Rahvakogunemised pole teadagi üldse minu teema...

...aga kuna mulle ei meeldi see jama, mis meie metsade ümber hetkel toimub ning kuna revolutsiooni tehakse teatavasti loosungite ja lippudega, siis otsustasin ma täna ühineda EMA meeleavardusega. Osalt ka muidugi seetõttu, et tegu ei olnud tegelikult meeleaValdusega, keegi ei sõdinud millegi vastu ega tõmmanud kedagi liistule, vaid avardas hoopis meelt.
Algas kõik suht rahulikult. Mäks laulis nagu ikka paar hingeminevat palakest.. kusjuures mul on viimasel ajal raske ette kujutada mingeid demonstratsioone ilma Mäksita... kisub kangesti rahvusikooni poole, tea kas keegi on temaga juba rääkinud pronkskuju püstitamisest... aga jah, metsarahvas kogunes Keskkonnaministeeriumi ette, väga korralikult ette valmistatud loosungid ja lipud käes ning... kinkis ministeeriumile pesakasti. Koos kujuteldava lootuse linnuga. Et nad seal külmas ja kõledas majas lootust ära ei kaotaks. Sest kui rahvas muudkui loodab ja nagu isegi teab, mismoodi võiks ja hea oleks, siis meie endi valitud tähtsad riigitegelased ja nende palgatud ametnikud kaotavad oma viimsegi mõttejupi kuhugi spaghetti bolognese sisse ära või siis tirivad üks ühest teine teisest otsast sedasama mõttejuppi nii et tükid taga. Kas on mets või pole... Kas hiiepuud ja hiiesalud on pühad või võib neist vabalt elutoamööblit teha... Kelle jaoks me seda metsa arutult raadame ja kuhu teda saadame, kas tõesti jäävad hiina paberivabrikud ilma eesti puiduta seisma... Misasja see Pomerants need euroametnikud sinna metsa vedas kui meil metsas ainult palk ja hake kasvavad... Kas olen mina puhta loll või ongi meie väikese riigi kõige suurem riigieelarve tasakaalus hoidja ja eelarveaukude lappija metsast välja veetav puidumaterjal... Aga õnneks on nüüd meie ametnikel võimalus endale ekspertarvamus tellida, sest just täpselt aasta tagasi loodi selline kodanikeühendus  nagu EMA, mis lahtiseletatult tähendab Eesti Metsa Abiks (küll see eesti keel on ikka mitmetähenduslik, kas pole!), kelle juhtfiguurid on võtnud endale südameasjaks inimeste meeli avardada. Sest kõik ju ei tea ja mõned ei käi metsas kunagi.
Ma tegelikult mäletan oma esimest kokkupuudet Linda-Mari Väliga. Leidsin tema raamatu kogemata lastega koos raamatukoguriiuleis tuhnides ning täiesti ilmselgelt on tema puhul tegu sündinud revolutsionääriga. Täna marssis ta ruuporisse ergutussõnu lausudes kogu selle rahvasumma ees Vabaduse väljakule ja hiljem Toompeale. Mitte et ma nii väga vaimustusse satuksin sellisest vaatepildist... ma usun, et turistidele ja teistele linnakodanikele oli see täitsa kentsakas sündmus... ergutav kindlasti... kas nad ka mõttele pihta said, on omaette küsimus. Samas kuulsid nad kindlasti meie eeslauljat, kelle improvisatsioonivõime oli muljetavadav, kahjuks pole mul aimugi, kes see shamaanitrummiga noormees oli. Kogu ürituse kulminatsioon minu jaoks leidis aset Vabaduse väljakul, kus spiraalselt ringikujuliseks vormunud rahvahulk esitas koos eeslauljaga (seekord jällegi mulle tundmatu naisterahvas, pagan peaks hakkama päälinlastega tutvuma...) töötluse eesti rahvalaulust Kaerajaan, uue nimetusega Metsajaan. Vaat see oli alles lugu. Kõik, mida oli vaja öelda, sai öeldud, iidseid tarkusi tuli sealt laulust välja - ehk siis, tuleb minna metsa ja kuulata ja mets ütleb sulle ise, mida on vaja teha. Ühisvälja tunne oli päris võimas, seega tundus üles Toompea mäkke rühkimine suht mõttetu ettevõtmisena, riigiisad oleksid võinud tulla alla linnaväljakule inimestega kohtuma. Paraku ma neid ei näinud küll. Toompea loss tegi täna raudselt lühendatud tööpäeva ning kui meie loosungitega Olümposele jõudsime, olid jumalad juba puhkama läinud...
Eks me seda laulvat revolutsiooni ole juba harrastanud ka piisavalt. Jah muidugi on vaja inimeste üles raputamiseks selliseid üritusi nagu tänane. Kui ikka piisavalt palju ja kõvasti laulda, hakkab ka kõige tuimema kõrvaga olend tüütut kärbest minema rapsima. Kuigi tänane meenutas pigem sireenide hüüdu, sest meie oma Anna Liisa esitas lavalt armsaid regilaule ja Jaak Tuksami elu keset metsa pole veel vist mitte kunagi nii hinge pugenud... Aga... need, kes kohal olid, valutasid südant enne ja teevad seda ka pärast tänast õhtupoolikut, võibolla mingid inimesed tundsid sääsepirinat kõrvades ja raatsivad mõne hetke metsa peale mõelda ning kindlasti on neid inimesi, kes ongi metsa poole ning sealt kunagi välja ei tule, raadaku harvesterid palju tahes. Meie võim ja valitsus teeb ikkagi näo, et jajah, me kuulame teid ära, rääkige rääkige, arutame asja, kaalume ettepanekuid, kui saame võtame arvesse... ja samal ajal surevad metsas puud... linnud... loomad...
Et aga mitte liiga morbiidseks muutuda, umbes nagu ühed noored mehed väljakul, kes nähes plakatit kirjaga Mets - see on elu, arvasid, et sinna alla oleks sobinud kirjutada Kui metsa pole, siis on surm... tahaks rõhutada kogu ettevõtmise positiivset ja helget poolt. Nimelt kohtusin ma esmakordselt päriselus näguderaamatu sõbraga, kes, olles sõbraliku naaberrahva päritolu, annab silmad ette nii mõnelegi eestimaa kodanikule oma meelekindluse ja selge pilguga - siin ta on, Mika Keränen! Mees, kes ei pea paljuks tõlkida soome tselluloositehase kohta käivat infot, et põikpäisele eestlasele selgeks teha - kui tehas tuleb, siis hais tuleb kohe kindlasti ning kes istub bussi ja sõidab Talnasse meeleavardusele, külmetab ära varbad ja nina, et siis uuesti bussiga kodulinna tagasi loksuda. Ja meie räägime, et ilm na sitt, ei viitsi linnapeale rahvakogunemisele minna. Ükskord tuleb see hetk, kus mugavustsoonist peab siiski välja astuma, sest trummipõrin muutub liiga valjuks ja silmaklapid kuluvad hõredaks. Loodetavasti ei juhtu see liiga hilja... et saaksime uuesti kohtudes ikka veel laulda - Meil on elu keset metsa.

Küsimus elu mõttest...

