Küll on tutt viltu...

...küll on põll rokane. Ühel hetkel saad päikesepiste, teisel tibab suuri vihmateri prilliklaasidele. Hommikuses proovis tõstetakse kogu su tantsurühm punaselt ruudult ära jumal-teab-mitu-meetrit-kuskil-teisel-pool asuva kollase ruudukese peale, et siis paari tunni pärast tagasi algsesse positsiooni lükata. Helitehnikul on kas sootuks uus tehnika kohale jõudnud, mille ülespanemise manuaal on kuhugi kadunud või siis ongi tal plaanis tantsurahva peal uusi heliefekte katsetada. Jõgeva raudteekülakese ainus restorani moodi söögikoht on suletud just sel päeval, mil linna on vallutanud tohutu rahvamass, kes kõik mingil hetkel süüa tahavad. Pärast mitme toitlustust pakkuva ja puupüsti täis asutuse külastamist leidub tänavamelus friikartuleid ja kotlette pakkuv telgialune, kus kotletid lõpevad otsa vahetult enne seda kui järjekord minuni jõuab. Kokkulepitud tõlkekohtumisest välismaalastega ei tule midagi välja, kuna sel ajal täidan ma alles oma kokkukuivanud kõhukest. Väikeseks vahepalaks pakuvad suurt lõbu ja nalja tüdrukute kempsu imeväikesed potikesed, mis vist küll päkapikkudele mõeldud ja mis kogukate, suurte kirjude seelikutega tantsumemmede hulgas päris palju elevust tekitavad. Valgete sukkpükste jalga ajamisel selgub tõsiasi, et nende kudumise ajal on kas kangasteljed keerdus või kuduja purjakil olnud, sest kui üks säär on sirge, siis teine jookseb metsa poole – pane või jalg teisipidi sisse. Pilt muutub totaalselt pärast väljakule lähenemist ja meie staarfotograafi ilmumist. Ununevad tühja passitud tunnid ja paistes varbad,  tribüün on rahvast täis, rõõmsaid lehvitavaid inimesi vaatab vastu igalt poolt. Mitmesajapealine tantsijate vetevool täidab staadioni ja pidu võib alata. Ikka veel imestusega vaatan eesti mehi, kes ääretu enesekindlusega tantsusamme vihuvad ja näevad vesti ja kaabuga välja rohkem mehed kui mistahes sileda lõuaga poliitikud teleriekraanil.  Lasteaia ja koolilaste lõbus-lustakas ning ääretult siiras esinemine võtab kohe silma märjaks, eriti kui näed, millist isetegevust nende väikesed peakesed suudavad käigu pealt välja mõelda. Noorte segarühmade vahvalt tänapäevaseks töödeldud rahvamuusikale tehtud tantsud on just need, mida ma isegi tantsida tahaks, kui noorem oleks... ja kui mehi kuskilt võtta oleks. Pisut liiga traditsiooniliselt imalaks on läinud need naiste tantsud, mida meie rühm päevast päeva lihvima peab – kas tõesti ei ole naine ikka veel midagi muud, kui ainult upataja ja leemekulbi liigutaja, kogu muu maailma tasakaalustaja ja lepitaja? Kas meie siis ei võigi mässata ja oma mina otsida? Kõtt, mine piluta põlle! Ja vaata et tutt sirgu oleks... 

Mul on siiralt kahju...

