Suvel on ajakirjanduses...

…hapukurgiooaeg. Nii nad räägivad. Sellega õigustatakse tavaliselt taoliste artiklite avaldamist nagu näiteks – miilits pidas Minskis kinni Eesti kodaniku, või – miks on hommik seksiks parim aeg… Arusaadav muidugi, eks ajakirjanik ole ka ainult inimene, kes kirjutab sellest, mis maailmas parasjagu toimub ja oma andunud lugejaskond on kindlasti igal väiksemalgi kirjatsural. Arutlevaid kirjatükke tuleb nagunii juba ammu tikutulega taga ajada ja väljamõeldistel pole kvaliteetajakirjanduses üldse mingit kohta. Minul kui blogipidajal sellist probleemi pole, võin rahuliku südamega täielikku jama kokku kirjutada ning keegi ei tule kontrollima, mis sellest kupatusest tõele vastab ning mis ainuüksi minu fantaasimaailmas eksisteerib. Võin. Kuid ei tahaks. Ei taha kirjutada mõttetusi. Aga mida siis kirjutada, kui see, millest hing hääletult kisendab, peabki hääletuks jääma ning teistel pole selle teadmisega asja? Kas teen väikese ajakirjanduse suvistele reeglitele vastava lükke ja trein valmis jutukese jaanipäevatavadest ja sellest, kuidas külakogukonna elujõulisust või väljasuremisohtu on võimalik määrata jaaniõhtute korraldamise traditsiooni jätkamise või mittejätkamise näitel. Peaasi, et komad oleks õige koha peal, kuigi meie armas eesti keele grammatika on nii komplitseeritud, et komade panemine lõpuks ikkagi pigem tunde järgi käib… Sellest siis ka tihtilugu ette tulev teksti vääritimõistmine, kui kirjutaja tunne ütleb üht ja lugeja oma sootuks midagi muud. Kõnes ei tohiks ju taolist situatsiooni ette tulla. Paraku näitab päris elu, et just üksteisest möödarääkimine (mitte möödakirjutamine) enamike probleemide põhjustajaks on. Kas me ei oska üksteist kuulata, ei taha või ei hooli? Ja kas neid, keda kuulamisoskusega õnnistatud on, mitte üleliia omakasupüüdlikult ära ei kasutata. Tulen aga ja räägin sulle oma muredest, pärast tänan sind, sest sa oskad ju nii hästi kuulata.. ahjaa, kuidas sul endal läheb, oh näed kell nii palju, peangi juba minema, oli tore sinuga juttu puhuda… Muide, läheb väga hästi ja küllap toob tulevik ka paremaid päevi, praegu katsun vägisi pinnale kippuva hinge jälle kapipõhja ära peita, tabalukk ette ja pole tal asja minu igapäevaellu. Olgu omaette.

Laiuse mäel...

…olen ma praeguseks käinud arvatavasti tuhandeid kordi. Kuid ikka veel hämmastab mind hingetuks see ilu, mis mäeharjale jõudes mu silme ees avaneb. See ongi see maa, mille nimel tasub elada. Siinsamas, minu jalge ees. Mitte kusagil mujal pole ma tundnud end nii täielikult kodus kui Laiuse mäel. Ühel või teisel ajahetkel olen sinna viinud nii oma koerad kui lapsed ja mehe, kõik mu sõbrad, sugulased ja välismaa tuttavad. Selles paigas on lihtne kõik ajaline unustada ja mistahes kummalistesse kujutelmadesse kaduda. Kui päris aus olla, siis on veel teinegi koht siin maamuna peal, kus mind kojujõudmise tunne valdas – Šotimaal, Stirlingis William Wallace mälestuseks püstitatud torni tipus kõigi nelja tuule poole seistes olin ma surmkindel, et olen sealseis paigus kunagi ammustel aegadel seigelnud. See aga oli minu eelmise elu mälestus, mis pinnale tõusis… Laiuse mäel käisime täna jaanireisil, nagu ikka metsmaasikaid noolimas. Olid teised sellised tillukesed ja kribud, aga imemagusad ja vandersellidele meelepärased. Läbi metsatuka piki vana teed allapoole suundudes imestasin nagu alati, kuidas veel mõned aastakümned tagasi seda teed pidi sõitmine välja võis näha. Olen ise samuti lapsepõlves vennaga mootorratta külgkorvis sealt alla kimanud, kuid mis imevalemiga sealt küll ülesmäge sõideti… Mäeharjal pidasime siis väikest piknikku ja kuulasime lõokeste lõputut trillerdamist. Kuidagi on nii juhtunud, et kui teised pered käivad ikka välismaa randadel puhkust veetmas, siis mina oma lastega Laiuse mäel… või ratastega kusagil mujal lähikonnas… Eks nad tahaks ka arvatavasti kooli minnes öelda, et ah, sai suvel Egiptuses või Kanaaridel käidud. Mis on siin kõrval üks Laiuse mägi, mis polegi tegelikult mägi vaid voor ehk küngas ehk veidi kõrgem koht kui tavaliselt… aga õnneks on ta siinsamas käeulatuses kogu oma võrratu vaatepildiga. Ja ta lubab mul lahkelt olla mäekuningas… kui ma vaid soovin :)

Armastan äikest...

