Kõik teed viivad... tantsupeole ehk kuidas ma Marikestega ühte bussi sattusin

Iseendalegi suureks üllatuseks leidsin ennast täna hommikul bussist koos tantsujalgadega, kel nimeks Meie Mari, Laiuse-Sadala noored ja Palamuse segased. Ilmselgelt on taas käes see aeg, mil eestimaalased kunagise Tallinna meeri unistust täide viivad ning hordidena päälinna emigreeruvad. Mul sõber just kurtis, et kohalikus poes ei jätkuvat puhkuste ajaks töötajaid. Järgmisel nädalal pole sellega muret, keegi nagunii poes ei käi, sest enamus inimesi on oma aia ja töö ja perekonna maha jätnud ning kulutab pealinna tänavatel kingi. Ega tegelikult pole see linna pääsemine nii lihtne ühtigi. Sinna saavad ikka ainult kõigile kriteeriumidele vastavad isikud. Mitte kunagi varem pole peost osavõtja meelespea nii mitu lehekülge pikk olnud. Ja seal on ikka korralikke ähvardusi. Selge see, napilt nimekirjast välja jäänud tantsutrupid ootavad kodus kohvrite otsas istudes mil keegi apsaka teeb ning koju tagasi saadetakse, et siis paharettide koht endale napsata. Korra tagamiseks on mobiliseeritud kogu korrakaitsjate armaada. Marikeste bussi tervitas metropoli vahetus läheduses kõiki sõidukeid peatav politseinike üksus. Kõik puhusid. Arengule mõeldes võiks järgmisel korral võtta näiteks ka vere ja pissiproovid. Laulu- ja tantsupidu pole ometi igasugustele. Lisaks patseerivad pealinnas ringi ka Hollywoodi prominendid, sestap pole maalt ja hobusega praegu just kõige parem aeg kohvikusse ja loomaaeda minna.

Tegelikult pean ma igasugu arusaamatuste ärahoidmiseks mainima, et minu tantsukingad on jätkuvalt nurgas. Hetkel olen lihtsalt rindereporter. Aga ega see eriti keeruline vist poleks. Tantsimine ma mõtlen. Kuigi ma juba aasta kopikatega Marikestest lahus olen elanud ning uuemaid tantse isegi nuusutanud pole, tundub mulle, et tantsumaailmas pole asjad sugugi muutunud. Endiselt näevad tantsijad palehigis vaeva, et tantsusammud ja joonised piinliku täpsusega ülevaatuseks selgeks saada ja valvsatele pilkudele ette kanda. Ning endiselt lammutatakse kogu tants peostaadioni tarbeks algosakesteks lahti, et siis kohapeal improvisatsiooni korras uus versioon kokku panna. See ongi peamine põhjus, miks lauljad saavad pealinna vahetult enne pidupäeva, aga tantsijaid praetakse ja kastetakse vähemalt neli-viis päeva enne etendust. Õnneks on Marikesed kaugelt Laiuselt pärit, seega on neil bussisõidu ajal piisavalt aega rühmadele saadetud joonised ära tudeerida ning meelde jätta, millise ruudu või täpi peal või vahel millalgi seista tuleb. Rahvatantsijale pole see ju mingi probleem. Selle aasta tantsujoonised on nagu Bingo. Ühes tantsus tuleb üles leida C10 ja teises I4, kolmas on sootuks nurkade mäng ning kusagil toimub kogu tegevus räimekarbis. Nimede andmisel tantsupeo korraldustoimkond juba jänni ei jää.

