Aeg-ajalt tuleb ikka igasugu uusi asju proovida. Kuigi joogabuumi kõrgajad Eestis on ammu läbi ning joogagurusid ja õpetajaid leidub iga nurga taga, ei ole see teema mind siiani eriti kõnetanud. Ei saa ju mõnda üksikut vahelduva eduga tehtud harjutust jooga praktiseerimiseks nimetada. Aga kuna minu keha teeb pärast hävitavat terveks saamise kuuri arusaamatuid trikke ning ei saa enam iseendaga hakkama, siis olen pidanud talle erineval moel appi minema. Ühel hetkel justtäpselt kuu aega tagasi otsustasin, et nüüd hakkan päriselt joogatama.
Facebook teatavasti analüüsib meie datat jätkuvalt ja suure huviga ning vaevalt pruukis mul mõtetest jooga läbi lipsata, kui ta juba pakkus mulle erinevaid äppe ja programme. Läksin kohe liimile ka. Ostsin aastase paketi, loomulikult vastavalt oma parameetritele ja eelistustele, mis kõik küsimustikku kirja tuli panna. Nii tore, kui on individuaalne lähenemine. Kui ma siis esimest korda äpi abil harjutuste komplektid lahti tegin ning tõsisemalt proovima hakkasin, sain aru, et minu näol on tegu tõelise HEV lapsega. Kes hariduse teemadega kursis pole, siis HEV tähendab hariduslikku erivajadust. See on teema, millega kõik õpetajad koolis tihedalt ja valusalt kokku puutuvad. Sest ei ole nii, et lapsed on kõik koostatud ühe programmi järgi ning õpetajad koolis panevad neile teise programmi peale. Minu endaga siis samamoodi. Kuigi ma valisin kõige lihtsama - easy waking up yoga - sain kohe aru, et esiteks - mitte muhvigi ei jaga sellest ingliskeelsest seletusest, kuigi naishääl väga toreda ja rahuliku tämbriga sulle muudkui seletab. Ma üldse ei viinud kokku seda, mida ta ütles, kohtadega oma kehas. No misasi on tailbone ja miks teda tuckima peab. Täielik algaja inglise keeles. Panin prillid ette tagasi ja üritasin siis kokku panna selgitust ning imesihvakat naisolevust, kes videos neid harjutusi mulle ette näitas. Ilmselgelt ei ole tema kehaosad apsaluutselt minu omadega sarnased. Neid pole mingit võimalust samamoodi painutada, sirutada ega kõverdada. No kuidagimoodi ma selle esimese pool tundi ära tegi. Kõige lihtsam oli viimane osa - lõdvestus. Sellega ei tekkinud ühtegi probleemi.
Uskumatul kombel ei jäänud siiski kehasse ühtegi pinges kohta ning järgmisel päeval asusin uuesti asja kallale. Olen nüüd kuu aega teinud. Iga päev. Mõni koht juba paindub ka. Vahepeal tekkis enesekindluse tõus ning valisin teiseks setiks mingi keerulisema kompoti. Koheselt lajatati mind vastu maad tagasi. Ei ole mõtet edasijõudnute setti ronida. Tuleb teha ühte komplekti nii kaua kuni keha aru saab, mis see on, mida ta üldse teeb. Eks väike lootus ikka säilib, et noh näiteks aasta hiljem ma juba paindun korralikult sinna downward dogi. Seni on mu turvapoosiks Balasana.