... ei anna paljudele ärksama vaimuga inimestele rahu. Need, kes nii väga ärksad ei ole, neil on ükstapuha. Peaasi, et tuba soe, kõht täis ja riided seljas. Loomulikult tuleb ka ihu eest hoolt kanda, kuid see ei saa ometi olla me elamise ainus mõte. Vahel tundub mulle, et elu mõte ongi elamine hetkes. Siin ja praegu, õppides, arenedes, tunnetades iseennast universumina. Sest tegelikult meil teistsugune tunnetus ju puudub. Olles osa ühisteadvusest ja kõiksusest, on meil ometigi ainult piiratud juurdepääs selle teadvuse tarkuse juurde. Vahel mõni osakene pääseb ligi ning siis sosistab - mine raamatuesitlusele Viru keskusesse... selles raamatus on Halloo Kosmose  külaliste mõtted elu mõttest... ja siis sa lähed, veidi hirmul, et kuidas vastu pidada see tunnike koos kõigi nende inimestega, kes oma energiatega sinu isiklikku ruumi ründavad... lähed ja istud ja kuulad ning sinusse jõuab kohale see ühisteadvus. Reaalsus kui selline kaob sinu ümbert ning kogu ruumis oled ainult sina ja Einar Laigna. Kes räägib sellest, kuidas me oleme ära unustanud oma iidsed teadmised ja tarkuse, muutunud omaenese elupaika hävitavaks vähkkasvajaks... oma äärmuslikus egotsentrismis kujutame ette, et kogu universumi lõpmatuse ainus mõtlev eluvorm saab olla inimesesarnane olevus Maa sarnasel planeedil. Tema võib nii öelda. Teda ei kammitse mingid raamid ega piirid, keegi ei kutsu teda kohvile, ei vallanda, ei võta tema pensioni ära... Sest tavalise inimesena me ei julge eriti kõva häälega oma tunnetust kuulutada. Sigmund Freud paneks meid kohe hullarisse kinni. Tavaline inimene on teda ümbritseva müra sisse kammitsetud... ilusad sädelevad asjad, plinkivad suurlinna tuled, illusioon karjäärist ja tähtsa inimese elust, rahahunnikud ja briljandid, kõik see on taustamüra, loodud selleks, et meid kontrollida, kinni hoida materiaalses, füüsilise keha paitamisele pühendunud maailmas. Mis hingest te räägite... mis vaimust... Ka mina olen mõelnud, et kuidas ometi antiikaja filosoofidel oli palju rohkem teadmisi ja tarkust kui tänapäeva google ja informatsioonitulva sisse uppuvatel inimestel. Miks me ikka veel kirjutame kooliõpikutes orjade vere ja higiga primitiivsel kombel ehitatud püramiididest... miks me hambad ristis hoiame kinni jaburatest universumi tekkimise teooriatest, kui meil ometi oleks ühisteadvuses olemas teadmine asjade tegelikust käigust.... Laigna pakub välja, et nii peabki olema, kuna me kasutaksime seda teadmist kohe kurjasti ära. Meid on kuidagi niimoodi kokku pandud, et ükskõik milline tõeliselt vaimne praktika koheselt kas siis äri või halbadel eesmärkidel ära kasutatakse. Võibolla ongi see meie elu mõte - tõestada, et me polegi väärt muud, kui bakteritena maa peal Maa hävitamisega tegeleda. Maa, kui elav organism, üritab meid oma looduslike kataklüsmidega küll maha raputada, aga me oleme visad. Hambad ristis saeme oksa millel istume. Kui Laigna arvates võiks me elu mõte olla hinge ärksana hoidmine, oma füüsilises kehas asuvat hingeteemanti briljandiks lihvides, siis see on ilus mõte. Ainult ärksana suudab inimene tajuda lõpmatust. Tunnetada ja ületada piire. Mõista, et tegelikult pole piire üldse olemaski. Mitte miski ega mitte keegi ei saa meid takistada elu mõtte leidmisel. Peale meie endi. Tuleb eemalduda mürast ja kuulata vaikust. Tajuda iseenda määramatust. Kirjutada luuletust tühja puhta lehena. Ja lõpuks möönda alandlikult - mul pole õrna aimugi, mis on elu mõte...

Kui meie pere algrakuke 91. aastal Soome mugavuspagulaseks emigreerus...

...polnud meil võtta ei soome keele veebisõnastikku ega teadnud me Soomemaast suurt üldse midagi. Kuna üheksakümnendate alguses kerkis pinnale Soome riigi patukahetsus seoses ingerisoomlaste julma kohtlemisega sõjaeelsel ja järgsel ajal ehk siis võisid kõik ingerisoomlaste järeltulijad emamaale paremat tulevikku otsima minna ning üks osa Lindepuude suguvõsast juba lombi taga ennast hästi tundis, mõtlesime meiegi, et lähme ka vaatame, kuidas asjad päriselt on. Kaua sa ikka talonge loed ja poest tühjalt ilma piima ja saiata tagasi tuled. Ega viinast ja soolast kaua elatuda ei jaksa. Mõeldud-tehtud. Pärast pikka ja piinarikast dokumentide-paberite-allkirjade kokkukogumist asusime kaunil märtsikuu päeval lõpuks teele. Mobiiltelefonide ajastu polnud veel alanud ning googlest võis ainult unistada, seega oli meil kaasas umbes kümme erinevat kotti suhkru ja jahu ja makaronide ja pottide-pannide ning kõigi olemasolevate riidehilpudega. Soome tolliametniku pilku ei unusta ma nähtavasti kunagi. Kuigi mul polnud aimugi, mida ta mulle rääkis, tean ma kindlalt, et jutustasin talle hirmust väriseva häälega eesti keeles kuidas ja kuhu ma lähen ja et pealegi on mul tita kõhus. No igastahes lubati meil tõotatud maale siseneda. Erilise soojusega meenutan oma meheõe pere kodu, kuhu meid lahkelt oodati ning kus me üksteisele närvidele käies tervelt kolm kuud koos veetsime. Vahepeal tuli riidekomkasse peitu pugeda, sest mida sa tahad saada juba päris rasedalt naiselt, kes on võõrasse kultuuriruumi visatud, kõik sidemed koduga on kadunud ning rääkida pole ka kellegagi. Soome riigi kiituseks peab ütlema, et ingerisoomlaste peresid koheldi nagu omasid. Kohe esimesel päeval saime end kenasti hingekirja võetud, elamisload passidesse ning elatusraha anti ka kohe. Ilma igasuguse valehäbi ja kahetsuseta tänan seda riiki, et ta aitas minul ja mu perel üle elada raskeimad 90ndad, lubas mul enda pinnal kolm last sünnitada ning varustas mind piisavalt raha ja vahenditega, et me ise elasime mugavalt, saime aidata oma eestisse jäänud sõpru ja sugulasi ning raha jäi veel piisavalt ka kogumiseks. Ma pole oma elus kohanud mõnusamaid ja toredamaid inimesi kui Rovaniemil, polaarjoone lähedal asuvas armsas linnakeses, kus me oma pagulaselu alustasime. Muidugi ei unusta ma ka seda põhjapõtra, kes Rovaniemi haigla ümbruses rahulikult rohtu näksis, kui mina Henrit sünnitama jalutasin. Või siis oma esimest bussisõitu linnaliinibussis, millesse ma oleksingi jäänud, kui ühes peatuses poleks ka keegi teine maha soovinud minna ning selleks teatud nuppu vajutanud. mina olin oma õigest peatusest selleks hetkeks juba päris mitu kilomeetrit mööda sõitnud. Eestis piisas ju sellest, kui sa ukse lähedale seisma lähed...
Meie saabumine Soome langes kokku ka tolleaegse lama ehk majanduse madalseisuga. Seega olime ühed teerajajatest... metsa... marju ja seeni ja muid toredaid saadusi korjama. Soomlased olid ära unustanud, mida kõike metsast saada võib. Kuid oma kokkuhoiu ja asjade korduvkasutusega teevad nad siiamaani meile silmad ette. Sellist varandust, mida Soome kierrätyskeskustes näha ja koju tuua võib, ei ole ma kusagil mujal näinud. Esialgu ei soovitud selle eest pennigi. Pärast Soome üleminekut eurotsooni asjad muidugi muutusid, kuid sellest hoolimata kehtis reegel, et kui tood ise midagi, võid ka võtta. Tasuta. Meie kes me nõukaaegsest mittemidagi omamise ühiskonnast pärinesime, suutsime leppida väga vähesega ning ei kulutanud asjatult tühjale tähjale. Samas tassisin ma koju oma lastele kottide kaupa igast mänguasju, mis mul suures osas veel praegugi kusagil majanurgas vedelevad... ah seda ahnust ometigi...
Peamised mälestused Soomega on minu kui emme puhul muidugi sünnitusega seotud. Henriga läks kehvasti, sest see langes kokku ärevate aegadega Eestis, 91. aasta augustisündmused tekitasid Rovaniemi haiglas nii suurt furoori, et minu käest käidi lausa iga tund küsimas, et mis teil seal Eestis toimub. Jah, nagu ma pidanuks teadma onju. Mobiiltelefone polnud ju ikka veel. Arvutitest ja internetist rääkimata. Aga kuidagi see Eesti vabaks sai ka ilma minuta ning lapsed sündisid tõeliselt soojas ja toetavas keskkonnas. Ma tean, mida ma räägin, sest oma neljanda lapsukese sünnitasin ma Jõgeval... aastal 2000.... mõnesse kohta ei jõua tsivilisatsioon vist kunagi...
Huvitaval kombel ei ole ma kunagi kahetsenud seda, et me 97. aastal kodumaale tagasi tulime. See oli meil plaanis algusest peale. Et lapsed lähevad eesti kooli. Et me oleme eestlased. Minu sõbrad on mu käest küll küsinud, et mida asja te siia tagasi otsisite, seal oleks elu ikka päris lill olnud. Jajah... Võibolla mingis teises reaalsuses said meist soomlased või ingerlased või kolisime hoopis saamide juurde Korvatundurisse. Saamid ja tundra ja Lapimaa on muidugi sootuks teine teema... Selles reaalsuses on siiski nii, et üle lahe soomemaal on küll tore ja mälestused pühivad vahel merelainena üle ning superäge on vahel soome keeles lobiseda, aga kodu on teatavasti seal, kus süda...
Samas jääb üks tükikene minu südamest alatiseks Ounasvaara metsa mustikapõõsaste vahele ning killukesi temast võib leida ka Kirstinsyrjä maja number 7 korter 77 rõdu pealt 7 korruselt... Ilusat sünnipäeva armas Soome vaba riik.
Ahjaa... pea kolmest Rovaniemil veedetud aastast hoolimata, EI käinud me Jõuluvana juures külas... virmalised tulid aga meie juurde ise :) sest talvine periood tähendab pm seda, et päike tõuseb tunnikeseks poolenisti horisondi kohale, vaatab, et pole siin teha midagi, ning läheb pikutama tagasi. Horisondi taha.

