Mingil veidral moel...

…olen suutnud jätta endast mulje kui toimekast organiseerijast. No sellisest, kes muudkui jookseb ja lepib kokku ja jagab ülesandeid ja toodab materjale ning lõpuks paneb need pusletükid kokku mingiks ürituseks. Ja üritus peab olema ikka hoogne ja lõbus ja nalja peab saama. Mõnedele on jäänud isegi mulje, et ma kohe nii väga tahangi suure rahvahulga ees seista ja neid lõbustada ning nendega manipuleerida ehk siis naerma-laulma-tantsima panna. Tegelikult, saladuskatte all, tahaksin ma parema meelega kõigi nende inimsilmade alt ära kaugele, üksikule saarele, diffenbahhia lehtede varju. Nokitseks seal vaikselt oma onni ehitada, räägiks puude ja liblikatega, laulaks kosekohinaga sümfooniat… Ega keegi muidugi ei käskinud mul uude töökohta minnes igasugu muid kohustusi enda peale võtma hakata, oleks võinud rahulikult oma inglise keelt õpetada (sellegagi tegemist rohkem kui küllalt). Aga ei, see minu totakas rahmeldaja ’mina’ peab ikka igas kohas rabelema hakkama. Mistõttu ei olnud mu kallitel kolleegidel isegi mitte kaks korda mõtlemist, kelle kaela võimaluse avanedes ürituste korraldamine lükata. Ega ma ei kurda. Sest mulle tegelikult meeldib see protsess, mis ideest tulemuseni kulgeb. See pole kunagi sirgjooneline ega sile, alati esineb viimase hetke vingerpusse ja vimkasid, alati on midagi, mille peale ei tule ning mis endast ’sobival’ hetkel teada annab. Kriisisituatsioonide lahendamine kuulub varsti vist minu leivanumbrite hulka. Oluline on ju saavutada võimalikult ideaalilähedane lõpptulemus. Mida muidugi kunagi ei juhtu, aga lootma peab. Ning kui siis keegi publikust sulle siirast tänu avaldab, on see nagu palsam väsinud hingele, lohutus, et mingi osa sinu kavatsustest on ehk siiski täitunud. Pai on võimas narkootikum. Kui korra oled saanud, siis tahaks ikka veel ja veel… Ja nii võtadki jälle järgmise idee, lahutad peas osadeks ja hakkad aga uut puslet kokku panema.  Vaim ei hooli väsinud kehast ega haigusest, ning seega annan talle vabad käed. Lenda, mu tulilind, lenda… hukatusse…

Kui vaim on valmis, aga liha nõder

Nüüd on siis kätte jõudnud see hetk, mil pean oma häbiks tunnistama, et jään iseenesele jalgu. Veel mõned aastad tagasi polnud mingit probleemi ignoreerida mistahes haigust, vahel küll tuli alla vanduda peadpööritavale nohule, aga sedagi ainult paariks päevaks. Mis tähendab haige? Mis see väike palavik naisele ikka teeb, tühja sellest köhast, ongi mõnus bassihäälsena ringi käia. Nüüd aga… käid paar päeva haigena tööl, jõuad koju nagu Riga pesumasinast välja väänatud, pea lennukaid mõtteid täis, aga jalad-käed streigivad. Nagu valitseks mul siin mingi demokraatia! Nõuavad plakatid käes voodis pikutamist ja sooja tekki. Ja kassi kõhu peale nurruma. Arvatavasti ongi tegu minu klõbiseva skeleti ja kassirahva vandenõuga – mõlemal kasud sees, üks saab mittemidagiteha ja teised selle mittemidagitegija peal mittemidagitegemisest puhata. Kõige hullem asja juures on see, et minu ajul puudub igasugune efektiivne tegutsemisplaan, kuidas sellele vandenõule vastu hakata või see sootuks elimineerida. Kirjutamisest ja vandumisest pole kõige vähematki kasu. Täna näiteks üritasin vana nippi, ehk siis ignoreerimist. Poole päeva pealt läks nahk märjaks, köha tahtis ära lämmatada ning kolp võttis aju peavaluga pantvangi. Pärast dopingu sissevõtmist ehk 600 grammi Ibumaxi manustamist, saabus veidikeseks ajaks küll vaherahu, ent turvaliste koduseinte vahele maandudes näitas keha jälle hambaid. Mina küll ei tea, millega see mässamine lõppeb. Homme lähen ma igastahes tööle… ja ülehomme ka… ja järgmisel nädalal kohe kindlasti… ja üleüldse hakkab suvi ja mittemidagitegemine alles kaheksa nädala pärast. Seni valitsegu vaimu ülemvõim.