Ka ööbimiskoht on Marikeste seekord lausa kesklinnas Prantsuse Lütseumis. Teadjamad ütlesid, et igaks juhuks on vähem eliidim kohake ka valmis vaadatud. Tagavaraks. Noh et kui tantsurahvas äkki liiga agaralt neile eraldatud ruume kasutama kipub. Marikesed lubasid käituda. Üldse on mul ikka väga hea meel, et minu lemmiknaised endiselt rõõmu ja tervise energia juures on ning bussi tagumisel istmel vapralt teismeliste mõõdu välja kannavad. Ega siis kahekümneviieselt see kõige magusam elu alles algab. Hoolimata faktist, et mõnel Marikesel juba neljas ja mõnel lausa viies suur pidu algamas. Ega pidude vahelisel ajal pole Tallinnas eriti midagi teha ka. Seega usun, et kohalik rahvas selle nädala suletud uste ja kaetud akende taga edukalt üle elab, trammi ja bussiga sõitma ei kipu ning hoiab fookuse pigem Pattissoni spottimisel, jättes tantsurahva rahulikult linna tänavatele orienteeruma. Ma ise üritan ka ennast lähiajal mõnele prooviplatsile smugeldada, sest ega reporteri elu pole meelakkumine. Adekvaatse info hankimiseks tuleb ikka sündmuste keskel viibida. Alles siis võib pakkuda oletusi kummituste, tulnukate või kuutõbiste kohta. Aga see on sootuks teine teema. Ükskord tuleb see keelatud juttude raamat ka kokku panna. Seniks naudime tantsupeo proovipäevade hullust ja hoiame silmad lahti, et kogemata mõne välismaale kuulsusega kokku ei põrka. Hommikukohvi tegemise au jääb seekord Katile.

Mamma mia ehk äpardused Itaalias

Jah, tõsi on see, et kui kodust segaduse ja kurbusega ära lähed, siis võtad kogu selle segaduse reisile kaasa. On äärmiselt tähtis, et viimane kallistus oleks kantud headest soovidest ja armastusest. Aga seekord siis sedamoodi.

Itaaliat sain mina täitsa esimest korda maitsta ja suurem osa meie seltskonnast samuti. Mul juba tükk aega kripeldas, et mismõttes minu lapsed on pizza ja spaghettimaal käinud ning mina oma suure reisipagasiga pole isegi mitte itaalia õhku nuusutanud. Nüüd on see viga parandatud. Lisanditega.

Äpardus number üks. Prima. Kui sõidad Itaalias rongiga, siis kontrolli kümme korda üle, kas oled ikka õige perrooni peal. Bolognas näiteks võib sama numbriga perroone olla mitu. Üks maa peal, teine maa all. Ja sinu rong läheb juhtumisi just sealt perroonilt, kus sind ei ole. Või siis muudetakse rongi perroon viimasel minutil ära ning sa lihtsalt pead itaalia keelest aru saama, et taibata, kuhu täpsemalt sa oma kohvritega nüüd jooksma peaks. Ja ära mitte unistagi, et rongi peal oleks näiteks kirjas, kuhu ta sõidab.

Secondo. Kui sa mõtled, et on jube lahe kiirrongiga ümber Itaalia vurada - näeb maid ja metsi ja mägesid ja ühtlasi saab ühest kohast teise sama kiiresti kui lennukiga, siis tegelikkuses sõidavad kiirrongid vähemalt Bologna ja Firenze vahel maa all tunnelis. Ainus asi mida sa näed, on sinised vilkuvad tuled. Ja teatud intervallide järel võid rõõmsalt kaheks sekundiks hüüatada - näe, seal on Itaalia! Et seejärel jälle pimedusse mattuda. Boonuseks saad pidevalt lukustuvad kõrvad ja pearingluse. Ikkagi kolmsada kilomeetrit tunnis.

Terzo. Oled omast arust jube kohvigurmaan ja lähed tähtsa näoga Itaalias kohvi küsima. Sulle antakse sõrmkübarasuurune kogus äärmiselt kanget espressot tillukeses tassis. Sinu hämmeldunud nägu nähes soovitatakse lisada suhkrut. Kuigi sa suhkrut ei tarbi, mõtled, et no kuidagi peab selle kohvi ju alla kulistama. Mnjaa... Edaspidi tead, et americano on see, mida sa Itaalias tarbid. Koos kuuma piimaga ehk lattega.

Quarto. Itaalia on teadupärast pizza ja pasta maa. Maailma parimad pitsad valmivad seal. Lähed siis rõõmsalt pizzeriasse, esitad tellimuse. Veidi veider küll on, et kohati koosneb pitsakate ainult kahest erinevast toiduainest, aga pole sinu asi arvustada. Pitsameister ise teab. On sinu asi see millimeetripaksuse põhja peal olev vedel asjandus hiljem näppude vahel hotellitoa voodis ära süüa. Iga kord maitset kaasa ei anta. Aga nagu vanarahvas teab - nälg on parim kokk.

