga. Küllap vanast harjumusest olen ikka ja jälle sellesama ÜKT haardesse sattunud. Ka nüüdsel kapitalistlikul ajajärgul, kus sellist tööd mitte ühiskonna hüvangu kõlava sildi all ei tehta, vaid veidi tagasihoidlikult vabatahtlikuks toimetamiseks nimetatakse. Igasugu nimetustega tuleb tänapäeval ju väga ettevaatlik olla, et ükski seadusesilm või inimõiguslane ei saaks kinni hakata ja näppu vibutada. Vabatahtliku nimetus ütleb kohe ära, et ise olid nii loll kui vabalt tahtsid. Ja ega vahel tundubki, et seda vaest vabatahtlikku millegi pärast lolliks ka peetakse. Millega muidu põhjendada kahte jalga lonkavat korraldust vabatahtliku töölerakendamisel või siis sõna otseses mõttes jaburate tööülesannete määramist. Meil siin Eestis pidavat olema pea igas kodus arvuti või kaks, kõik metsakolkad ja ääremaadki on netiühendusega kaetud ning mobiiltelefone on igal Maalil ja Vambolal vaat et koguni paar tükki. Omavahel infot me aga vahetatud ei saa. Meil on ammendavad faktiteadmised maailma geograafiast, kuid selleks, et Laiusele kohale jõuda, peab meil Mustvee maantee ristis seisma rahvariides neiu ning meid elegantselt vasakule viibates õigele teeotsale suunama… Ma tahaks teha ÜKTd vabatahtlikult, mõistuspäraselt ja tundega, et ma olen ikka eelkõige inimene, mitte tobukene omast vabast tahtest. Ja mul on täielik õigus minule usaldatud tööülesannete täitmiseks luua omaenese süsteem, sest nagu üks väga tark tütarlaps täna ütles – teise väljamõeldud süsteem ei pruugi minu puhul üldse töötada. Jään huviga ootama, millise süsteemi suudame me üheskoos välja nuputada meie järjekordse ÜKT ülesande, ehk siis staadionide mahamärkimise jaoks… me kas teeme seda vabatahtlikult… või võtame vabalt…
No comments:
Post a Comment