Mulle ei tohi mingil tingimusel...

...mainida sõna projekt. Siis mul tavaliselt sõidab katus ära, ma kukun mingeid taotlusi kuhugi kirjutama, annan oma sõrme ja allkirja ning siis kui projektiga tuleb tegelema hakata, mässan hommikust õhtuni mingite programmide, kohtumiste, vestlusringide, esitluste, sõitude ja õhtusöökidega. Ja kui siis projektikülalised ära on saadetud, istun nagu kuivanud meritäht õpetajate toas ning joon teed. Isegi kohvi ei taha enam. Praegu käimasolev Nordplus Junior projekt FEEL on päris sarnane eelmisega, ehk siis keskendub teistsugusele õppele koolides, maailma paremaks tegemisele ning sellele veidrale, samas kõige tähtsamale asjaolule, et laps peaks koolis õnnelik olema. Siis ta ju õpib ka. Eks muidugi õpib inimene igal hetkel. Ma ikka mäletan Mihkeli tarka juttu sellest, kuidas tegelikult on õppimine pidevalt toimuv ning iseenesest väga meeldiv protsess. Kui me laseme sel olla. Tavaliselt me torgime ja õiendame ja sunnime tagant, põhjendades oma käitumist igasuguste kellegi poolt kusagil välja mõeldud normide ja reeglistikega. Et peab ja muidu ei vasta nõuetele. Ja kui ma siis täna hommikul seal teetassi taga üritasin oma väsinud tükke koos hoida, selgus, et ka meie koolilt nõutakse täiesti jabural moel õpetajate kvalifikatsiooni tõestava dokumentatsiooni olemasolu. Pole nagu üldse oluline, et kogu kupatus digitaalkeskkonnas kenasti olemas ja juurdepääs kontrolli vajavatele isikutele garanteeritud. Ei, sellest neile ei piisa. Igal pool mujal on olemas paberkandjal, järelikult peab meil ka olema, sest nii on kogu aeg olnud ja üleüldse, kui teil pabereid pole, kuidas te siis ise kontrollite, et teie õpetajad ikka vastava haridusega on. Ega te ometi ei taha öelda, et usaldate oma inimesi...  Hetkega tärkas minus revolutsionäär ning kogu õpetajate tuppa koondunud seltskond nägi imelist transformatsiooni poolsurnud meritähest võitlushimuliseks Krupskajaks. Ei saa ikka rahu niikaua kuni meie maailm jaburatel reeglitest ja nõuetest kokkukeerutatud kanajalgadel püsib. Nosce hostem ehk süsteemiga võitlemiseks tuleb kasutada teadmisi ja süsteemi enda vahendeid. Revolutsioon jätkub… Igatahes

Ütle meri mu meri...

Mulle ikka jätkuvalt meeldib pea ees vette hüpata. Seda vahel kohe otseses mõttes. No ega ma ei osanud uneski näha, kui ma paar aastat tagasi hullu mõttena kandideerisin Islandile töövarjuks, et tänu sellele fantastilisele käigule mind lähiaastatel mitu koostööprojekti ees ootab. Üheks teiseks hulluks, kellega Islandil kohtusin, oli Irina. Sillamäelt. Ma polnud Sillamäel käinudki, see ju kinnine linn vene ajal. Praeguseks aga tundub, et Sillamäest hakkab saama mulle suurim huviobjekt siin Maarjamaa pinnal. Ja Irina... No mis ma oskan öelda... hullukesed saavad ikka kokku ja mul igastahes on jube hea meel, et meie koostöö on super nii tehnilisel kui intellektuaasel kui psühholoogilisel tasandil. Irinal lihtsalt vaja veel üks laps sünnitada, siis oleme võrdsed ka sel tasandil... Nojah, ma muidugi iidne ja tema veel noor, aga see pole mingi näitaja.

Täpsemalt hüppasime me merre Haapsalu lähedal Topu puhkemaja juures. Viis päeva intensiivset lastelaagrit, mille osalised Sillamäe vanalinna koolist ja minu kodusest armsast Gaia koolist. Haapsalu on üks nunnu väikelinn, mis vist paljudel eestlastel veel avastamata, mulle meeldib ta näiteks palju rohkem kui Pärnu. Ja Topu puhkemaja rannik on ääretult kaunis ning lastel oli seal palju avastamist. Minu Gaia lapsukesed veetsid ilmastikumuutusi tähele panemata pea kogu sealviibimise aja õues millimallikaid karjatades, kividega mängides, kiikudes, mutta kukkudes, märjaks saades, jalgpalli mängides ja üksteisega suheldes. Usun, et nende päevade jooksul neile antud vastutusvabadus arendas neid rohkem, kui mistahes õppekavasse sisse kirjutatud õõnsad sõnad.
Oma detektiiviandeid arendasime me ka Haapsalu linnas, osaledes detektiiviprogrammis, mille käigus külastasime Haapsalu viit kuulsaimat kohta, otsides vastuseid küsimustele. Vahel on veider, et oma suures õpetamisetuhinas ei taju me tegelikult seda, et lapsed on juba oma loomult uudishimulikud ning nad tahavad minna muuseumisse küll, aga mitte kuulata tundide kaupa kedagi rääkimas... neil vaja ise käia ja avastada ja katsuda... just see katsumise moment on oluline... kahjuks meil väga palju kohti ei ole, kus asju katsuda saaks... no lähevad katki ju...
Meie projekti peamine eesmärk oli aga hoopis lühikeste filmikeste tegemine. Ja selle ülesandega said lapsed suurepäraselt hakkama. Jällegi tajusin, et kui lastele hästi konkreetselt ja lühidalt selgitada, mismoodi saaks teha, kuidas stsenaariumi kirjutada ning mil moel filmimine õnnestuks, siis haaravad nad lennult ja jooksevad õhinaga ise asja kallale. Ma muidugi peaksin hakkama oma vene keelt praktiseerima... ikka päris tobe on, kui tead, mida tahad öelda, aga vat neid sõnu pole vene keeles olemas sinu peas.... Jajah, ma saan ju aru, et tegu oli meil lõimumisprojektiga, ehk siis vene lapsed kuulsid eesti keelt ja said rääkida eesti keelt, aga no andke andeks, päris kindlasti ei ole nende viienda ja seitsmenda klassi laste sõnavaras spetsiifilisi filmimist puudutavaid eestikeelseid sõnu. Neid pole ka täiskasvanutel. Üleüldse on see keeleküsimus praegu kuidagi õige teravaks puhutud. Olen ise Sillamäel nüüd ära käinud ja arvestades seda multikultuurset seltskonda, kes seal elab ning kelle hulgas eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi on näpuotsaga, siis on üsna loogiline, et suhtluskeeleks on vene keel. Kuidas sa harjutad, kui sul kellegagi rääkida pole. Samahästi võiksime me Gaia koolis hakata õpetama suahiili keelt...
Niiet jah, igast hulludega koos saab igast projekte teha, areneda ja uudishimu rahuldada ning vaevalt et meie Irinaga sellise eluviisi üldse kunagi lõpetame. Ja see fakt, et mul nähtavasti septembrikuiselt külma merevette ujuma ronimise otsesel tagajärjel on nüüd totaalne külmetus ja et tatine nina kohe üldse mitte seksikas pole, tuleb lihtsalt ajaloo prügikasti kanda. Sest kui ma aja tagasi keeraksin, läheksin ikkagi lastega vette. Sest elu on seiklus. Elementaarne!

"Ma ei hakka su jutte üldse lugemagi...