Haigusest ja palavikust vürtsitatud...

…unenäod on alati veidi müstiline elamus. Täna öösel näiteks oli minu koduks kunagi mu isale kuulunud metallgaraaž, asudes seal kus alati, kuid kui väljaspoolt oli tegu täieliku romuga, siis sees oli täitsa hubane, vähemalt viietoaline korter. Mul oli lapsi pisut rohkem kui peaks ning lisaks sellele vaatas mulle kelmikalt otsa minu kätel lebav äsjasündinud tüdruklaps. Ringi vaadates avastasin veel mitu paariaastase eavahega lapsukest ringi jooksmas ning mõtlesin just sellele, et nüüd tuleb küll mängutuba teha, kui kostus koputus uksele. Minu päriselt vanem poeg läks vaatama, kes on. Olid välimuselt meduuse meenutavad kombitsate ja äärmiselt kaunite tumedate pilusilmadega olevused, kes ütlesid end olevat lõksu jäänud meie planeedile ning soovisid minu elutuba kasutada koju tagasi saamiseks. Pidavat olema mingi energiaväli. Eks ma lubasin siis. Põrandale laotati vihikulehe suurune õhukese kile moodi oranž asi, mida me kõik venitama pidime hakkama. Millegipärast tundus mulle, et kilet venitades venis ka minu tuba lõpmatusse. Igatahes maha see kile sai ja kui ma sellele pikali heitsin, siis oli see nii soe ja turvaline, et ma polekski tahtnud enam püsti tõusta. Mõtlesin just selle peale, kui tore oleks koos tulnukatega nende planeedile rännata, kui tundsin nina vastas midagi külma ja märga… see oli minu kass, kes mul kaisus magas ning just sel hetkel avastas, et tal on vaja õue minna. Olin jube vihane, viskasin kassi välja ja… uni läks edasi. Tulnukatest oli vahepeal saanud pisut vihased mehed mustas, kes käisid ja inspekteerisid kõiki mu asju, otsides üht arvutit, mis olevat kõik tulnukate tegevused siin maa peal salvestanud. Kuigi ma püüdsin neid veenda, et mul ei ole ühtegi arvutit, kuna mul ei ole isegi mitte elektrit selles garaažis, leidsid nad siiski ühe läpaka, mis kukkus kohe neile infot välja printima, ikka taolistel nullide ja ühtedega perfolehtedel… mehed mustas olid väga vihased. Mina aga otsisin samal ajal oma kõige pisemale, kellest oli saanud juba nii kaheaastane, kastist pidžaamat ja ütlesin, et ta peab minema mu sõbranna juurde ööseks. Lubasin ta jalgrattaga ära viia. Haarates kuuri alt, mis tegelikult oli kelder, oma isa vana roostes ratta, tõstsin lapse, kes nüüd oli juba viieaastane, pakikale ja hakkasime minema. Kuigi enne oli õues südasuvi, siis nüüd libistasin end edasi täielikult jää ja lumega kaetud öisel kuumaastikul ning sõbra kodu ei tulnud mitte lähemale. Isegi Laiuse poeni ei jõudnud. Laps mu pakikal läks järjest raskemaks ja raskemaks ning minu viimane mõte enne täieliku paigalseisu saavutamist oli – kes kurat käskis mul selle vana rattalogu võtta, oleks ikka pidanud Jupiteri haarama… Paigalseis = pimedus. Enam ei midagi. Hommik.

Spontaansed filmiõhtud...