...kõigist neist inimestest, keda tänasel troopikakuumal pühapäeval Laiuse kirikus EI olnud. Tänapäeva ärimaailmas, kus raha on Jumal ja tasuta lõunaid ei ole, peaks koduõuele kätte mängitud täitsa tasuta  kontsert küll silmad avama ja kohale meelitama. Eriti kui tegu on meie oma eesti tippmuusikutega, sest Eesti mõistes ei ole duole Ehala-Saarsalu küll võrdset vastu panna. Meie oma naabriplika Hele sekundeeris ’Laiuse õuemuusikute’ tiitliga pärjatud meestele suurepäraselt. Kirik pakkus meeldivat jahedust õue suvekuumusele, aga kuna mina oma kroonilise haigusepisiku tõttu suurema osa kontserdist õues kiriku ukse ees veetsin, siis ütlen ausalt – oleks teadnud, et ilm nii fantastiline on, oleks kogu kontserdi võinud läbi viia hoopis üle tee laiuva kuldkollase rapsipõllu veerel. Kirikust kostuv muusika ja põllu vaikne lainetus võnkusid seekord jumalikus sünkroonis. Pole mingit vajadust mitmesaja euroseid pileteid maailma suurnimede kontsertturneedele lunastada – meie enda Valgre-Ehala-Naissoo-Ojakääru-Rannapi laulud, millega suurem osa minuvanuseid ja ka tsipa nooremaid-vanemaid on üles kasvanud, kannavad endas palju suuremat tähendust ja hingevalgust, kui võõramaa kuulsate nimede stuudiotes filigraanseks lihvitud hitid. Puhas muusika – seda vajab hing. Ja seda ta täna ka sai...

Ainult õhk on me vahel nii puhas ja hõre
et üleni päris sind näen
Ent ses õhus on ees valgest valgusest võre
ja ma kardan, et sirutad käe
Kuid tuuli vaid tunned, sest mind ju ei ole
tuul on kõikjal ja tuules üks lind
sulle laulab, et midagi muutunud pole
ära taipad, et polegi mind
Minu juured on kevadet ootamas mullas
ise lendan kesk taevast ja lund
vahel helbena suudan su juurdegi tulla
ja sa näed minust heledat und
Ära püüa mind kutsuda, valjusti hüüda
ma ju kuulen, kuid tulla ei saa
mind ei ole veel olemas sinule püüda
ja endas hoiab mind külmunud maa
Sina hellita tuuli, sest mind ju ei ole
tuul on kõikjal, hell sinine tuul
ära kutsu mind, ma niigi sinuga olen
lumehelbena sulan su suul...

Kuidas ma tean, et hakkan vanaks jääma...

Kui õhtul pool kaksteist arvuti taga tööd tehes kirjutan sõna LOVE asemel GONE... 

Kui pärast tunniajalist muruniitmist olen suutnud läbi närida poole vähem ruutmeetreid kui tavaliselt ning puudub igasugune tahtmine bensiinipaagi täitmise järel uuesti muruniidukit tantsule paluda.... 

Kui nii umbes 125 kükki ja kummardust lillepeenarde ees on viimane piir minu põlvedele, kes keelduvad lõpuks püsti tõusmast ning niimoodi ma võingi jääda peenra ette pikutama... 

Kui kuuldes teisi seksist rääkimas, tuleb mul meelde, et miski hea asi see ju oli, aga mis, seda ei mäleta täpselt... 

Kui oma tavapärases riietuses mööda tänavat kõndides, pöörduvad möödakäijate pilgud lõpuks ka minu järgi, kuid sealt ei peegeldu mitte rõõm vaid tumm imestus – see tädi on vist hommikul oma riidekapi asemel  lapselapse omasse ära eksinud... 

Kui rattaga Laiuse mäest üles sõites on tempo nii vaevaliseks muutunud, et suudan kokku lugeda teeservas võililledel askeldavad mesilased... 

Kui külmetushaigus kestab üle nädala ning tundub olevat sõlminud minuga visiitabielu, külastades mind kord kuus... 

Kui kaotan lootuse veel selles elus Kuu peale jõuda ning lohutan end, et küllap siis järgmises... 

Kui minu kõigi aegade lemmiklaul saab 35. aastaseks ning suurem osa mu FB sõpradest pole kunagi kuulnud bändist nimega Genesis... 