… ja eriti seda müstilist vaatepilti, mis looduses mu silme ette vahetult äikese eel lahti rullub. Kõrguses kummitava mustava pilvemassi taustal jäävad puud ja põõsad liikumatuks, lehedki ei liigahta, pääsukesed kihutavad läbilõikava kriiskamise saatel madalalt üle maja, kassid tormavad põõsaalustest peidupaikadest avatud majaukse poole, mesimummud on tasa ja õhus on vihma lõhna. Ja siis ta tuleb, esialgu üksikute piiskade kukkumisega, saatjaks peenikesed välgud ja kauge kõuekõmin, mis üsna varsti lähemale jõuab ja järjest tugevamaks muutub. Pole midagi ilusamat sünkjat taevast lõhestavast välgunoolest. Mäletan, kuidas lapsepõlves ei lubanud isa mul kunagi äikest aknast vaadata - pidavat sisse lööma… Milline ebausk tõepoolest… Sel ajal kui teised end paksude kardinate taha peitsid ja teki alla varjusid, läksin mina õue, seisin keset aeda paduvihmas ja nautisin enda ümber toimuvat valguse, heli ja vihma mängu. Elamus oli nii tugev, et sundis ikka ja jälle äikese kätte minema. Tõsi, kui ma veel ka kahekümneaastasena tilkuva kuid õnnelikuna äikesevihma käest tuppa tagasi tulin, öeldi mulle üsna ühemõtteliselt, et metsikused tuleks nüüd maha jätta ja tsiviliseerituks hakata… Eks meil kõigil ole omad veidrused, kuid kui tsiviliseeritus tähendab seda, et meil on poes sadat sorti alkohoolseid jooke, mida saab kastide kaupa koju vedada ja meelmärkuseni tarbida, et siis roppusi karjuda ja lollusi teha, siis eelistan mina iga kell metslane olla… ja äikest nautida.

Kodu suurpuhastus...

…võrdub minul peaaegu alati mälestusteradadel kõndimisega ehk on omalaadne „trip down memory lane“. Pikalt puutumatutena püsinud nurkadest ei ilmu välja mitte ainult tavapärased ämblikuvõrgud koos mumifitseerunud kärbselaipadega, vaid sealt võib leida ka ammu aega tagasi kadunud asjade nimekirja kantud tähtsaid ja vähemtähtsaid esemeid, nostalgilise väärtusega mänguasju ja kummalisi objekte, mille omamisest polnud mul aimugi. Viimati leidsin ma vanade ajakirjade kapi korrastamisel koltunud soomekeelsete üllitiste vahelt oma päevikud. Võttis mõne minuti aega enne kui ma nad omaks tunnistasin, ehk siis esmapilgul tundus, et ma pole neid kunagi kirjutanud, vähemalt ei kajastunud nad mu mälus… Päevikud pärinesid teismeliseaastatest, ehk siis ajast, mil olin 16 -18. Nende sirvimisel paljastus kummaline tõsiasi – kirjutised pohtisid täpselt samamoodi eksistentsialismi ja hingemaailma probleemide üle, kirjaviis oli ehk veidi emotsionaalsem ja sarkasmi leidus vähem, kuid üldjoontes meenutavad päevikute sissekanded minu olevikuaja mõtteavaldusi. Sellest järeldub, et kõigi oma olemasolu aastate jooksul pole ma ikkagi leidnud vastust mitte ühelegi mind huvitanud küsimusele. Mida ma siis kõik see aeg teinud olen? Veetnud päevi õhtusse, kõndinud läbi elu aastast aastasse, saanud ehk mõningate kogemuste võrra rikkamaks, kuid kokkuvõttes vaevlen samasuguses teadmatuses kui kakskümmend viis aastat tagasi… Päevikuisse on põimitud palju luuletusi, täpselt neidsamu, mida ma praegugi näguderaamatu seinale aeg-ajalt postitan… Kas oleme tõesti nii valmis juba kuueteistaastaselt, või on pigem nii, et just selles vanuses kerkivad meie sisemusest need küsimused, millele elu jooksul siis vastuseid otsida. Ja kui ma praeguseks veel eriti midagi enamat ei tea, kas pean siis oma elu liivajooksnuks tunnistama… Vaevalt et mulle enam teist kahtkümmend viit antud on, et targemaks saada… Kas olengi oma elu niimoodi Kareva sõnade järgi elanud, nagu 23. novembril 1984. aastal oma motoks kirjutasin: Mis see on, mis ikka ajab pinde? Oled tüdruk – olla tark ei tasu. Oma katkikäristatud hinge ära näita. Ega aluspesu. Kui ka võitled, võitle omal rindel. Usu kulda, kulla kurss on kindel. Kirsikoort ja apelsinisisu. Õpi laulust eristama linde. Õpi keeli. Neist on ikka kasu… No natuke, vähesel määral, eriti mitte…

Ma kardan ämblikke...

