Truudusemurdmine Jupiterile...

...läks täna kuidagi õige libedalt. Eks mul süda muidugi valutas, sest olen seda uue armukese võtmist ikka juba pikemat aega planeerinud. Mitte et ma Jupiteri vähem armastaks, oh ei, Jupiter oli on ja jääb minu kõige suuremaks armastuseks, aga… viimasel ajal on ikka tihenenud need korrad, mil ma enne sõitu minekut mõtlen, kas Jupiter ikka vastu peab kõik need tõusud ja langused ja jaitsakamennajadarogad… Sellest siis ka ilmne vajadus värske vere järele. Loomulikult ei tuleks kõne allagi, et uuele armukesele mingil moel kvaliteedis ja mugavuses mööndusi tehtaks, ei-ei. Ma läksin sinna rattapoodi ikka suure kuhja eelarvamuste ja tingimustega, olles valmis tühjade kätega lahkuma, kui mulle ikka suure paksu sadula ja jalapiduri ja kõrge raami ja korralike rehvidega ratast pakkuda pole. Eksole. Astun ma siis poodi sisse ja mida ma näen – minu uus ratas tervitab mind teiste masinate vahelt, lehvitades lenksusid ja tehes esitulega silma – võta mind, ma olen siin!!! Võtsin. Saatuse ja Rooma mütoloogia tahtel on Jupiteri uue kaaslase nimi Minerva. Koheselt tuli tal ennast Laiusele sõitmisega ka tõestada, esimene proovikivi, ehk Laiuse mägi võttis tal hinge seest ning kui ma talle siis üleval vaadet tutvustasin, tundus mulle, et see minu vaene uus armuke Minervake poleks elu sees uskunud, millise tuleviku ta endale saab. Koju jõudes sõitsin temaga targu maja taha. Ma talle pool teed rääkisin küll, et kodus ootab kohtumine Jupiteriga ja nii edasi… aga Jupiter ise oli ju ette valmistamata. Igastahes andsin neile aega maja taga teineteisega tutvumiseks. Ma olen siiski kindel, et see on ühe suure sõpruse algus. Ja kui nüüd keegi silmi pööritab ning üritab mulle selgeks teha, et need on jalgrattad, neil ei ole mõtlemisvõimet ja nad ei tunne midagi, siis… mõelge hetkeks oma mõne töötamast keelduva kodumasina peale. Kui te pärast mitut katset neid tööle saada äkki ähvardate, et perkele ka kui sa ei tööta, siis ostan uue – mis tavaliselt juhtub? Jajah. Hakkab tööle saadanas. Paremini kui enne. Niiet, rääkige sõbrad oma asjadega, võib-olla avastate enese jaoks täiesti uue dimensiooni… Minul on aga nüüdsest alati võimalik küsida, kumb hetkel rohkem minuga aega tahab veeta, kas Jupiter või Minerva. 

Kirjatsura õudusunenägu

Suvi on teatavasti see aeg, mil pedagoogina töötav ühiskonna ori end vahepeal tsipakene inimesena tunda saab. Mõned päeva ja nädalad kuluvad muidugi võõrutusnähtude all vaevlemiseks – kui oled ikka 24/7 oksendamiseni tööd rabanud ning kõigi ja kõige jaoks olemas olnud, siis on äkiline ainult iseendaga olemine äärmiselt segadusseajava toimega. Aga õpetaja on ju ise ka õppimisvõimeline ning eks aasta(kümne)tega ole kogunenud nippe, kuidas võimalikult kiiresti kogu väsimus välja magada ning mittemidagitegemine ruttu selgeks saada. Et jõuaks ikka korralikult mitte midagi teha.

Suvi pakub selleks õnneks ka tohutult võimalusi. Käisin ma näiteks juuli algul Otepääl Retrobestil. Minu esimene festival niisiis. Mis sest, et ma aint ühel päeval osalesin… Ega ma ei tahtnud tegelt üldse minna. Vahel on nii, et isegi sekund enne oled sa veel kahevahel, et misasja ma sinna ronin üldse… parem vaevlen veel võõrutusnähtude käes siinsamas koduõuel kiigu peal. Aga. Õnneks on mul väga veenvad sõbrad ja väga konkreetsed lapsed. Kui ikka laps ütleb, et aitab küll masetsemisest ja kao minema, siis tuleb minna. Ja oi küll oli hea, et ma läksin. Küll see on ikka mõnus tunne, kui oled peaaegu lava ääres, muusika peksab rinnust tagasi, bass poeb päikesepõimikusse, käed on näpuviskamisest ära surnud ning aeg mitte ainult ei peatu, vaid keerab välgukiirusel mitukümmend aastat tagasi. Ega ma nii väga ei mäletagi, keda me seal kuulasime. Aga ma mäletan seda vaest masenduse ja sarkasmi all vaevlevat noort näitsikut, kes mulle õla peale koputas keset näpuviskamist, öeldes – palun astu natuke sinna paremale poole! Ta õnnetuke pidi terve tunnikese seal lava ees hüplevate inimeste keskel ennast koos hoidma, käed risti rinna peal ja suu grimassiks moondunud… misiganes teda sundis seal olema, ei tea… Ja siis mäletan ma veel kohvimüüja imestusest suurenevaid silmi kui ma kohvi kõrvale topsi külma vett küsisin… Ja veel kangastub mulle silme ette tärkliseauto… või õigemini vana täpiline Žiguli, mille külje peal kiri – крахмал. Ja taevast langevad paberihelbed. Ja Otto-Triin. Aga kogu festivali kõige meelierutavam atraktsioon oli hoopis 1001 ööd ehk kellapendel. Nii heleda häälega ei ole ma juba tükk aega karjunud. Kogu hingest.

Ah et mis on sellel kõigel pistmist õudusunenäoga? Andke andeks, aga kogu see üritus toimus viis päeva tagasi… Kui ma laupäeva öösel kell neli koju jõudsin, oli minu peas kõik valmis. Ajukeemia oli korraliku kompoti kokku keetnud, ole ainult mees ja klõbista klahvidel. Istun ma siis nende klahvide taha… ja tutkit brat… A mis saab siis, kui järgmisel korral keegi reportaaži vajab? Kohe vahetult pärast katastroofi. Mitte nädal hiljem. Kirjutamine kuulub ju mittemidagitegemise hulka… 

ma kuulen praegugi iseennast kisamas seal peal...