Kõigepealt ma mõtlesin, et
mulle kohe üldse ei lähe korda see detsibellidega mõtteid halvav ja kõiki
meediakanaleid hõivav diskussioon EMAks olemise üle. Nagunii on maailmas
toimuvad muutused hetkel palju põnevamad kui mistahes konkursid või mingi teatud
ühiskonnagrupi soosingut püüdvate inimgruppide omavaheline kemplemine. Meie
väärtused ümbritseva suhtes ja meie enda sisemine väärtustunnetus on igal juhul
individuaalne ning ei peaks ometi sõltuma sellest, kas me ühe või teise aunimetuse
püüdmisele kvalifitseerume. Igaühel oma elu. Nii ma veel täna hommikul
mõtlesin.
Sii aga juhtusin õhtu eel
lugema ühte arvamusavaldust. Autoriks tubli abielunaine ja arvatavasti ka ema, kes
raudselt kõigile aasta emaks kandideerimise nõuetele vastab. Selliste emade
arvamus on ju püha. Temale toetub riik ja ühiskond ning kohapeal kehtiv
moraalikoodeks. Niimoodi ta seda püha tõde Postimehe veergudel kuulutab:
“Aasta ema on aasta ema mitte
ainult seetõttu, et ta on suutnud lapse ilmale tuua. Seda nimetust väärib
naine, kes on oodanud ära oma ainsa ja õige, pühendunud temale, saanud temaga
lapsed ja kasvatanud lapsed üles tõelistes pereväärtustes. Lapsel peavad olema
ema ja isa, see on looduse poolt niimoodi ette nähtud. Ainult need lapsed, kes
kasvavad üles sellises täisväärtuslikus peres, viivad need väärtused oma perre
edasi, see liin on jätkusuutlik.”
Right on my face, ma ütlen!
Ma olen täitsa nõus. Veelgi rohkem.
Paneme need sellesse ideaalsesse mudelisse kvalifitseeruvad naised koos nende
peredega klaaskappi ja hakkame maailmale näitama. Sellest saaks uue Eesti
Nokia. Ja las kõik need “ebanormaalsed” “ebatäisväärtuslikes peredes” üles
kasvanud ebatäiuslikud lapsed hakkavad neid ideaalmudeleid kohustuslikus korras
vaatamas käima. Ja need ebanormaalsed emad, eriti üksikemad, kes “vale
inimesega on lapse teinud” või siis on nii “juhmid”, et pole osanud mehele
pühenduda, tuleks kindlasti vastutusele võtta, sest nad ei suuda “normaalse”
peremudeli järgi käituda. Hälvikud sellised!
Aga tegelt on kogu see tants
aurukatla ümber täitsa lõbus. Eestlane õpib ometi kord emotsioonitsema ning
mine tea, milliseid laule ja luuletusi mõne aasta pärast annaalides
heietatakse. Edu sulle Eesti Ema. Ära põe, autahvli ajad ja sotsialistliku töö
eesrindlase aunimetused on nii ehk naa juba minevik. Eks iga ema omad lapsed
tea, kui väärtuslik nende ema on. Ning see ongi ainus kriteerium, mis maksab.
naisolevuse arvamus kättesaadav aadressil http://naistekas.delfi.ee/persoon/lugejakiri/abielunaine-pahandab-miks-seame-uksikemad-pjedestaalile-ja-soodustame-sellega-katkiste-perede-juurdekasvu-aasta-emaks-peabki-saama-ainult-abielunaine?id=77945736