Quinto. Itaalia on soe maa. Mai lõpus kohe kindlasti. Ja vihma seal ka eriti ei saja. Vähemalt mai lõpus mitte. Reisile tuleb kaasa võtta kleidid ja muud suveriided. Riidest õhku läbi laskvad mugavad jalanõud. Ja nendega minna siis ka näiteks Pisa linna külastama. Kuna Pisa on väga külalislahke, siis tellis ta meie külastuspäevaks korraliku eestimaise kevadilma. Paduvihma ja äikesega. Meie nautisime. Certo.
Sesto. Nii jubedalt piinlik äpardus, et sellest ei tohi rääkidagi. Selle kustutame mälu ajaloost igaveseks.

Aga lisaks neile ja pisut väiksematele äpardustele oli meil väga ägedalt tore. Kogu see rahvaste paabeli segadus, mis Livorno piirkonnas valitseb, tekitas esialgu küll hämmastuse ja päris tükk aega tuli seda päris itaalia tunnet oodata, kuid kui ta lõpuks saabus...

Pisa linna tänavad olid just sellised nagu ma mõtlesin, et Itaalias on.
Jäätis maitses taevalikult.
Pasta carbonara samuti.
Itaalia meeste šarmist ei hakka üldse rääkimagi, see võtab vahepeal kananaha ihule.

Montenero Neitsi Maarja pühamu juures toimus tõeline puhastumine ja tänulikkus ning pärast sellist kogemust ei ole enam võimalik alumistele tasanditele naasta.
Nüüd pole muud parata, kui tuleb oma naised ja nende mehed itaalia lainele saada ning üks korralik ringreis mööda Itaaliat ära korraldada. Aga mitte kiirrongiga. Sest mäed ja metsad ja viinamarjaistandused jäid ju kõik vaatamata. Ning võibolla õnnestub meil üheskoos see viltune torn ka sirgeks lükata. Kaua ta sedasi koogutab seal.

Kusagil seitsme maa ja mere taga...