…sest esiteks ei oska naised kirjutada (no nimeta mõni „hea“ naiskirjanik), teiseks on naise kirjutatu minu jaoks ilmselgelt liiga aeglane ja kuiv ja üleüldse kirjutad sa liiga keeruliselt.“ Harva on inimesed võimelised oma arvamusavaldusi ilustamata ja puhtsüdamlikult välja ütlema. Otse näkku vähemalt. Seda hinnalisemad need hetked on. Natuke võiks ju kahekümne esimese sajandi feminismi ja võrdõiguslikkuse valguses mässata naiskirjanike olematusse kuulutamise pärast, kuid mulle pole eriti kunagi see liigne võrdsuse taga ajamine meeldinud. Samavähe kuulub minu olemuse juurde ka inimeste naisteks ja meesteks jagamine, eriti just intellektuaalsel tasandil. Loomulikult on naised läbi ajaloo oma margi tõsiselt täis teinud igasugu kirjanduslike katsetustega, kuid sama kehtib ka meeste kohta. Ja vahepeal lasevad naised-mehed teineteist provotseerida lausa kosmilisel tasandil. Meie oma kodumaisest kirjandusest tuleb koheselt meelde Ruitlase „Naine“, millele Merca nõrkusehetkel „Mehe“ vastu kirjutas. Mõlema raamatu mõte jääb minule ebaselgeks. Aga  kirjandusega on nagu napsiga – mõnele meeldib õlut kaanida hommikust õhtuni, teine lubab endale paar korda aastas head veini või viskit. Ja kui mingil müstilisel moel ikkagi prooviks autorite sootunnustele läbi sõrmede vaadata ning lihtsalt kirjandusele keskenduda, siis ehk leiaks ka kirjatükis leiduva mõtte üles. Tahaks uskuda, et ilma mõtteta ei hakka keegi kirjutama. Midagi peab ju inimese hinges kripeldama kui ta sule kätte võtab või klahve klõbistama asub. Tulemuse loetavus või arusaadavus sõltub eeskätt kirjutaja stiilist ja väljendusoskusest. On hetki, mil kirjutamine näiliselt kergelt välja kukub, ehk siis „vaim tuleb peale“ ja käsi kirjutab otsekui iseenesest. Enamasti „ilmutavad“ end niimoodi luuletused. Kuid olgem ausad, ilma lugejata poleks kirjandusel üldse mingit mõtet ning kogu diskussioon taandub tegelikult sellele, missugune on kirjasõna tarbija. Neil, kes inimmõistuse sügavaimate tasandite poole piiluda ei julge, pole mõtet Kafka „Protsessi“ üle paarikümne lehekülje lugeda. Kes pole kunagi kogenud või ei mõista armastuse traagikat ja lootusetust, neid jätab Bronte „Vihurimäe“ arusaamatuse künka otsa ning raamat tundub tühipalja kritseldusena. Maailmavalu Juhan Viidingu luuletustes näib jabura halamisena neile, kelle maailm on kahetasandiline ning elu mõtte otsimine pole kunagi pähegi tulnud.

Ja tegelikult on asi veelgi proosalisem. Kui sind ei huvita see, mida mina mõtlen, tunnen ja mida mul öelda on, siis ära loe seda, mida ma kirjutan. Ma luban, et ei võta seda südamesse… või vähemalt proovin… 

Kuuesaja meetri pärast pöörake paremale ehk kuidas Laiuse Marid Kehras käisid

Marikestel on sõprustantsijad Kehras. Päikeseratas. Saime nendega esimest korda kokku eelmisel suurel peol Tallinnas, kui pidime üksteise kõrval staadionimuru kulutades tantsujooniseid õppima ja hiljem soojendasime tutvust naiste tantsupeo ajal kohalikus raudteelinnas. Nüüd kutsusid sõbrakesed Meie Mari Kehrasse pidule esinema. Festivalile. Folkloorifestivalile "Tunne oma rahva(u)st", mis juba teist aastat Kehra pargis toimub. No olgu selle festivali nimetusega kuidas on, aga kõigepealt oli meil tarvis Kehrasse orienteeruda. Geps on selline tore abimees, mis igal endast lugupidaval orienteerujal telefonis olemas on. Aga kui ta järjekindlalt käseb sul paremale pöörata, siis tekib ühel hetkel tõesti tunne, et kas me juba ringiga koju tagasi ei jõua... eriti kui teeservale ilmub silt "Alavere"... Igastahes kohale me siiski jõudsime ja võime nüüd kõigile rääkida, kuidas me ühe päeva jooksul nii korda kuus Kehras käisime. Ikka sisse-välja... ups, seda ei tohtinud öelda enam... Kehra on iseenesest tore kohake, kui tuul just tselluloositehase poolt ei puhu. Kui puhub, siis võib liikvel näha rätikuid näo ees hoidvaid autojuhte, kes üritavad ühe hingetõmbega võimalikult pika maa läbida, sest hais on tappev. Kohalikud on kas ära harjunud või immuunsed. Ega tegelt on Laiusel ka kevadine iseloomulik aroom täiesti olemas ja eks hais kuulub kultuurikihi juurde.  

Kultuuriprogrammi me tegelt nii väga ei näinudki. Enne meie esinemist olid laval mustlased, kes laulsid minu arust täitsa vene keeles, aga ma võin muidugi eksida. Mustlastantsu tehti ka, aga siis hakkas äkki kõlaritest hoopis Macarena kostma. Mul hetkeks hea meel juba, et kollased Mari lillekesed saavad äkki mustlasbändile minna tausta tantsima, aga võta näpust, mehed olid endale Macarena peale päris oma laulu teinud ning meie shõuetteaste jäi kahjuks ära. Oma viisteist minutit kuulsust saime ka meie kätte, kusjuures minul oli pisut külalistantsija tunne, sest sain ainult kahes tantsus osaleda ning ülejäänd naisukesed pidid neli tantsu järjest vihtuma, sel ajal kui mina pealtvaatajatega selfisid tegin. Eks promotiim on ka muidugi vajalik ning selle osa täitsin ma auga ära - päris mitu inimest teab nüüd, et kollaste triibuseelikutega Marid on pärit Laiuselt ja et Laiuse on Eestis. 

Kuna meie Päikeseratta tüdrukud olid ürituse aktiivis ning tormlesid mööda territooriumi ringi, siis me kahjuks nendega ei selfisid ega jutupause teha ei saanud. Olime suht omapead ja mõtlesime, et enne äraminekut võiks ju siis kaeda, et kus see maaliline Jägala jõgi on. Kui me jäätisemüüja käest küsisime, vaatas ta meid suht imestava pilguga ja ütles siis - pöörake siit telgi kõrvalt paremale, seal see vesi on... 

Otsustasime, et enne kojusõitu käime jugala jäga juurest ka läbi. Mõeldud-tehtud. Ristmikult pöörasime paremale... 

Jalgrattasõit ja seks...

... pidavat olema kaks asja, mis kunagi ei unune. Seda muidugi juhul, kui need korralikult omandanud oled. Pärast tänast tantsutrenni võin ma siia ritta vabalt kolmandaks rahvatantsu lisada. Jalgadel on ikka hea mälu, lased mõistusel puhata ja jalad-käed-puusad teavad ise mida teha. Eriti memmede tantsus. Polnudki ammu sellist krõnksliigutust teinud... päris huvitav tundus. Aga jah, kuigi tegin rahvatantsuga lõpparve juba aastavahetusel, on ikka siinseal olukordi, kus minu ihuliikmeid triibuseelikusse mässitakse ning tantsupõrandale tiritakse. Ega mul ei ole midagi selle vastu ning täna oli kuidagi eriti tore ja nostalgiline oma naisukestega koos viibida. Ja tõdeda, et kõik on ikka vanaviisi. Ikka veel visatakse nalja, mis trükimusta ei kannata, aga vastavalt ühiskonnas toimuvatele protsessidele on lisandunud poliitilise korrektsuse õppetunnid - ei tohi öelda sisse-välja, ei-ei ette-taha ka ei tohi... ah pagan, juba läks meelest ära, et kuidas siis tohib... ei tohi seista otse taga, eriti kui sinu ees olev naine on upakil asendis, niimoodi võib valesid signaale anda. Samas on jumala okei, et naiste uued tantsud on Hobu ja Uih-aih... ei olnud, miski muu oli... Ups ei olnud ka... no vahet pole. Mõlemas tantsus on tuntavalt hobuste jäsemete liikumist matkivaid liigutusi ja see on täiesti poliitiliselt korrektne. Tegelt oli mul natuke kurb meel, et me selliseid tantse siis ei teinud, kui mina veel aktiivset Marikest mängisin. Siis oli muidugi vaja läbida balletiperiood onju... Aga kuna meie laupäevane esinemine tuleb Kehras, kuhu kogunevad igast masti erinevate rahvuste esindajad oma oskusi näitama, siis sobivad sinna hobuste ja memmede tantsud väga hästi. Ja loomulikult lätlaste polka. Huvitav, mis rahvust me ikkagi esindame... Tuleb välja nuputada. Laupäeval Kehras näeme, Marikesed ja muidu mammud.

Latte ja jäätisekokteil...