Kui järjekordset lisatööülesannet endale krabades taban end esmakordselt mõttelt – aga äkki ma ei peaks seda tegema, äkki ma ei jõuagi... 

Aga tegelikult olen ma ikka noor ja väntan oma Jupiteril julgelt edasi. Allamäge. Ja loodetavasti saavad mu sugulased-tuttavad-kolleegid veel kaua minu kulul nalja teha. Sest – kes pärast naerab, naerab hammasteta :)

Minu Hispaania...

…oli kuni eelmise nädalani üks lõputu lage väli, safraniõied tuules lainetamas, paar üksikut puud mäenõlval, Don Quixote tuulikud ja valged härjavõitluse areenid. Selles Hispaanias käisin ma üheksa aastat tagasi. Saabaste ja mantliga. Sel korral aga lajatati mind otse lagipähe, sest juba lennuki madallennul Malaga kohal sain ma aru, et minu kujutluspilt on pihuks ja põrmuks purunenud. All laiusid lopsakad palmisalud, kõik meie toalilled olid õue laiali pillutatud ning nelisada korda suuremad, mäenõlvadel laiusid oliivipuude sirgete ridadega salud, apelsinid lausa kutsusid end noppima ning teeservas ilutsesid õitsvad mammutkaktused. Paradiisilinnulill tundus olevat absoluutselt omal kohal. Kastes oma varbaid Vahemerre, tundsin, kuidas minusse voolas ammuste aegade ajalugu. Ma ei ole üldse veeinimene, aga Vahemere ääres oleksin võinud istuda tunde. See oli minu meri.

varbad Vahemeres

paradiisilinnud

Mitte miski polnud mind aga ette valmistatud meie sihtkohaks – väike linnake nimega Tolox, Sierra de las Nieves ehk lumega mägede vahel, Andaluusias. See hetk, mil valge, mägedevahelises orus paiknev muinasjutulinnake teekäänaku tagant välja popsatab, on väärt südame seiskumist. Kui eestlane taolise kohakese asustaks, näeks see nähtavasti välja umbes nii – siin nõlval üks maja, teisel teine ja kolmandal kolmas. Võimalikult kaugel üksteisest. Hispaanlased aga mahutavad sellesse ’korruslinnakesse’ tervelt paar tuhat elanikku, räägivad üksteisega akendel ja uste ees, tervitavad rõõmsalt kõiki möödujaid ja küsivad hoolitsevalt, ega paljajalu kõndijal ometi jalad kuumal linnatänaval ära ei kõrbe!

paljajalu linnatänavatel

tüüpiline Tolox

Kohe esimesel päeval vaatasin tõtt Toloxi linna kohal kõrguva mäetipuga, kus valge rist vastu säras. Kui meil kõigil on üks tänav, pink ja puu, siis minul on nähtavasti mägi. Igas elus. Selles elus on mul Laiuse mägi. Mingis eelmises aga olen ma mõtteid mõlgutanud just selle Toloxi mäe nõlvadel, mille nime ma isegi guugeldades ei leia, aga mille tippu ma ometi ronima pidin. Viimasel päeval juhatasid neli kohalikku poissi mulle teed läbi kitsaste linnatänavate alla orgu, kust ma oma teekonda üles mäkke alustasin. Parimal siesta ajal :) Juba poolel teel tahtis silmipimestav ilu hinge seest võtta ning seda tunnetelainet, mis minust tippu jõudes üle pühkis, ei suuda ma ka kõige parema tahtmise juures kirjeldada. See oli minu mägi.

minu mägi vaadatuna Toloxi linnast...

ja Tolox minu mäe tipust

Mäed olid üldse kogu meie reisi võtmesõnaks. Sierra de las Nieves ja Sierra Nevada – lumega mäed ja lumised mäed – olid need, mille vahel me pendeldasime. Kui Tolox asus lumega mägede nõlval, siis Granada kohal kõrgusid lumised mäed. Projekti eesmärkidega seostus muidugi vanima kindluse – Alhambra – külastus, mis oma tohutute taimekoosluste, vanade hoonete ja labürintidega lausa küllatuse tekitas. Aga minu päeva komm ootas mind üleval San Migueli kiriku esisel vaateplatvormil, kus kokku said panoraamvaade Granadale ja kahe hispaania tänavamuusiku hingestatud etteaste. See oli minu muusika.