…kuuluvad minu absoluutsete lemmikute hulka. Pole midagi paremat õhku visatud mõttest kokku tulla ja paar filmikest ära vaadata ning see idee siis ka tegelikult ellu viia. Mida rutem, seda parem. Tegelikult ma imestan iga kord, kuidas mu kallid sõbrakesed üldse vastu peavad selle minuga koos filmivaatamise katsumuse. Ega mul ju suu kinni ei seisa. Ma kohe pean pidevalt detailidele tähelepanu juhtima ja kogu loo mütoloogiat valgustama ja üleüldse olen liiga emotsionaalne. Vähemalt kõiges mis puudutab muusikat, tundeid ja perfektseid filmistseene. Minu praegune tööandja ütles alles hiljuti, kui ma palusin tal vabariigi sünnipäevaaktuse puhuks kõne ette valmistada – ’aga ma ei oska seda ju nii emotsionaalselt kirjutada nagu sinule meeldiks’… Nüüd ei teagi, kas peaksin tagasi tõmbuma, teesklema või eremiidiks hakkama. Kui palju me oma igapäevaelus üldse teistele aimu anname oma pärisolemusest? Mis siis saab, kui seda minu va olemust on nii mitu ja nii erinevat, et iga kord kui ma teistsugune olen, olen ma siiski tegelikult mina ise? Aga tänase filmiõhtu peategelaseks oli siiski hoopis musklis paha poiss, vabandust – mees, ning üleüldine teemakäsitlus pendeldas erinevuste aktsepteerimise ja inimloomuse stereotüüpide lahtiseletamise vahel. Miks meile meeldivad just sellised inimesed ja mitte teised… ning kuskohast siis peaks küll leidma neid, kes meile meeldivad, kui me oleme ümbritsetud sellistest, kes meile karvavõrdki korda ei lähe… kas peaks oma ideaalid ja soovid maha matma ning leppima sellega, mis käeulatuses või haarama esimese etteulatuva järgi, selle puhtaks pesema ja siis vaatama, kas on midagi peale hakata või ei. Vastuseni ei jõudnud. Seega – jätkame filmiõhtuid hetkeliste emotsionaalsete kõrghetkede nimel, sest parem imetleda tuvi katusel kui haletseda varblast peopesal.

Euronõuded...

…määratlevad väga täpselt, kas kurk peab olema pöialpoisi või nimeta matsi jämedune, et teda üldse kurgiks nimetada võiks, muidu võib tegu olla näiteks hernekaunaga, aga spordisaalides valitseva kakofoonia ja müradetsibellide kohta seal vist märkeid ei ole. See on kummaline fenomen – ma pole siiamaani veel kohanud ühtki võimlat, kus normaalselt kõnelda ja kuulda saaks. Huvitav küll, oma ülesehituselt meenutavad nad ju kõrgete lagedega katedraale. Ning katedraalide võlvide all valitseb küll suurepärane akustika. Peaks vist ajujahiga tegelevatele geeniustele esitama väljakutse müravaba võimla konstrueerimiseks. Minul näiteks on pärast tänast paaritunnist Laiuse võimlatrenni kuulmisorganid nii läbi, et ei suutnud koju tagasi jõudes isegi kohustuslikku muusikapala kuulata (milleks on muide ’Dead or Alive’ Tom Cruise’i esituses… jaa jaa, ma tean, olen imelik…). Vähe sellest, et muusika kajab ja resoneerub kõikvõimalikest nurkadest ja tasapindadest, pole võimalik kuulda isegi seda, mida kõrvalkannataja räägib. Juhendaja juhtnööre tuleb vist huultelt lugema hakata. Omaenese mõtteid ei kuule niikuinii. Mina küll ei tea, kuidas need lapsukesed võimlatunnid üle elavad, või õigemini, nüüd ma tean, miks kehalise tund lapses stressi tekitab… aga see selleks. Trenn ise oli huvitav. Saime pisut teiste tantsuõdedega koos harjutada. Vahel on meist ikka abi ka, muidu oleme ise nagu viimase rea õpipoisid alati, kui kuskil kellegagi kokku tantsima peame. Aga tegelikult tahaks ma ikka viriseda ka. Kuigi ma saan aru, et inimestel on muusikast igaühel oma arusaam, siis mõningad ilmselgelt MITTE muusikasse minevad liigutused võiks ju kellegi ehk pisut rohkem muusika sees elava inimesega läbi konsulteerida, enne kui neid raudse järekindlusega tantsu raiuda. Me ei tee terasraudteed, me tantsime tantsu. Ilusat ja graatsilist. Hingega tahaks. Aga ei saa, kui hingel lennata ei lasta. Niipalju siis virisemisest. Muidu on kõik hästi. Õnneks ei ole praegu mingit tuld takus ühegi esinemise ega niisama ilusaks olemisega, ehk jätkub aega neid hingega tantsitavaid lookesi lihvida. Ja nii ümmargust juttu pole ma juba ammu kirjutanud… äkki on tegu kevadise metamorfoosiga… muundun poliitikuks. Tule taevas appi!