...teevad soojal suvepäeval mööda eikellegimaad ringi tiirutava jalgratturi rõõmsaks iga kell. Rattausku inimesed on tegelt niisamagi rõõmsad. Ka siis, kui taevast sajab pussnuge või kõrvetab päike kuklakarvad ära. Ja ka siis, kui massiivsed rekkad neist kitsal teel millimeetri kauguselt täiskiirusel mööda vuravad, niiet ratta teel hoidmiseks tuleb kasutusele võtta ka need lihased, mida sul ei ole. Aga eriti rõõmsaks muutuvad ratturid siis, kui neile teeservas mõnusad toidukohad ette juhtuvad. Nagu näiteks Jõgeva-Mustvee maanteel Sadala ristis Kantkülas asuv Veski Külalistemaja.

See koht on tegelikult väike ime. Ma nii mäletan neid aegu, mil risti peal asuva vana veski varemed kummituspisaraid valasid ning sünge mälestusena teeliste pilke püüdsid. Kaua sa ikka kannatad kurbade naeru, tuleb ohjad pihku haarata ja tegutseda, nii võisid ehk mõelda need tegusad inimesed, kes veskist tänaseks kauni pärli on välja võlunud.

Välimuselt super majakene peidab oma sisemuses veel paremaid maiuspalu. Oma esimese tõelise latte jõin ma näiteks selles kohas... no ei olnud ma varem kihilist piimakohvi näinud... Ja raudselt maailma esikümnesse mahutuvad nii maitselt kui väljanägemiselt need toidud, mida Veskis pakutakse. Jah, ei ole tegu Pariisi eliitkohvikute rajoonis asuva toitlustusasutusega... see on lihtsalt üks vana Veski poolel teel Mustveesse... keset põlde ja metsi... teeristil. Ja täna näiteks ei olnud mu kohv üldse mitte kihiline, aga see-eest oli ploomimahlaga jäätisekokteil suurepärane!
Ja mitte kuidagi ei saa mainimata jätta kuninglikku tualetti, sest kuhu siis veel ratturil minna, kui ta juba näiteks tund aega pedaale on vändanud ja nüüd kosutuseks jäätisekokteili ära luristanud.

And last but not least - vähemalt sealsamas tualetis on seina peal alati kunstišedöövrid. Viimane kord leidsin sealt kala, seekord anti mulle teada, et kiirustada pole kuhugi ning Veski külalistemaja ootab alati. Koos kohvi ja kokteiliga.

"Me oleme ära unustanud, mis asjad on päris...

...me oleme unustanud, kus on päris elu. Vaat kui tuleb maandub siia poe taha UFOde laev, teeb tšikibriki ja kõik materiaalne on kadunud. Inimesed on alasti. Kuhu nad siis lähevad, kust nad varju otsivad. Vaat siis tulevad nad siia puu juurde. Sest see on päris. See on kodu." Nii räägib Mati. Pajupuust Paldiski maanteel. Sellest 300 aasta vanusest puust, millesse on talletunud meie esivanemate vaimud ja aastasadade tarkus ning mis just nüüd sellel hetkel on känguruhüppe kaugusel metallmonstrumite lõugade vahele sattumisest. Täpselt nii nagu Avatari filmis. Seda filmi vaadates raudselt sajad tuhanded poetasid pisara, tundes, kuidas hingepuuga koos rebitakse lõhki miljonid nähtamatud energiasidemed. Kui ma täna õhtul seda Avatari filmi kodupuud meenutavat paju kallistama läksin, olid kõik need tuhanded pisarapoetajad turvaliselt oma betoonkarpides peidus. Hoolimata sellest, et terved pikad teelõigud olid palistatud juba ohvriks langenud puulaipadega. Mis teha, paratamatus ju, teeplaneerijatel pole teed kuhugi laiendada, kui need pagana puud igal pool jalus tolgendavad. Sest teid on meil väga vaja. Mati arvab teisiti. Tema julgeb teisiti arvata, teisiti mõelda, teisiti tunda, teisiti rääkida. Ta on tänase päeva jooksul igat masti ajakirjanikele juba rääkinud, miks ei tohi seda pajupuud tappa. Aga ta arvab ise ka, et eks need ajakirjanikud käisid lihtsalt linnukest kirja panemas. Meie avalik meediaruum on nii kallutatud, et selle toele lootma jäädes oleme varsti kogu täiega betooni ja bituumeni alla maetud. Mati usub päris inimestesse. Neisse lastesse, kes ei julge kooli minna ja päevaks pajupuu alla tema telgi juurde peitu tulevad, sest nad pelgavad, et puu õhtuks kadunud on. Usub neisse inimestesse, kellega koos ta puu ümber väeringe teeb. Usub neisse, kes tunnetavad ouu väge ja vaimu... Ma tahan uskuda koos Matiga. Ma tahan uskuda, et hoolimata sellest suurest ärevusest ja värinast, mida ma pajupuu hinges tundsin, suudame meie, inimesed, vastu astuda hirmu ja vägivallaühiskonna rünnakule. Sellepärast ühinen Mati üleskutsega - inimesed, tulge paju alla, tulge välja oma betoonkarpidest, tulge välja Facebookist ja telekast, tulge päris elu juurde, tulge puu juurde, tulge tantsime ja laulame, tunnetame seda väge, mis siin on! Kui meid on piisavalt palju pajupuu ümber, siis metallmonstrumid ei saa teda hammustada. Jah, meid saab ära viia, süüdi mõista, karpi panna, aga meie asemele tulevad teised. See pajupuu on meie transformatsiooni proovikivi. Meie oleme revolutsionäärid, kes pole mitte vastu vaid on poolt. Me oleme elu poolt! Elu ja armastuse poolt!

Paljasjalgsete revolutsioon...

... sai alguse eile, kui ma läbi päälinna palja jalu Kadrioru poole suundusin. Esialgu tundus, et kõik inimesed keeravad oma pead kaela otsas kahekorra, aga eks mul oli lisaks paljastele jalgadele ka pikk värviline kleit seljas... vastukaaluks minu ümber valitsevale hallusele ja tumedusele. Trammis istusid mu kõrvale lõbusad läti noormehed, kes kulme kergitades minu paljaid varbaid seirasid. Aga neile ma maksin kohe kätte, sest kuulsin, et nad oma jutus bussijaama mainivad... tramm number kolm aga mitte sinna ei sõida. Seega kupatasin ma nad trammi pealt maha ning lasin neil number kahe peale joosta. Üldiselt on meie linna tänavad paljastele jalgadele vaenulikud. Tumemust ollus meie asfaldis nakkub varvaste külge juba paarikümne kraadi juures ning pargist läbi minnes tuleb rohututtidele astumise ajal nina maas käia. Ei taha ju varbaid klaasikildude otsa ära veristada või suitsukonisid varvaste vahele koguda. Suures Kadrioru pargis on jalgade karastamine veidi lihtsam, kui muidugi leiad raja, kus inimesi pole, sest kuhu linnainimene sooja ilmaga ikka suunduma peaks kui mitte rohelusse. Kui veel nädal tagasi oli park suht inimtühi ning ainult üksikud hullud seal rataste ja koertega ringi käisid ja ükskõik millise puu taha rahulikult pissile minna sai, siis eile... mnjah... tegelt sattusin ma just kokku ühe suurema rattaseltskonnaga parasjagu puhkepausi pidava ning loomulikke vajadusi rahuldava välismaa keelt rääkiva noormehega... mis teha, kui mina käin pilk taevas ja otsin veidraid asju, mida pildile jäädvustada, aga tema on lihtsalt seal puu taga noh... Veidi kehvem oli Russalka juurest mere äärde minna, sealne tee ja pinnas on mitte paljastele jalgadele mõeldud, sama kehtib suht ka rannaliiva kohta. Ei maksa pilku kaugele mere poole pöörata ning laineid vahtima jääda, kui ikka jalge ees kilode kaupa jäätmeid vedeleb. Õnneks said mu maastikust väsinud varbad soolast ja jahedat merevett maitsta... ja meri oli kohati täitsa ruuduline... Kõik mu frustratsioon ja kurbus selle üle, et ma ei saa imekaunil kevadilmal oma paradiisiaias kiigu peal pikutada, kiisused süles, haihtus hetkel, mil ma varbad vees pilgu kaugele meretagusele maale suunasin...
pimestavas päikeselaigus
magab meretagune mees
kas näeb ta oma unedes
võitlust kaheksapealise hüdraga
või otsib ta udus
kadunud koduteed
ehk kuuleb ta vaikuses sireenide hüüdu
või on juba hinge ära kuradile müünud
pole tähtis
sest ärkab meretagune mees
üksikul rannal lumevalge liiva sees
ja võtab kaissu
meritähe...