... on üks saar. Meritähe saar. Ühel hommikul kui Meritäht oma jalad koopast välja sirutas külmusid ta varbad koheselt. Hirmunult puges Meritäht koopa tagumisse nurka ja sosistas Kolmejalgsele Krabile:
"Kuule, meil on õues vist koletised. Nad tahtsid mu varbaid ära süüa. Nende mürk on halvav. Täpselt nagu ruutkaheksajalgadel."
Ruutkaheksajalad on neljakandilised kombitsatega olevused, kes Meritähe eest salaja ühel hetkel tema saare lõunapoolsel külje asuvad veealused kaljud oma elupaigaks valisid. Meritäht avastas nad puhta juhuslikult. Ta oli nii ametis laevahukust pääsenud kapteni elule turgutamisega, et tal polnud üldse aega oma saare igat soppi külastada. Ükskord aga vajas ta just nendel kaljudel kasvavat meriheina, et maitsvat suppi keeta, mis päästetud Meretagust Meest kosutaks. Sukeldudes tabas teda suur üllatus - kõik kohad olid täis veidraid vedrulaadseid olevusi, kes Meritähte nähes mitte peitu ei pugenud vaid teda üheskoos kohe ründama asusid. Tookord jäi supp keetmata. Siiamaani ei unusta Meritäht oma tuikavat vasakut kombitsat, mis Ruutkaheksajala mürgijoale ette jäi. Õnneks oli Meretagune Mees juba piisavalt tugev, et Meritähe valutavaid ihuliikmeid paitada ja valu minema puhuda. Aga seekordse nähtamatu vaenlasega ei mõistnud Meritäht midagi peale hakata.
"Mina ei tule õue. Mul ainult kolm jalga alles. Ma ei tohi neid lasta ära napsata!" Kolmejalgne Krabi jäi endale kindlaks. Temalt polnud abi loota. Meritäht murdis pead. Meretagune Mees oli just praegu ära oma rännakutel kaugetel maadel ning tema tagasitulekule Meritäht lähemal ajal ei lootnud. Aga koopast välja oli vaja ometi saada. Kuna aegade jooksul oli meri rannale uhtunud igasugu veidraid asju, mida Meritäht siis kenasti kokku korjas, ära puhastas ja tallele pani, sest ega rand ei saanud ometi mingi prügiladu välja näha, siis arvas ta, et küllap ta nende asjade hulgast endale sobilikud kaitsevahendid leiab. Ootusärevalt asus ta oma varandust uurima.
Mida kõike Meritähe laos ka ei leidunud. Seal oli hulgaliselt inimeste toidunõusid - lusikaid ja kahvleid, tasse ja taldrikuid, hõbedast ja plastmassist topse ja topsikuid, kausse ja kastruleid, isegi üks suur malmpada. See on tõeliselt raske isend ning Meritäht vajas tema koopasse tarimiseks saja kaheteistkümne Vilekrabi abi. Vilekrabid on üldse Meritähe kõige suuremad sõbrad. Nendega pole kunagi igav, sest nad lobisevad ja vilistavad kogu aeg. Nad on Meritähe kõige andunum kuulajaskond, kui too Meretagusele Mehele raamatuid loeb ja jutte vestab. See on ka ainus aeg, mil nad tõesti tasa suudavad olla. Jajah, raamatuid on siin aardekambris päris suur hulk. Nende kuivatamise ja puhastamisega näeb Meritäht alati kõige rohkem vaeva, aga aastate jooksul on tal mitmeid oma nippe välja kujunenud. Näiteks aitab kuivamisele kõige paremini kaasa pehme valge liiv seesamisalu keskväljakul. Meritäht ei tea, miks sealne liiv sootuks teistsugune on kui mujal saarel, kuid raamatutele mõjub see hästi. Nende lehed kuivavad nagu imeväel ning vahel on juhtunud, et juba peaaegu kustunud tähed uuesti selgeks ja säravaks saavad. Need raamatusse kirjutatud tähed ikka. Mitte taevatähed. Nood säravad nagunii. Aga seekord ei aita Meritähte ükski raamat. Ta tegelikult juba teab, mida tal vaja oleks. Kusagil siinsamas üksikute plätude, tenniste ja kõpskingade hulgas peab olema üks paar... kõrge säärega karvaseid saapaid. Jah, just neid läheb tal praegu vaja.
Julgelt astub Meritäht uuesti koopast välja ning... tormab hetke pärast sisse tagasi. Ei või olla, nähtamatud näpistajad kahmasid koheselt kinni kõigist saabaste seest välja jäänud kehaosadest ning Meritähel ei jää muud üle, kui ennast üleni ära peita. Nüüd on Meritähel eriti hea meel valge puhvis kasuka üle, mille puhastamisega ta kunagi nädalaid vaeva nägi. Ooperipingiviinid käisid teda mitu korda narrimas, et milleks ta sellise mõttetu karvakeraga mässab. No muidugi, nemad näevad iga kell välja nagu Pavarotti pidurüüs, aga Meritähel läks just nüüd vaja seda mõnusat karvast kasukat. Mässinud ennast korralikult sisse, üritas Meritäht kolmandat korda koopast väljuda. Võibolla oleks parem olnud, kui tal see poleks õnnestunud. Sest see, mis teda õues ees ootas, võtaks jalad nõrgaks ka kõige kogenenumal saareelanikul...

minu

kõike
ei saa sõnadega seletada
lauseisse laduda
kivisse kirjutada
armastus 
on minu sõrmejäljed sinu põsel
hieroglüüfina liblikatiival
igaviku dešifreerida

igasugu päevi peavad inimesed. Täna näiteks on autismipäev. Autism tundub viimasel ajal lausa moesõna olevat. Inimesed teadvustavad ja hoolivad ja uurivad ja arvavad. Ühest küljest on see ju tore. Teisest küljest... me ei saa kunagi päriselt teada, mida teine inimene tunneb. Ainult arvata. Vahel tunnetada. Harva ehk mõista... päriselt päriselt. Ja see saabki ainult nii olla, sest meil on raskusi iseendagi mõistmisega, saati siis teise olevuse tundmisega. Eriti kui too teine ei mahu "normaalsuse" raamidesse. Seda siis kultuuri ja ühiskonna poolt paika pandud "normaalsusesse".
Mul on juba kaheksateist aastat selline olevus kodus. Minu küljest tulnud. Osa minust. Minu sarnane, aga ometi nii erinev. Ma ei mõista teda tegelikult. Ma olen õppinud teda tajuma ja tunnetama, aga ma tunnistan, et ei mõista. See on olnud raske ja keeruline teekond, olla koos temaga, kasvada koos temaga... Ja tunnistada endale, kui juhm ja mõtlematu ma olen olnud, kui palju asju valesti teinud, kui tihti tundnud, et mul pole aimugi, mida teha või kuidas olla... Ometi pean ma suutma alati leida sellise tee, et temal oleks hea. Sel imelisel olevusel, kes meie "tavalisse" maailma ära mahtuda ei taha. See on lakkamatu äraarvamise teekond. Kunagi ei tea, kuhupoole pöörata või millist teeotsa pidi minema hakata. Aga ometi lähed. Armastuse jõul ja juhatusel. Igavikuni välja. 

