2018 tõi seda vaikust väga palju. Hetki, kus mitte mingi valemiga ei tea, kes sa oled, kus sa oled, miks sa oled ja kuhupoole sa nüüd minema peaks. Vahetevahel meenutas see kulgemine ajatühjas ruumis kaaluta hõljumist, iga väiksemgi liigutus paiskas sind tundmatus suunas ja peatumine oli võimatu. Ma ei mäleta aastat, kus oleksin universumilt nii palju küsimusi küsinud ja nii vähe vastuseid saanud. Ju ma ei osanud neid kuulata. Või tähele panna. Sest siis kui vaikust ei olnud, valitses müra. Südant pahaks ajav lärm. Energiat tolmuimeja kombel endasse imev mürafoon keerutas üles veel küsimata küsimusi ja seadis kahtluse alla juba peaaegu vastuseid. Hetketi ma imestan, et ikka veel olen. Hingan ja mõtlen. Julgen unistada. Unistamise kadumine on ehk kõige hirmsam tunne, mida olen tundnud. Kui enam midagi ei taha. Ei oota. Ei looda. Ei usu.
Nii ilus aasta oli. Nii ilus number. Mis sest, et inimeste väljamõeldis. Vahel on numbrid ilusad sellest hoolimata. Ja kuigi ma ikka veel pole kindel, kas ma juba julgen unistada, siis eelaimdus ütleb, et õige pea jõuab kohale palju vastuseid. Neid, mis praegu mind veel nurga tagant piiluvad. Nad ootavad seda õiget hetke, mil ma kuulan ja aru saan. Ma usun.