Alice Imedemaal ehk kuidas me naistega rikaste šeikide maad külastasime

Kui ma oma seiklusrikast elu nii aastat kümme tagasi alustasin, siis päris esimeste välismaa külastuste eel ma ikka alati guugeldasin, et mida seal riigis ka näha on, noh et kui kohal oled, siis saad oma laialdasi teadmisi ülejäänud grupi ja kohalikega jagada. Päris ruttu sai mulle selgeks, et kõige parem on guugel rahule jätta ning minna vahetuid kogemusi saama. Ega kui sa kunagi saunas pole käinud, siis on sul netist saadud infoga väga vähe peale hakata ning sauna jõudes tajud alles omal nahal, et kuumus on tappev ning hingamisharjutustest pole kasu. Araabia Ühendemiraatide kohta võib guugeldada tunde, kuid tegelikkus on suures osas hoopis teine ning mitmed teada tuntud müüdid kummutas meie sõpruskonna reis kohe päris kindlasti.

Kuna araablase suurim sõber on kaamel, siis tulebki alustada sellest, et siiamaani on eesti õpikutes kirjas, et kaamel kogub vett küürudesse, et siis kõrbes kaua vastu pidada. No ei kogu. Küürud kujutavad endast rasvakogumeid ning kui kaamel on tükk aega söömata-joomata, siis ta pm kulutab iseenda rasva ja veevarusid. Kui ta siis kaevu juurde saab, joob ta tagasi täpselt selle koguse, mis ära kulutas. Ilma joomata suudab kaamel vastu pidada terve kuu, aga toitu peab ta saama, muidu on paari nädalaga toss väljas. Tegelt väga hea tiim ju – toit kaamelile ja jook beduiinile. Kahe peale võivad nad kuude kaupa mööda kõrbe ringi möllata ning kui beduiinil vesi otsa saab, veab kaamel ta enda küürude vahel lähima kõrbeoaasini. Oaas ei ole palmisalude ja voolava veega rohelusse uppuv kõrbesaar, nagu meie tavaliselt ette kujutame, vaid lihtsalt koht, kus vesi maapinna lähedusse tuleb ning mõned kaevu ümber püstitatud varjualused. Kaamel on väga hea mäluga, teda väärkohelnud isiku jätab ta meelde surmani ning kui too ettevaatlik pole, siis võib kaamel juhuse saabudes vägagi kättemaksuhimuline olla. Kaamel on ka kõige targem olend araabiamaades:

Kaamel on püha loom

tema teab sadat Jumala nime

inimene kõigest 99

pole siis ime

et ta võib sulle näkku sülitada

pole mõtet tülitada

endast targemaid...

Araabiamaades ei ole mitte naisel keelatud end eksponeerida, vaid hoopis mehel on keelatud naise poole pilku heita. Seega, et mehi mitte hukatusse saata, varjavad naised end musta riidekuhila alla. Musta seetõttu, et kuna veel alles hiljuti valmistati kõik riideesemed beduiinide maal kitsevillast, siis kitsed olid enamasti musta-pruuni värvi, mistõttu riideesemeid just nende värvitoonidega. Väga praktiline, vett on vähe ja tumedad riided ei vaja nii suurt hoolt. Valged riided ja peakatted, mida meiegi kohe kõigepealt lennujaama ametnikel nägime, võrduvad euroopa mehe ülikonnaga ning kesse ikka iga päev ülikonnas ringi käib. Samas – kuna araabia ühendemiraatides elavast 10 miljonist on araablasi ainult 1 miljon, käib enamus mehi ja naisi just oma traditsioonilistes riietes ringi, kuna ainult sel juhul on võimalik endale tähelepanu pöörata. Nad ju teavad, et turistide pead pöörduvad nagu võluväel kui neile valges halatis mees läheneb. Araabia mees käib pea püsti ja on üldse väga uhke hoiakuga. Ta naudib tähelepanu. Ja kui te veel juhtute nägema, millise graatsiaga ta oma lehviva peakatte hõlmad külgedele heidab… ooo jaaa…

Aga, kuna naiste iludusvõistlust araabiamaal korraldada ei saa, siis tehakse seal missivõistluseid kaamelitele. Kriteeriumiks säärejooks, ilusad hambad ning puhas tõug. Võitjad saavad auhinnaks kalleid autosid ja peavõidu saanud kaameliisand on üle öö miljonär. Kes nüüd mõtles kaamelit kasvatama hakata – osa saavad võtta ainult emiraatide kodanikud ja omaani lahe piirkonna kaameliomanikud. Tavalises kaamelite võidujooksus on reeglid leebemad, aga seal tuleb kaameli valikul hästi ettevaatlik olla. Üks tõug pidavat olema selline, et kui võistlemiseks läheb, jookseb küll suure hooga peaaegu finišijooneni, kuid siis tuleb talle mingi mõte pähe, keerab otsa ringi ja paneb padavai tuldud teed tagasi. Võibolla peaks reegleid muutma ja andma eripreemia sellele kaamelile, kes esimesena stardijooneni tagasi jõuab…

Meie esimene korralik kokkupuude araabiamaailma reeglite-kommetega toimus kohe esimesel päeval, kui sõitsime külastama AÜE kõige uhkemat mošeed – šeik Zayedi suur valge mošee kõrgub Abu Dhabis nagu üks tänapäeva maailmaimedest. Zayed bin Sultan Al Nahyan ongi see mees, kes Araabia Ühendemiraatidele aluse pani, ümberkaudsed šeigid kokku kutsus, ühise riigi moodustas, briti impeeriumiga hüvasti jättis ning kelle visioonide ja raha abil kõik need imed ümberringi nähtavaks on muutunud. Giid teadis rääkida, et kui mošee põrandat katva maailma suurima pärsia vaiba kudumine veel pooleli oli, tuli teade, et kõrvalriigis kootakse ka vaipa ning kuna AÜEs on kõik asjad maailma suurimad-kõrgeimad-parimad-kallimad, siis jäeti oma vaiba kudumine pooleli, et oodata ära, mil teiste vaip valmis saab. Et siis enda oma suuremaks kududa. Ja vastavalt vaiba suurusele siis ka mošee suuremaks ehitada. Aga mošeesse sisenemiseks tuli meil naistel end muidugi vastavalt riietada – musta abayasse loomulikult. Kaks tundi 40 kraadist kuuma üleni mustas… aga asi oli seda väärt, sest mošee on ikka tõeliselt kõige-kõige.

Šeik Zayed oli ka see mees, kes teadis, et ka kõrberahvas igatseb enda ümber rohelust ja palme. Tänu spetsiaalsele kastmissüsteemile elab kõrbesaartele rajatud Abu Dhabis nüüdseks üle 140 miljoni datlipalmi. Ühe palmi ülalpidamine maksab aastas umbes 2000 dollarit. Mis on muidugi suht köömes, sest Abu Dhabile kuulub 95% piirkonna naftavarudest… Ja kuigi šeigid ilmselgelt suplevad rahas, on nende kodud jätkuvalt avatud kõigile, kes tunnevad, et sooviksid valitsejaga minna teed jooma ja juttu puhuma. Mingit kollast ajakirjandust ja paleede taga kaameratega varitsemist ei eksisteeri. Inimesel on õigus oma privaatsusele ja eraelule. Šeikidel samuti. Tähelepanelik kodanik näeb niisamagi ära, kui šeik temast mööda sõidab, sest tähtsal isikul on autonumber ühekohaline…

Autoga sõitmas käisime meiegi. Kõrbes. Safaril. Oli 43 kraadi. Päriselt. Ja auto libises kohati päris püstloodis liivaluidetelt alla niiet autos viibinud naisolevused hüsteeriliselt naerma puhkesid. Mitte et see oleks kuidagi rahuldanud araablasest külmaverelist juhti, kes suht lõdva randmega meid düünide vahel-peal-all ringi sõidutas. Tema mõtleb vist tänase päevani, et pole kunagi varem nii väheste emotsioonidega luiterallist osavõtjaid kohanud… Rallile järgnes õhtusöök beduiinide laagris, kohustuslik kaameliga ratsutamine (loe: piinamine) ning henna tätoveering. Naiste kõhutantsu ja meeste ümber enda keskme keerlemist pakuti loomulikult ka. Koos euroopa maitsele sobiva värvimuusikaga.