Hommikusöök ’apartemendi’ rõdul – maasikad, oliivid, kitsejuust ja hispaania kohv, viinapuuväädid, majesteetlikud tääkliiliad, ’ubadega’ kaetud tundmatud puud, lugematu hulk erinevaid õitsvaid-lõhnavaid põõsaid, kolmemeetrised aaloed, hommikune kukkede kontsert, karjakaupa kasse Malaga katedraali pargis, lõunasöögiks fritüüritud krevetid-kaheksajalad-kalmaarid ja mossis alahuulega kala meenutav mere-elukas, sombreeros tänavamuusik mängimas flamencolugu, paljad varbad kuumal Toloxi tänavasillutisel, ussina looklevad teed mäenõlvadel 100 km tunnis, katkematu lauluna kõlav hispaaniakeelne kõne – mi España… 

Tänane pühapäev...

…oli äärmiselt õpetlik. Alustas hommikul kohe vanarahva tarkusega, et mis täna tehtud see homme hooletu ehk kui hommikul on vaja vastutusrikkale üritusele minna, siis tuleks õhtul ennast puhtaks pesta. Sest hommikul võib juhtuda, et näiteks… vett pole! See oli nüüd üle hulga aja esimene kord kodust pesemata silmadega välja minna, sest ega siis veekogumisvanne pole perenaine ka veel räästa alla pannud… Järgmine õpetlik kogemus ootas ees kohe Vanemuise kontserdimaja fuajees, kus minu õnnetu ja peaaegu rõhuta olevus kohvi ostma tõttas. Kokkukogunenud tantsunaiste massi teenindas terve päeva jooksul imetore noormees, kelle naeratus ja kelmikas silmapilgutus andis nii tohutu energialaksu, et mul oli rõhk laes juba enne kui esimese kohvisõõmu rüüpasin. Ma ju peaksin teadma, kuidas noored mehed mulle mõjuvad! Seekordse võistutantsu loosiõnn oli meile küll väga soosiv, sest me ei pidanudki tundide kaupa kuskil majanurgas higistades oma järjekorda ootama, vaid saime lavalaudadele lausa neljandana. Täna pidi ka selguma, kas minu vastalanud rahvatantsija karjäär saab kuulsusetu lõpu või on mul siiski lootust… no eriti ei ole, selgus üsna pea. Kolmas õppetund andis valusa selgusega mõista, et ei ole mõtet esimesena lavale ronida ja soolot üritada. See teema tuleb ikka kogenud tantsulõvidele jätta. Päris metsa asi muidugi ei läinud õnneks, sest meie isiklik fänn minu sõbrakese näol võttis kogu esinemise vidusse ning kuigi hetkel pole seda veel keegi teine peale minu näinud, ei tundunud video peal me sugugi lootusetu juhtumina. Ega žürii punktid väga kehvad polnud kah – harju keskmine, ehk neli viit ja üks seitse :) Minu isiklik mina oli aga mõned tunnid väga löödud, sest nii kehvasti, kui võistulaval, polnud ma oma lemmiktantsu veel tantsinud. Igatahes läksid Marid oma teisele tantsuvoorule vastu mõttega – äkki saab mitu tundi varem koju… noh et ehk ei ole kolmandat tantsu vaja üldse tantsida. Vahepunktide jagamise aegu saime aga päeva esimese superüllatuse – kohe täitsa hästi tantsisime oma Lustilugu ja lõpetasime teise vooru lausa viienda koha peal! Olgu-olgu, eks me siis ussita lõppvoorus korralikult. Paanikanupp vajutati taas sisse, sest kuidas sa ikka rahuliku südamega lavale lähed, kui tead, et kolmandast kohast lahutab sind ainult üks puuduolev punkt… Ja järgmine õppetund ongi käes – ühest edupunktist võib väga kiiresti üks mahajäämispunkt saada. Seda, kui mitmendale kohale me lõpuks jäime, me teada ei saanudki, aga päeva parim üllatus ootas siiski õnneks veel ees – taas kord teenisid Marikesed välja preemia parima vabalt valitud tantsu eest. Noh ikka sellesama ussitamise! Karaktertantsijad nagu me oleme. Aga õpetusest veel niipalju, et kui mingi tantsu omaks oled tantsinud, et tähenda see veel, et keegi teine seda sama vahvalt tantsida ei võiks – a la Viru Memmed sootuks teistsuguse tantsutrupi esituses. Ja kuna kogu üritust juhtinud noormees puistas meile kui varrukast tabavaid ütlusi naisterahvaste kohta, siis olgu siinkohal lõpetuseks üks ära toodud: parim abikaasa naisele on arheoloog, sest mida vanemaks naine saab, seda suuremat huvi mees tema vastu üles näitab. Ehk, mida suuremaks kasvab minu rahvatantsija pagas, seda paremini saan ma aru, millise supi sisse ma ikka tegelikult sattunud olen… 