Küsi ja sulle antakse ehk kuidas me Moskva kaudu Valencias ära käisime

Jah, tõepoolest, oma teisele kodumaale ehk Hispaaniasse olen ma ikka tavaliselt kas Praha või Frankfurdi kaudu lennanud. Kuna seekord aga oleks lennupiletid kogu projekti eelarve ära söönud, siis tuli valida veidi jabur marsruut - sõita kõigepealt sihtkohale vastupidises suunas, et siis korralikult viis tundi Aeroflotis veeta.  Kogu oma tohutu reisipagasi juures olin ma suutnud seda lennufirmat siiani vältida. Ja nüüd sain endale kingituseks just need piletid, sest olin äsja oma lapsele öelnud, et Aeroflotiga küll ei lenda.Kui meie noorim õpetaja ütles, et tema pole Aeroflotist isegi midagi kuulnud, siis mina tema vanusena polnud kuulnud ühestki teisest lennufirmast peale Aerofloti.

noorim ja vanim - ühele Aeroflot uudissõnaks, teisele lapsepõlve ainus lennufirma 

pika lennureisi vahepausil tuleb kindlasti venitusharjutusi teha - õnneks olid teised lennujaama elanikud piisavalt uniste nägudega, et imestust avaldada  

Aerofloti hommikusöök - eksklusiivne kohvitass ja šokolaadike olid ainsad positiivset mälestust tekitavad kahjuks  

Õnneks oli lennuk täitsa okei ja toit polnud ka just kõige hullem, aga Šeremetjevo näitas klassi. Jätkuvalt ei kõnele venelased ühtki teist keelt peale oma emakeele ning lennujaama turvakontrollis saime ikka päris kenasti sõimata. Noh et mis me seal jokutame, kas ei saa juba kiiremini ja miks sall pole ära võetud kaelast. Tegin siis näo, et ei saa aru ja palusin neil rääkida keeles, mida ma mõistaksin. Selle peale mind lihtsalt ignoreeriti. Üldse kamandasid erinevad lennujaama vormiriietes töötajad meid mitmetes kohtades suhteliselt karmi häälega ja kui me siis arusaamatute pilkudega neile otsa vaatasime, nad isegi ei üritanud mingis teises keeles vestlema hakata. Erilise kohtlemise osaliseks sai Jaanika, kes poekeses mingit vene rahvuslikku peakatet pähe proovis ning mille peale müüja talle väga konkreetselt teatas, et ta seda teha ei tohi ja peab ära panema. Jaanika meil vene keelt ei räägi. Neil ei tekkinud mingit dialoogi. Sealt poest me väljusime, et mitte kunagi tagasi minna.

Samas oli Šeremetjevos ka paar huvitavat vaatepilti. Üks neist Gettsleep magamisboksid. Ma tean küll, et lennujaamades on need olemas, aga see oli esimene kord neid ka päriselt näha. Põhimõtteliselt ostad endale kappi magamiskoha. Kuna me olime kella kuueks hommikul juba päris väsinud, siis avaldas paar tükki meist arvamust, et nad valiks pigem kapi kui eesootava viietunnise lennureisi. Teine vaatepilt oli emotsionaalselt hiina keeles telefoni karjuv väike naine. Ma vähemalt arvan, et see oli hiina keel. Ja ta oli ikka tõsiselt vihane selle isiku peale, kellega ta rääkis. Terve lennujaam kajas.
Valencia see-eest võttis meid vastu troopiliste soojakraadidega. On ikka mõnus küll end sooja päikese paistel peesitada ja vanu konte soojendada. Väsimusest hoolimata tegime väikese tuuri linna peal ning otsisime kohvikut, kus juba kaua kestnud janu kustutada. Aga kuna me üldse ei arvestanud sellega, et pärastlõunane aeg on Hispaanias siesta, siis sattusime hoopis mingisse türgi söögikohta, kus õnneks pakuti ka sooja toitu, aga kohvi polnud seal teps mitte. Meie õnneks oli siesta alguseni täpselt nii mitu minutit, et nurgapealses kohvikus oma esimene hispaania cafe con leche ära juua. Jess.