Dubai on muidugi kõigesuselt maailma kõigem. Seal on kõige rohkem pilvelõhkujaid linna keskmes, kõige kõrgem hotell, kõige kõrgem silla abil ühendatud kaksiktornidega hotell, kõige kõveram pilvelõhkuja, kõige kõrgemal asuv restoran, kõige… jah jaksad sa üldse järge hoida, kui giid sulle need kõiged üksteise otsa ette vuristab. Üks on kindel – kõige rohkem võistlevad araabia ühendemiraadid iseendaga, sest kuigi neil on juba maailma kõrgem hoone Burj Kalifa, siis juba on plaanid tehtud sada meetrit kõrgema hoone ehitamiseks. Mis peaks valmima nii umbes viie aasta pärast. Huvitav, kuidas nad siis Kalifat reklaamima hakkavad? Tom Cruise house? Mission Impossible Tower? Veidike olin ma muidugi pettunud, sest meie vaateplatvorm tornil asus “ainult” poole peal, ehk siis 426 meetri kõrgusel… ma ikka kujutasin ette, et me saame ka seal üleval 828 peal kõõluda… Mis meid aga vaevama jäi, on küsimus – kuidas ometi on need vaesed töömehed suutnud selles pidevalt valitsevas põrgukuumuses kõik need uskumatult pöörase disainiga hooned valmis ehitada? Ja kas nad oma töö eest ka väärilise tasu on saanud…

Minu isiklikud kaks kõrghetke kogu reisi jooksul olid aga hoopis teist laadi. Esimene leidis aset Ferrari maailmas, kus ma lolli peaga kõige kiiremale ameerika mäele ronisin, et siis poolteist minutit autos rappuda, silmad kinni ja käed kramplikult turvapiirde külge klammerdunud. Mul oli tõsiselt tegu, et mitte pead kaela otsast ära kaotada. Kui ma tavaliselt atraktsioonidel kogu kõrist kisama kukun, siis seekord ei tulnud mu suust piuksugi…

Teine juhtum leidis aset lennujaamas, kus ma rõõmsalt liikuval lindil sõitsin ja sõbraga juttu ajasin ning kui siis lint otsa lõppes ei olnud ka minul enam maad jalge all ning sinna ma kõigi oma kodinatega ninali lendasin. Eks iseenda üle naermine olegi kõige tervislikum ning nädalase reisi lõpetuseks täitsa sobilik. 

Kes sa oled, ema, päriselt?

Kõigepealt ma mõtlesin, et mulle kohe üldse ei lähe korda see detsibellidega mõtteid halvav ja kõiki meediakanaleid hõivav diskussioon EMAks olemise üle. Nagunii on maailmas toimuvad muutused hetkel palju põnevamad kui mistahes konkursid või mingi teatud ühiskonnagrupi soosingut püüdvate inimgruppide omavaheline kemplemine. Meie väärtused ümbritseva suhtes ja meie enda sisemine väärtustunnetus on igal juhul individuaalne ning ei peaks ometi sõltuma sellest, kas me ühe või teise aunimetuse püüdmisele kvalifitseerume. Igaühel oma elu. Nii ma veel täna hommikul mõtlesin.

Sii aga juhtusin õhtu eel lugema ühte arvamusavaldust. Autoriks tubli abielunaine ja arvatavasti ka ema, kes raudselt kõigile aasta emaks kandideerimise nõuetele vastab. Selliste emade arvamus on ju püha. Temale toetub riik ja ühiskond ning kohapeal kehtiv moraalikoodeks. Niimoodi ta seda püha tõde Postimehe veergudel kuulutab:

“Aasta ema on aasta ema mitte ainult seetõttu, et ta on suutnud lapse ilmale tuua. Seda nimetust väärib naine, kes on oodanud ära oma ainsa ja õige, pühendunud temale, saanud temaga lapsed ja kasvatanud lapsed üles tõelistes pereväärtustes. Lapsel peavad olema ema ja isa, see on looduse poolt niimoodi ette nähtud. Ainult need lapsed, kes kasvavad üles sellises täisväärtuslikus peres, viivad need väärtused oma perre edasi, see liin on jätkusuutlik.”

Right on my face, ma ütlen!

Ma olen täitsa nõus. Veelgi rohkem. Paneme need sellesse ideaalsesse mudelisse kvalifitseeruvad naised koos nende peredega klaaskappi ja hakkame maailmale näitama. Sellest saaks uue Eesti Nokia. Ja las kõik need “ebanormaalsed” “ebatäisväärtuslikes peredes” üles kasvanud ebatäiuslikud lapsed hakkavad neid ideaalmudeleid kohustuslikus korras vaatamas käima. Ja need ebanormaalsed emad, eriti üksikemad, kes “vale inimesega on lapse teinud” või siis on nii “juhmid”, et pole osanud mehele pühenduda, tuleks kindlasti vastutusele võtta, sest nad ei suuda “normaalse” peremudeli järgi käituda. Hälvikud sellised!

Aga tegelt on kogu see tants aurukatla ümber täitsa lõbus. Eestlane õpib ometi kord emotsioonitsema ning mine tea, milliseid laule ja luuletusi mõne aasta pärast annaalides heietatakse. Edu sulle Eesti Ema. Ära põe, autahvli ajad ja sotsialistliku töö eesrindlase aunimetused on nii ehk naa juba minevik. Eks iga ema omad lapsed tea, kui väärtuslik nende ema on. Ning see ongi ainus kriteerium, mis maksab. 

naisolevuse arvamus kättesaadav aadressil http://naistekas.delfi.ee/persoon/lugejakiri/abielunaine-pahandab-miks-seame-uksikemad-pjedestaalile-ja-soodustame-sellega-katkiste-perede-juurdekasvu-aasta-emaks-peabki-saama-ainult-abielunaine?id=77945736

Tänapäeva rahamaailma...

... reegleid arvesse võttes ei suuda ma üldse mõista, mil moel Lux Express ehk siis bussifirma, millega Lätti ja Leetu sõita saab, üldse hinges püsib. Pilet Riiga maksab viis euri. Bussis on netiühendus ja ergutusaparaat ehk kohvi-tee-kakaomasin vabalt kasutatav. Bussijuht jagab lahkelt tasuta kõrvaklappe ning nutitahvel näitab viimaseid filmišedöövreid. Kõik hinnas. Töö kiire ja korralik, ehk sõit võtab aega pisut üle nelja tunni. Ja bussis viibis seekord tosin inimest. Bussijuhid olid mõlemad heas toitumuses, järelikult saavad nad korralikult palka. Keegi võiks asja lähemalt uurida...
Riia-Šiauliai bussikene seevastu oli väike kipakas marsruuttakso, mille ukse kõrval pikk rida keelusilte, selfide tegemise keeld kaasa arvatud, ning pilet kaks korda kallim. Kusjuures maa poole lühem. Bussijuht oli kõhnem. Arusaamatu...
Ega ma muidugi omast vabast tahtest seitsmeks tunniks bussipingile istuma ei sättinud. Koos Sillamäe naistega tulime seekord külla Leedu kolleegidele, et tutvust teha, kuidas siinmail mitteformaalne õpe formaalses koolikeskkonnas välja näeb. Kõige esimene mitteformaalne paik on aga meie hotell, mis asub keset eikellegimaad, näeb väljaspoolt täiesti mittemidagiütlev välja, aga seest on imearmas hubane paigake. Kenad noored näitsikud registratuuris. Kanafilee õhtusöögiks. Ja ei ühtegi teist külalist peale meie. Näitsikud tundusid ka heas toitumuses olevat... Aru ma ei saa sellest rahast ja majandusest.
Ja Leedus on kõik leedukeelne. Google ja blogger ja hotelli personal.

Kuigi olin triibuseelikuga hüvasti jätnud...

...ja Meie Mari Murakas hakkas ka juba vaikselt aegade hämarusse vajuma, siis ilmselgelt olid universumil minuga omad plaanid. Küllap tundus talle, et karjääri lõpetamine ilma Tuhamägede tantsupeota ei tule kõne allagi. Mis sest, et polnud mul aimugi, mida tantsima peab, millal ja kellega. Rahvatantsija on ju väga võimekas ning tantsib igal pool ja iga ilmaga. Viis aastat tagasi näiteks polnud Marikestel ei sooja ega külma sellest, et Viljandi talvisel tantsupeol õues kolmekümnekraadine pakane valitses. Läbi härmatanud prillide vaevu midagi seletades said kõik tantsud ära tantsitud ning tänane Tuhamägede ballett oli selle kõrval käkitegu.

