Kusagil seitsme maa ja mere taga...

... on üks saar. Meritähe saar. Ühel hommikul kui Meritäht oma jalad koopast välja sirutas külmusid ta varbad koheselt. Hirmunult puges Meritäht koopa tagumisse nurka ja sosistas Kolmejalgsele Krabile:
"Kuule, meil on õues vist koletised. Nad tahtsid mu varbaid ära süüa. Nende mürk on halvav. Täpselt nagu ruutkaheksajalgadel."
Ruutkaheksajalad on neljakandilised kombitsatega olevused, kes Meritähe eest salaja ühel hetkel tema saare lõunapoolsel külje asuvad veealused kaljud oma elupaigaks valisid. Meritäht avastas nad puhta juhuslikult. Ta oli nii ametis laevahukust pääsenud kapteni elule turgutamisega, et tal polnud üldse aega oma saare igat soppi külastada. Ükskord aga vajas ta just nendel kaljudel kasvavat meriheina, et maitsvat suppi keeta, mis päästetud Meretagust Meest kosutaks. Sukeldudes tabas teda suur üllatus - kõik kohad olid täis veidraid vedrulaadseid olevusi, kes Meritähte nähes mitte peitu ei pugenud vaid teda üheskoos kohe ründama asusid. Tookord jäi supp keetmata. Siiamaani ei unusta Meritäht oma tuikavat vasakut kombitsat, mis Ruutkaheksajala mürgijoale ette jäi. Õnneks oli Meretagune Mees juba piisavalt tugev, et Meritähe valutavaid ihuliikmeid paitada ja valu minema puhuda. Aga seekordse nähtamatu vaenlasega ei mõistnud Meritäht midagi peale hakata.
"Mina ei tule õue. Mul ainult kolm jalga alles. Ma ei tohi neid lasta ära napsata!" Kolmejalgne Krabi jäi endale kindlaks. Temalt polnud abi loota. Meritäht murdis pead. Meretagune Mees oli just praegu ära oma rännakutel kaugetel maadel ning tema tagasitulekule Meritäht lähemal ajal ei lootnud. Aga koopast välja oli vaja ometi saada. Kuna aegade jooksul oli meri rannale uhtunud igasugu veidraid asju, mida Meritäht siis kenasti kokku korjas, ära puhastas ja tallele pani, sest ega rand ei saanud ometi mingi prügiladu välja näha, siis arvas ta, et küllap ta nende asjade hulgast endale sobilikud kaitsevahendid leiab. Ootusärevalt asus ta oma varandust uurima.
Mida kõike Meritähe laos ka ei leidunud. Seal oli hulgaliselt inimeste toidunõusid - lusikaid ja kahvleid, tasse ja taldrikuid, hõbedast ja plastmassist topse ja topsikuid, kausse ja kastruleid, isegi üks suur malmpada. See on tõeliselt raske isend ning Meritäht vajas tema koopasse tarimiseks saja kaheteistkümne Vilekrabi abi. Vilekrabid on üldse Meritähe kõige suuremad sõbrad. Nendega pole kunagi igav, sest nad lobisevad ja vilistavad kogu aeg. Nad on Meritähe kõige andunum kuulajaskond, kui too Meretagusele Mehele raamatuid loeb ja jutte vestab. See on ka ainus aeg, mil nad tõesti tasa suudavad olla. Jajah, raamatuid on siin aardekambris päris suur hulk. Nende kuivatamise ja puhastamisega näeb Meritäht alati kõige rohkem vaeva, aga aastate jooksul on tal mitmeid oma nippe välja kujunenud. Näiteks aitab kuivamisele kõige paremini kaasa pehme valge liiv seesamisalu keskväljakul. Meritäht ei tea, miks sealne liiv sootuks teistsugune on kui mujal saarel, kuid raamatutele mõjub see hästi. Nende lehed kuivavad nagu imeväel ning vahel on juhtunud, et juba peaaegu kustunud tähed uuesti selgeks ja säravaks saavad. Need raamatusse kirjutatud tähed ikka. Mitte taevatähed. Nood säravad nagunii. Aga seekord ei aita Meritähte ükski raamat. Ta tegelikult juba teab, mida tal vaja oleks. Kusagil siinsamas üksikute plätude, tenniste ja kõpskingade hulgas peab olema üks paar... kõrge säärega karvaseid saapaid. Jah, just neid läheb tal praegu vaja.
Julgelt astub Meritäht uuesti koopast välja ning... tormab hetke pärast sisse tagasi. Ei või olla, nähtamatud näpistajad kahmasid koheselt kinni kõigist saabaste seest välja jäänud kehaosadest ning Meritähel ei jää muud üle, kui ennast üleni ära peita. Nüüd on Meritähel eriti hea meel valge puhvis kasuka üle, mille puhastamisega ta kunagi nädalaid vaeva nägi. Ooperipingiviinid käisid teda mitu korda narrimas, et milleks ta sellise mõttetu karvakeraga mässab. No muidugi, nemad näevad iga kell välja nagu Pavarotti pidurüüs, aga Meritähel läks just nüüd vaja seda mõnusat karvast kasukat. Mässinud ennast korralikult sisse, üritas Meritäht kolmandat korda koopast väljuda. Võibolla oleks parem olnud, kui tal see poleks õnnestunud. Sest see, mis teda õues ees ootas, võtaks jalad nõrgaks ka kõige kogenenumal saareelanikul...

minu

kõike
ei saa sõnadega seletada
lauseisse laduda
kivisse kirjutada
armastus 
on minu sõrmejäljed sinu põsel
hieroglüüfina liblikatiival
igaviku dešifreerida

igasugu päevi peavad inimesed. Täna näiteks on autismipäev. Autism tundub viimasel ajal lausa moesõna olevat. Inimesed teadvustavad ja hoolivad ja uurivad ja arvavad. Ühest küljest on see ju tore. Teisest küljest... me ei saa kunagi päriselt teada, mida teine inimene tunneb. Ainult arvata. Vahel tunnetada. Harva ehk mõista... päriselt päriselt. Ja see saabki ainult nii olla, sest meil on raskusi iseendagi mõistmisega, saati siis teise olevuse tundmisega. Eriti kui too teine ei mahu "normaalsuse" raamidesse. Seda siis kultuuri ja ühiskonna poolt paika pandud "normaalsusesse".
Mul on juba kaheksateist aastat selline olevus kodus. Minu küljest tulnud. Osa minust. Minu sarnane, aga ometi nii erinev. Ma ei mõista teda tegelikult. Ma olen õppinud teda tajuma ja tunnetama, aga ma tunnistan, et ei mõista. See on olnud raske ja keeruline teekond, olla koos temaga, kasvada koos temaga... Ja tunnistada endale, kui juhm ja mõtlematu ma olen olnud, kui palju asju valesti teinud, kui tihti tundnud, et mul pole aimugi, mida teha või kuidas olla... Ometi pean ma suutma alati leida sellise tee, et temal oleks hea. Sel imelisel olevusel, kes meie "tavalisse" maailma ära mahtuda ei taha. See on lakkamatu äraarvamise teekond. Kunagi ei tea, kuhupoole pöörata või millist teeotsa pidi minema hakata. Aga ometi lähed. Armastuse jõul ja juhatusel. Igavikuni välja.