...kusjuures see on täiesti irratsionaalne hirm, mis mind valdab, kui mingil hetkel minu tee selle liigi esindajaga ristub. Suurus ei mängi mingit rolli. Ühtmoodi õudustäratavad on nii pisitillukesed toas pesitsevad ämblikud kui ainult televiisori vahendusel nähtud hiigelisendid. Olen seisnud vastamisi hambaid irevile ajava verekoeraga, tundmata seejuures hirmuvärinatki ning samas pillanud maha terve kastitäie hoolikalt pikeeritud taimehakatisi ainuüksi seetõttu, et kastiservalt üks pisike kaheksajalgne olevus mulle vastu vaatab. Ei aita ka sugestioon, et tegelikult on ämblikul endal hirmust silmad suured ja koivad kanged ning ta püüab nii kiiresti kui võimalik minusuguse hiiglase eest peitu pugeda. Võib-olla eksisteerib ka ämblikel omavaheline inimestele teadmata kommunikeerumisviis ning kogu maailma ämblikulaadsed vahetavad üksteisega informatsiooni näiteks nagu meie Internetis. Sellisel juhul oleks meie kodumaistel ämblikel ka väga hea põhjus inimese silma alt põgenemiseks. Mõned päevad tagasi näitas National Geographic saadet tarantlitest, kus muu teadusliku info hulgas leidus klipp Kambodžas asuvast väikesest külast nimega Skuon, kus inimesed on juba aastasadu tarantleid söönud. Nad püüavad neid, müüvad turul, maitsestavad, praevad pannil ja kohalik maiusroog ongi valmis. Täiesti õõvastav oli vaadata võbelevat tarantlitekuhja, kust inimene siis peoga neid elavaid eksemplare ostja soovitud hulgal kojuviimiseks välja koukis. Ning üsna loomulikult näidati lähivaates ka seda, kuidas ämblikul koivad otsast murti ja need otsemat teed sööja suhu rändasid… Inimene on lihasööja loom ja süüakse ju tegelikult kõike mis liigub, nii et – kulla ämblikud, palun pugege peitu juba enne kui ma tulen, nõnda pääseme mõlemad hirmuhalvatusest ja šansid lõunasöögina lõpetada kahanevad miinimumini…

Minu maja ümber laiuv paradiisiaed...

…on piisavalt suur, et olla koduks kaheksale õunapuule, pirnile ja kirsipuudele, ploomidele, mis nüüd küll vanadusnõtrusest juba üksteise järel kuivama on hakanud, hulgale marjapõõsastele, vaarikatele ja maasikatele. Veel mahub sinna kasvuhoone, peenramaa ja üüratul hulgal lillepeenraid. Mida sealt ei leia, on korralikult ääristatud kõnniteed ja retk ümber maja kulgeb muru peal kõndides. Muru ei niida ma kunagi eriti lühikeseks ning kevaditi laiub mu aias naabrite suureks meelehärmiks võilillemeri. Hiljem võib muru sees õitsemas näha kõiksugu aasataimi, alustades kõrrelistest ja lõpetades tulika ja valge ristikuga. Kirevaid maarjalilli jätan ma tavaliselt laiguti puutumata ka niitmise korral. Lillepeenardest võib avastada põdrakanepi, mis kõrgub majesteetlikult ja suurejooneliselt kui mistahes kultuurtaim, või siis tagasihoidliku ojamõõla, mis mul alati lapsepõlve meelde tuletab. Kolmest küljest piiravad mu aeda hekid, üks kõrgem kui teine. Ühest küljest on see tingitud minu kahanevatest jõuvarudest, mille tõttu ma rohkem kui korra suve jooksul neid kiirestikasvavaid hekilahmakaid lõigata ei jõua, teisest küljest meeldib mulle väga, et tänu hekkidele tundub mu aed veelgi rohkem omaette maailmas olevat. Kevaditi, kui hekid alles paljad ja naabriõued kui peopesal, olen ma täiesti võimeline tagurpidi tuppa tagasi astuma, kui naaber juhtumisi minuga samaaegselt õue tööle tuleb. Kasvuhoones saavad samasugused kasvuõigused nii kurk ja tomat kui punane jänesekapsas ja münt. Maja ees kõrguva siberi nulu alust ei puutu ma kunagi, sest seal on siili pesa. Vahetevahel viskan talle lisa rohtu pesamaterjaliks. Ühel aastal tegi üks siilikestest oma pesa kasvuhoonesse kurgi alla põhu sisse. Tollelt kurgilt jäi saak saamata, sest kastmisvõimalused puudusid… Püsielanike hulka kuuluvad veel kõiksugu linnukesed, kes on väga osavad oma pesi elupuudesse peitma ning arvukalt konni, kelle lemmikpeidupaik asub satelliiditaldrikuid meenutavate rabarberilehtede all. Ükskord ütles mul külas käinud praegu kõrgel ametikohal olev prominent, kelle enda aed on viimseni viimistletud kena ja kaunis paigake, minu aia kohta nii: Sinu aed on selline poolmetsik nagu sa isegi… Ma võtsin seda kui komplimenti :)