… ja eriti seda müstilist vaatepilti, mis looduses mu silme ette vahetult äikese eel lahti rullub. Kõrguses kummitava mustava pilvemassi taustal jäävad puud ja põõsad liikumatuks, lehedki ei liigahta, pääsukesed kihutavad läbilõikava kriiskamise saatel madalalt üle maja, kassid tormavad põõsaalustest peidupaikadest avatud majaukse poole, mesimummud on tasa ja õhus on vihma lõhna. Ja siis ta tuleb, esialgu üksikute piiskade kukkumisega, saatjaks peenikesed välgud ja kauge kõuekõmin, mis üsna varsti lähemale jõuab ja järjest tugevamaks muutub. Pole midagi ilusamat sünkjat taevast lõhestavast välgunoolest. Mäletan, kuidas lapsepõlves ei lubanud isa mul kunagi äikest aknast vaadata - pidavat sisse lööma… Milline ebausk tõepoolest… Sel ajal kui teised end paksude kardinate taha peitsid ja teki alla varjusid, läksin mina õue, seisin keset aeda paduvihmas ja nautisin enda ümber toimuvat valguse, heli ja vihma mängu. Elamus oli nii tugev, et sundis ikka ja jälle äikese kätte minema. Tõsi, kui ma veel ka kahekümneaastasena tilkuva kuid õnnelikuna äikesevihma käest tuppa tagasi tulin, öeldi mulle üsna ühemõtteliselt, et metsikused tuleks nüüd maha jätta ja tsiviliseerituks hakata… Eks meil kõigil ole omad veidrused, kuid kui tsiviliseeritus tähendab seda, et meil on poes sadat sorti alkohoolseid jooke, mida saab kastide kaupa koju vedada ja meelmärkuseni tarbida, et siis roppusi karjuda ja lollusi teha, siis eelistan mina iga kell metslane olla… ja äikest nautida.
Äike on tõesti kaunis oma tagasihoidliku, kuid tohutu jõuga. Tean kedagi keda ka Sina hästi tead, kes kardab äikest. Ja mitte lihtsalt ei karda vaid Tal on jube hirm selle ees. Ja mitte et mürinat kardaks...oh ei. Just see sähvatav valgesinine nool on see mis külvab paanikat ja hirmu. Eelmine aasta. kui maja pihta sai ei teinud asja paremaks. Onnike jäi küll ise terveks kuid tulekera tegi ikka halba omajagu...põletas maha ruuteri ja interneti vasuvõtu seadmed, tappis muusikakeskuse ja arvuti võrgu- ja helikaardi, tahmas ära värskelt vahetatud pistikud ning tappis lauatelefoni. Ja siis eelmise aasta suurtorm pühkis meilt kah üle...lõhkus õunapuu ja kallas alla tohutu koguse vett...
ReplyDeleteOlen püüdnud seletada et pole ju hirmsat midagi...lase sahmib...aga hirm ongi see mis ju meie elu juhib ja meid elus hoiab....
Mina kardan KÕRGUST....
eks äike ole üks neist ohjeldamatutest loodusnähtustest, mis oma ettearvamatuse ja jõuga inimestes vaistlikku hirmu tekitab. ja sellise hirmu vastu ei saa mitte mingi loogika ega mõistuspärasusega. aga õige ta on, et hirm on meid elushoidev jõud... kui ta ainult takistuseks ei saa...
ReplyDelete