Meie Mari veerandsada tuledesäras kummitustemajas

See oli ette teada, et tänasest Maride sünnipäevast emotsionaalne pomm kujuneb. Ei, mitte selle pärast, et Marid kuidagi märkamatult täiskasvanut mängima tahavad hakata. Alles ma jätsin nad maha, noored vallatud neiukesed ja nüüd nagu hopsti on nemad kakskümmend viis ja vaata et hakkavad peret looma. Siis pole naisrühmast enam haisugi, puhta segased hoopis valmis. Aga tegelikult nad ikka vist naudivad seda vallaliseks ja vallatuks olemist, mis sest, et tänasel õhtul kolmest tantsust kaks olid sellised kangesti rahulikku ja mõtlevat laadi, aga õnneks pani kreicburgas kõik paika. Minu Marid on ikka minu Marid. Nende pärast nutma ei hakka. Nemad ei vea kunagi alt.

Pisaratemere põhjuseks oli vaimude väljakutsumine Laiuse keskel kummitusena seisvas vanas seltsimajas. Ma ju teadsin kohe, mis tunded mind sisenedes valdavad. Ja kuigi naised on nädala jooksul küürinud ja kraapinud ja lappinud ja ehitanud ja kaunistanud ja korrastanud ning suur saal oli peaaegu täpselt nagu kolhoosipidude ajal, isegi aastaarv kardinale kirjutatud, siis… kohale tulnud vaimud olid nõudlikud. Ma eriti ei usu, et neid rahustas rahvakunstiosakonna bossi kinnitus, et viie aasta pärast on maja endises hiilguses ning Maridel täielik õigus seal oma järjekordset juubelit pidada. Neid lubadusi on ennegi antud. Ja siis võetud. Võtmisest kõik ju algaski. Milleks teile seda vana maja, kolige koolimajja, seal on kõigile ruumi. Johhaidii. Kõlab nagu elundidoonorlus – rebime teil selle vana südame välja ning ühendame teid trafo külge. Voolu on piisavalt, et hinges püsida.

Olin kodus endale sõnad peale lugenud, et ei hakka seekord majast rääkima. Maridel ju sünna ja mina neile lausa tuliuue trükilõhnalise raamatu kingituseks viia saan. Iga päev sellist asja ei juhtu. Kriblasin oma naistele kõigile ka personaalsed pühendused raamatusse ning loodan, et kuigi enamuse neist juttudest on nad juba ühel või teisel hetkel veebi vahendusel ära lugenud, tuletab raamat neile meelde, millised emotsioonid neid ühel või teisel koosolemise momendil valdasid. Sest eks elu olegi emotsioonide tindiga kirjutet. Vähemalt minu elu. Ning loomulikult ei õnnestunud mul oma emotsiooni vaka all hoida ka seekord. Eriti kui tundsin õnnitlust alustades, kuidas laest rippuvate krohvipudemete ja katkiste lampide vahel hõljus minu ema vaim. Ema-emake, kuidas sa ennast küll tundsid seal täna… räägiti ju 25 aasta tagustest aegadest, aga meie aeg sinuga ulatub lausa 45 aasta taha. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et Laiuse seltsimaja on MINU maja. See on minu ja minu ema hinge kodu. Ja kui me nüüd haarame kinni sellest lubadusest, et viie aasta pärast on Laiuse süda jälle terve ja hoiab kogukonda koos, siis nii saagu! Nii olgu ja nii jäägu! Siis olen ma valmis kirjutama raamatu Minu Laiuse. Aga mitte enne. 

Ahjaa, Maride raamatut saab Maride käest ja minu käest ka. Tegelikult tuli teine täitsa kaunis. Esimene lapsuke ikkagi. Loodetavasti mitte viimane. Aga eks universum teab paremini... 

Hispaaniast on saamas minu teine kodumaa

 ...selline mõte tuli mulle, kui eile järjekordselt Hispaania külastuselt koju tagasi jõudsin. Kuidagi nii on juhtunud, et ükskõik millisesse uude rahvusvahelisse projekti ma ka ei sukelduks, ikka on seal üheks partneriks ka hispaanlased. Ja see on väga mõnus, sest sel moel on võimalik ühe maaga pisut rohkem tuttavaks saada. No nii natuke. Igatahes  oli mul aegade alguses päris palju stereotüüpe nii Hispaania kui hispaanlaste kohta, mis nüüdseks ühe või teise lahenduse saanud.