Selle hetkeni tundus, et väikesed äpardused lihtsalt kuuluvad reisi juurde ning mingit erilist äratundmist polnud veel tekkinud. Veidi õudne oli küll mul see tunne, kui mind peaaegu et keldrikorruse pimedasse ja trellitatud aknaga tuppa juhatati. Meenus mulle elu Viljandis Vene tänaval, kus suured veoautod sul pea otsast sõitsid. Ja tegelikult ma ütlesin kõva häälega välja, et see on tuba, kus ma eriti magada ei tahaks. No tõepoolest. Kui ma siis surmaunne vajusin, äratas mind täpselt südaööl meeletu veeladin. Mõtlesin, et no jee, kui siiani oli Valencias kuumalaine, siis eestlased tõid paduvihma kohale. Läbi pimeduse minu poole pritsivad veepiisad aga sundisid mind tuld põlema panema ja mis ma näen - sajab lausa toas mul. Akna kohale on kosk tekkinud. Istusin päris mitu minutit voodi serval, enne kui taipasin oma asjad põrandalt ära koristada, sest vaikselt hakkas bassein tekkima. Seejärel mobiliseerisin oma aju ja läksin hotelli personali otsima. Muidugi polnud meie hostelis öösel mitte kedagi. Järgmiseks sammuks oli reisikaaslaste unest üles koputamine. Jaanika ütles mulle järgmisel hommikul, et ta arvas, et ma olen kuutõbine. Mida ikka mõelda inimesest, kes sind öösel üles koputab ja teatab, et tal sajab toas paduvihma. Pärast pooloimetuks naermist tassisime minu madratsi nende tuppa ning öö möödus mul põrandal väherdes ja ette kujutades, kuidas hommikul mind toas bassein ootab. Ma olen ikka unistanud küll mullivanniga toast, aga mitte päris sellisest. Hommikul haarasin kohale saabunud mehikesel (hiljem selgus, et tema ongi hosteli omanik) särginööbist kinni ja vedasin ta oma hüljatud tuba imetlema. Mees ei teinud teist nägugi. Võttis mingi võtme, ütles mulle "aki, aki" ja paigutas kolmanda korruse tuppa. Õujee... Keeldusin selle öö eest maksmast ning lõpus saingi arve ühese toa hinnaga, kuigi olin ülejäänud ööd kaheses toas.

Sellest hetkest alates sain ma aru, et pean oma sõnadega ettevaatlik olema. Reaalsuse loomine oli ilmselge. Üritasin siis kogu aeg öelda, et õues on soe. Ja oligi. Kui me paadiga sõitma läksime, siis kordasin kõva häälega - see paat ei lähe ümber ja ei kõigu ka. Nii oligi. Väga sile ja sujuv oli see paadisõit imekiitsakas väikeses puukoorekeses, mis tihedalt erasmuse õpetajaid täis... Ahjaa, enne reisile minekut jõudsin just kaaslastele kurta, kuidas mul ei ole seekord üldse salvrätikuid kaasas. Hetk hiljem jaotati meile päevaseid moonapakikesi. Kui kõigil teistel oli seal muu hea ja parema kõrval paar salfakat, siis minu kotis leidus neid terve suur pakk... Päriselt ka. Hiljem läks neid täiega vaja, sest Sander otsustas Vahemerele oma sokkides ja tossudes jalgu tutvustada ning otse loomulikult kulus kõige selle kuivatamiseks vähemalt pool pakki paberrätikuid.

Muidugi unustasin ma vahepeal ära, et kõike, mis sülg suhu toob pole vaja kõvasti välja öelda. Oli meil tarvis õpetajatega projektivärke vaadata ning mina kui peamine boss ja koordinaator pidin neile igast asju seletama. Niipea kui olin välja öelnud, et vist ei taha minu arvuti kooli projektoriga ühineda, nii ta seda ei teinud ka. Ja kooli arvuti ise on turvavõrgus, mistõttu teatud asju sellega teha ei saa, seega pidin ma põlve otsas mõne asja ära seletama, selle asemel, et lihtsalt ja loogiliselt arvuti abil seda teha.

lisaks saiale... 