eilne Kaubamaja plats sai Marikeste Kreicburgas polkat nautida

Oleme meie alles supi sisse sattunud...

…või mis supi, sellise kontsentratsiooni puhul on tegu lausa ühepajatoiduga. Vaat sellised mõtted valdasid meid Katiga viimase tantsutrenni poole peal, pärast nii umbes kahekümnendat kohustusliku võistutantsu läbitegemist. Tol hetkel, kui ma mõned aastad tagasi Marikeste pundiga ühinesin, mõtlesin ma, et oleks ju tore, kui paar korda nädalas saaks nagu ka inimeste sekka ja ennast veidi liigutada. Muidu kasvab soomusrüü selga ja pekikiht kintsu peale. Sellest, lihtsalt tantsu mönuga vötmisest ja enda rõõmuks kultuurikihi kasvatamisest sai aga üsna pea ühelt võistluselt-ülevaatuselt teisele kihutamine, aina raskemate tantsusammude filigraanseks lihvimine, kohaliku maine tõstmine ja alahoidmine ning aja- ja ruumitaju totaalne kaos. Selle aasta suure laulu- ja tantsupeoga kaasnev professionaalsuse lakke upitamine on kui suure hulga vürtsisegu lisamine niigi korralikult podisevasse ühepajatoitu. Viimased kõnelused laulurühmade naistega, kes oma kõrisid soojas hoiavad ja ürdiprotseduure enne ülevaatust korraldavad, ainult kinnitavad tõsiasja, et rahvakultuuri alalhoidmine on muutunud lõbust tohutut aega ja jõudu nõudvaks päevatööks. Või siis öötööks. Kuidas keegi harjutab. Aga julge naise rind on teadagi… vastu rindu tagumisest sinikaid täis, seega – lähevad Marikesed Tartu võistutantsule ikka rind ees ja naer nägudele kleebitud. Sest meil on nalja alati nabani. Pole ju võimalik tantsutrenni tõsiseks tööks pidada, kui keset higist ähkimist keegi küsib: „Kas kellelgi vana vahvlimasinat on?“ Millele vastuseks kostub surmtõsine: „Mis sa tahad lokke teha või?“ Selle nalja saatel on võimatu ’ulume-koos-huntidega’ tantsu mitte kelmikalt võtta. Võtame ikka. Lendleme kui udusuled ja ei heida mitte öömajale, vaid kepsutame koos huntidega ära metsa pidu pidama. Ehheee!!!