Näiteks. Stereotüüp number üks - hispaanias on kogu aeg soe, päike paistab ja apelsinipuud on pidevalt mahlaseid apelsine täis. Mnjaa. Mingil veidral põhjusel on mind Hispaaniasse paisatud enamasti kas novembris või detsembris ja soojem on seal tõesti kui samal ajal Eestis. Aga päikesega on lood nii, et kuna minu nimi enamuse välismaalaste suus kõlab nagu vihm, siis vihm mind seal Hispaanias ka alati ootab. Seekord õnnestus ühel päeval siiski ka päikest näha. Hispaanlased alati vabandavad ette taha et - see pole tüüpiline ilm meil, siin ei saja tegelikult peaaegu üldse ja siis ma neid lohutangi, et see on minu pärast. 

Stereotüüp number kaks - Hispaania on rohelust ja lilli täis palmidega kaetud maa. Eksole. Esimene reis viis mind Don Quijote maale Consuegrasse, kus tema tuulikud kenasti tühermaal ilutsesid, nii kaugele kui silm seletas laius kollakaspruun kõrbelaadne maastik, ei ühtki puud ega ühtki lindu. Hiljem selgus, et need olid safranipõllud. Sügisel korjatakse safrankrookuse õite emakaniidid kokku, kuivatatakse ja pannakse purki. Ülejäänud aja saab kõrbe imetleda. Muidugi õnnestus mul hiljem ka lopsakat Hispaaniat näha, sest vahemere rannikualad on ikka tõepoolest võimsate palmide ja teiste imeliste floora esindajate pärusmaa. Ning muidugi lendavad selle kauniduse sees vabalt ringi papagoid. Värvilised papagoid. Väga jutukad papagoid. Valimatult kakavad papagoid... 

Stereotüüp number kolm - Hispaania naised on väga kaunid ja nad kõik oskavad tantsida flamencot. Kaunid on nad tõesti. Aga flamencoga on nii, et seni on mul õnnestunud ainult paaril korral päris hispaanlannat seda tantsimas näha. Kuidagi veider on ajaloo monumentide juures korea tütarlapse tantsu vaadata, kuigi ta seda täitsa kenasti esitab. Flamenco põhimõte on tegelikult väga lihtne, nagu mu sõber Marcellino seletas - sirutad käe üles, võtad õuna, hammustad ja paned siis tasku. Kirjeldus ei anna midagi, kui praktiliselt järgi ei tee. Mul siiski pole õnnestunud Marcellinot päriselt tantsimas näha... aga projekt ju alles kestab. Arusaamatuks jääb muidugi, kuidas hispaanlastel õnnestub oma toitumisharjumuste praktiseerimise juures kuidagi kahtlaselt saledateks jääda. Hommikul sai oliiviõliga, lõunasöögiks sai misiganes toidu kõrvale, õhtusöögiga sama lugu... Pärast paaripäevast tohutus koguses saia manustamist on eestlase kõht punnis nagu oleks ta jalgpalli alla neelanud...

Rääkides jalgpallist. Ma nüüd vist tean, miks hispaanlased head mängijad on. Sevilla tänavatel ringi liikudes märkasime lapsi ringi triblamas, palli asemel toored apelsinid... Nojaa, neid ju vedeleb igal pool maas, sest linnad on apelsinipuid täis ja sealt muudkui kukub. Miks mitte toorete viljadega jalgpalluri võtteid harjutada. Meil Eestis ei tuleks see kõne allagi - kogu aeg raiutakse pähe, et toiduga ei mängita... Kui me mängimist ei luba, siis pole meil ka mõtet nutta, et meil jalgpallureid tegelikult ei ole. Aga apelsinipuudega tasub olla ettevaatlik. Pole mõtet maitseelamuse ootuses käeulatusse juhtuvaid apelsine manustada. Võib keele nii ära kõrvetada, et paar päeva midagi süüa ei saa. 

Stereorüüp number neli - hispaania meestele meeldivad blondid välismaa naised. Punkt. Siin pole midagi arutada. 

Olen väga tänulik, et elu mind hellitab võimaluste rohkusega, ole ise mees ja siruta käsi ning vali, mida soovid. Ning kuigi esmapilgul tundub agaav okkaline ja ähvardav, siis lähemal tutvumisel selgub, et tegu on pehme, aromaatse ja mõnusalt surisevat energiat kiirgava olendiga. 

Hispaania keelest ma parem ei räägi. Olen väga õnnetu, et oma lingvistiliste võimete juures suudan seni täie enesekindlusega kuuldavale tuua ainult ühe sõna. mañana

siin peaks juures hoiatus olema - mitte süüa!

Alcalá de Guadaíra 

agaavid, millega lähemalt tutvust tegin

roomlaste ehitatud sildu, akvedukte ja teid ja müüre jne on kõik kohad täis 

kummiviigipuud meie kodudes ei saa kunagi taevasse kõrguda... 

rahvustoit, mille nime ei suuda meenutada aga mis maitseb nagu maitsetu pontsik ;) 

toidul on selliselt taldrikult süües sootuks teine mekk