Siinkohal tuleb kohe ära märkida, et peo ülesehitus oli sootuks teistsugune. Algas kõik hoopis trummidest. On ju teada, et trummirütmid viivad ajulained teisele tasandile. No eks kujutage nüüd ette Murakat keset tantsuplatsi sadadest triibuseelikutest ümbritsetuna trummide saatel transsi minemas… energiavahetus oli igastahes tohutu ja nahk sai märjaks korrapealt. Minu naised said kosmilise energialaengu ja trummitantsule järgnenud mäkkeronimine ei olnudki enam nii raske. Mägironimise peapõhjuseks oli kivihiie külastus ja loitsimine. Ka minul oli kodust kaasa võetud kivi taskus, aga kui ma tema käest küsisin, siis ta mingil põhjusel ei tahtnud saada osakeseks sellest kivihiiest. Ju polnud tema koht. Teise mäkke ronisime selleks, et kivihiies süüdatud tuli tõrvikuga sinna tippu põlema süüdata. Sest ega siis ilma tulejumala valvsa silmata ei saa jää ja lume peal tantsida. Ja tantsisime me tõesti. Või mis ma räägin. Kõige esimese eripreemia said Marikesed hoopis seismise eest. Ma usun, et see oli ehk teise tantsu alguses kui meie juurde ilmus peo suuvoodrit ehk konferansjeed etendav mikrofoniga meesterahvas ja küsis, kes me oleme ja kust me tuleme. Meil muidugi vesi ahjus, et nüüd häbistatakse Marikesed igavesest ajast igavesti ja sellega on meie kõigi tantsijakarjäär läbi, aga tantsu lõppedes öeldi mikrofonist nii armsasti, et Laiutajad Meie Marid saavad eripreemia just selle eest, et kuna nad ei tantsinud, siis võtsid endid kaunisti ringi näod väljapoole ja mängisid pealtvaatajaid. Eks see muidugi väikese sarkasmiga vürtsitatud oli, aga iseenda üle naermine on alati väga kasulik. Järgmised tantsud me igastahes tantsisime ning kaameraga mees oli meid lähivõttes filmimas ka. Seega – Marikesed tõestasid, et nad mitte niisama tantsupeole tatsama pole tulnud. Ja ega ma hästi aru ka ei saanud, et kas tõesti pidi neid tantse mitu kuud õppima ja trennis higistama… piisas ju ometi sellest, kui vaatad, mida teised kõrval teevad, sinu partner ka enamvähem teab kuhupoole sinuga tüürida ja selged nad ongi. Need tantsud ma mõtlen. Ja eks me natuke improviseerisime ka. Mees mikrofoniga lubas kusjuures. Üldse veider, et miks me kõike ühtemoodi tegema peame ja ühesugused välja nägema ka. Minule näiteks väga meeldis ühe rühma šotiseelikus mees, kelle pajad kintsud nii kelmikalt muudkui välkusid.

Niiet ega ma ei saa ei pead ega sõrme anda, et ma enam mitte kunagi triibuseelikut selga ei pane ja mingile tantsuüritusele pimesi ei torma. Ega keegi teine ju meie elu huvitavaks ei tee. Ikka ise. Pea ees tundmatusse vette hüppamine polegi nii hirmus kui tundub… või siis hiigelsuure kopa sisse ronimine… Ja nagu alati, jäävad Marikeste autosõidu vestlused ajaloo salalaekasse varjule, aga seda peab küll ütlema, et just see tohutu positiivne energiavahetus, pildituks naermised ja sõnadeta või siis ridadevahelt teineteisemõistmine on üks neist faktoritest, mida ma igatsema jään... kuni järgmise korrani minu Marikesed Kabujalakesed. 

Iseendalegi täiesti ootamatult...

...sattusin ma eila poliitkoosolekule. Ei, mitte sellisele, kus pintsaklipslased arutlevad, mismoodi oma valimislubadusi sinisilmsetele rahvahulkadele võimalikult valutult maha müüa. Seekord kogunesid hoopis Gaiakad uue ühiskonna ehitamise võimaluste üle arutlema. Puukallistajate erakond niisiis. Tulekski koheselt ümber lükata arusaam, mille kohaselt Gaiakad ainult ideaalsest ühiskonnast unistamise, porgandite söömise ja puudega rääkimisega tegelevadki. Seda me teeme vabal ajal ja tõsisemate tegevuste kõrvale. Nagu magustoiduks või nii. Tegelikult on meil tänu oma unistamisvõimele päris palju huvitavaid ideid, kuidas olemasolevat ühiskonda paremaks muuta.

Ilmselgelt on parteide valitsemissüsteem oma aja ära elanud. Mõned aastad tagasi jõuliselt areenile pürginud Res Publika andis täie jõuga mõista, et uus maailm on vajalik ning uued suunad mõtlemises samuti. Paraku puudusid selles virvatulukeseparteis piisavalt valgustunud isikud ning varjusurm oli kiire tulema. Hetkel figureerivad pisut heledamad laigud Iseseisvuspartei ja EKRE näol, aga ka nende valgustatus ei ole suutnud süsteemile eriti mõjuda. Ikka veel jaotatakse meie riigi ühe magusaima meepoti ehk Riigikogu ümber mahtuvate mesimummude mandaadid ühtede ja samade isikute vahel. Jätaks siinkohal vahele märkuse, et milleks meile sada saadikut, kui sama töö suudaks ära teha näiteks kolmkümmend.  Tegelik elu ju näitab, et kui ökopeldikut koguneb ehitama kakskümmend inimest, siis neli neist targutavad, kaks lähevad kaklema, et kuidas on õigem, viis peavad samal ajal siestat ja unistavad paradiisirandadest, paar tükki uurivad raamatuid, et ennast harida ning tegeliku praktilise ehitustöö teevad ära kolm. Meie esinduskogu tundub funktsioneerivat samamoodi. Ja ega polegi midagi imestada, sest enamus neist sooja koha ja hea palga peale saanud aferistidest on selle endale elukutseks valinud. Olla riigikogulane. Missioonitunne on neile tundmatu termin ning võibolla leidub nende hulgas üks kuni kaks, kes tõepoolest arvavad, et rahva esindamine peaks olema auasi. AUasi. Aga neil läheb üle. Esimese aasta jooksul kindlasti. Nähtud ju neid, kes lähevad asju muutma, annavad magusaid lubadusi koduperenaistele ja pensionäridele, et mõne aja pärast vaikselt nähtamatusse riigikogulasemassi sulanduda. Mis siis teha? Riigikokku ei saa üks inimene rohkem kui kaks korda kuuluda. Kui tahab rohkem, siis loobub sellest palgast ja teeb tööd vabatahtlikkuse alusel. Parteide süsteem ei toimi, esinduskokku tuleks valida inimesi otse kohtadelt ning lõpetada see peibutuspartide tehnika üks kord ja igaveseks. Ega keegi muidugi ei kindlusta seda, et otsevalimine samuti ühel hetkel orki ei jookse, aga andke andeks, vanaviisi ei saa enam kuidagi. Ilmselgelt on meie praeguste parteide aktiivsete liikmete hulgas päris palju valgustunuid isikuid, kes erinevail põhjustel ei ole suutnud midagi korda saata, aga nad on olemas ja ootel. Potensiaalne tühikäigul kulgev inimressurss. Ärgake! Tegutsege!

Raha. Raha. Raha. Oleme endale niivõrd mastaapse ebajumala tekitanud, et magades ka näeme ainult kuldrahakesi silme ees veeremas. Ükskõik, millist asja ei organiseeri või ei küsi, alati vastatakse sulle raha terminoloogias. Rahal endal ei ole häda midagi. Raha on ainult vahend. Viga on inimeste suhtumises rahasse. Eks meil mingis osas ole õigus ka, kui mul ikka esmaste vajaduste katmiseks ressursse ei jätku, siis ma tahes tahtmata mõtlen sellest, kust raha saada ja kui palju saada ja kui ausal teel ei saa, siis mismoodi nihverdada, laveerida, varastada jne... tüüpiline. Targad Gaiakad teavad rääkida, et muutused on tulemas. Rahasüsteem tekib uutele alustele, pangad kaotavad kontrolli, rahale kujuneb tegelik väärtus, laenuühiskond kaotab mõtte, majandus keskendub vajaliku koguse tootmisele ning lõpetab kasumi tagaajamise... ehh... eks ma pean uskuma, et nii juhtub. Oma piiratuses ei suuda ma näha, kuidas seda ellu viia, mis oleksid need mehhanismid, mille abil need muutused saaksid aset leida, aga küllap see polegi minu ülesanne seda uut rahasüsteemi luua. Samas on ilmselge, et näiteks praeguse tehnoloogia kõrgajastu juures ei ole ju tõepoolest vaja inimestel nii hullu moodi tööd rabada enam ning me võiksime arutu enesepiitsutamise ja pimesi käskude täitmise asemel keskenduda hoopis arenemisele. Iseendana, ühiskonnana, inimrassina. Misiganes siis see hetk pärast surma on, kas pilkane pimedus ja eimiski või ehk ikkagi kogeme kasvõi hetkeks kogu oma läbitud elude ja teekondade jooksul kogutud tarkust, et siis vajadusel järgmisesse kehasse kogemusi omandama suunduda. Kes teab. Üks on kindel. Raha seal ei ole.

Armastus. Mnjah. Vägivallatu elu on selline heleisnine unistus, mis tundub võimatu missioonina. Kas ma suudaksin kokkuleppele jõuda oma kodujänesega, et nüüd on tulnud sinu aeg saada meile lõunasöögiks. Või tõestada kapsale, et tema ülesandeks on täita nii minu kui jänese kõhtu. Sest Gaias oleme me kõik ühtviisi elus, nii kivid kui kapsad kui minu Jupiter ja Minerva.