Esimesel päeval koolis tehtud video sellest, kuidas hispaanlaste peamine toit on sai, päädis sellega, et kõik need päevad sõime me peamiselt... saia. Kirsiks tordi peal oli viimane õhtu, kus pidulauale oli toodud muuhulgas spinatipirukat ja omletti, mis kenasti saia vahele pandud. Suureks häbiks pean tunnistama, et sõin ära nii omleti kui piruka sealt saia vahelt, aga saia viskasin sinnasamma prügikasti. Mitte kuidagi ei jaksanud teda enam süüa. Tõele au andes oli aga meile hommikusööki pakkuv Casa el Chesus väga mõnus koht. Esimesel hommikul nad meid nii väga ei oodanud, sest ma ju ütlesin, et vaevalt nad enne kaheksat meile süüa annavad, aga järgmistel hommikutel oli laud kenasti kaetud ning saia jätkus. Paar päeva hiljem me juba tegime nalja selle üle, kuidas hispaanias on 101 erinevat viisi süüa saia. Ja muidugi värskelt pressitud apelsini mahl. Mmmm... see on parim!

Viimasel päeval manifesteerisin ma soovi leida endale poest kleit, millega kõlbaks kohe laupäeval reisilt tagasi jõudes oma armsa sõbra poolesajandisünnipäevale minna. Kuna mustad kleidid polnud lubatud, aga mul eriti mingeid muid värve pole, siis jäi ainsaks võimaluseks reisilt sobilik riideese osta. Naised nagunii shoppama tahtsid minna, seega läksin nendega kaasa. Ja muidugi leidsin endale nii kleidi kui saapad, et nendega 52 tundi hiljem turvaliselt Kuremaa lossis ringi kooserdada.

õnnelikult Moskva kaudu kodumaal tagasi, Kuremaa lossitrepil juubelihõngulises vines 

Ühesõnaga. Tuleb sõnadega olla ettevaatlik. Öelda seda, mida ka päriselt soovid. Läheb vist raskeks. Huvitav, kas universum saab aru, millal ma nalja teen? Et kui ma räägin, kuidas oleks täitsa põnev öö Moskva lennujaamas veeta, et näha, millised need kapivoodid seespoolt välja näevad, siis ta taipab, et see on ainult naljaviluks öeldud ja mul puudub igasugune soov seda ka päriselt läbi elada... Või äkki siiski. Mine tea, millal jälle Moskva kaudu lennata saab. Itaalia ju ootab juba.

Vaikus

on vahel kõrvulukustav. Universum ei räägi midagi. Ei anna ühtki märguannet. Ajurakud on puhkusele läinud ning peas valitseb tühjus. Ja vaikus.
2018 tõi seda vaikust väga palju. Hetki, kus mitte mingi valemiga ei tea, kes sa oled, kus sa oled, miks sa oled ja kuhupoole sa nüüd minema peaks. Vahetevahel meenutas see kulgemine ajatühjas ruumis kaaluta hõljumist, iga väiksemgi liigutus paiskas sind tundmatus suunas ja peatumine oli võimatu. Ma ei mäleta aastat, kus oleksin universumilt nii palju küsimusi küsinud ja nii vähe vastuseid saanud. Ju ma ei osanud neid kuulata. Või tähele panna. Sest siis kui vaikust ei olnud, valitses müra. Südant pahaks ajav lärm. Energiat tolmuimeja kombel endasse imev mürafoon keerutas üles veel küsimata küsimusi ja seadis kahtluse alla juba peaaegu vastuseid. Hetketi ma imestan, et ikka veel olen. Hingan ja mõtlen. Julgen unistada. Unistamise kadumine on ehk kõige hirmsam tunne, mida olen tundnud. Kui enam midagi ei taha. Ei oota. Ei looda. Ei usu.
Nii ilus aasta oli. Nii ilus number. Mis sest, et inimeste väljamõeldis. Vahel on numbrid ilusad sellest hoolimata. Ja kuigi ma ikka veel pole kindel, kas ma juba julgen unistada, siis eelaimdus ütleb, et õige pea jõuab kohale palju vastuseid. Neid, mis praegu mind veel nurga tagant piiluvad. Nad ootavad seda õiget hetke, mil ma kuulan ja aru saan. Ma usun.