Kuigi ma olen viimasel ajal...

...käinud ringi totakalt õnnelikus ning motiveeritud olekus, on alanud aasta kohe algusest peale tundunud nigu multikas ’harjutusi iseseisvaks eluks’ teemal ’EI on minu parim sõber’.  Ilma pikema jututa ja prauhh külm vesi näkku olen ära õppinud et:

Kasside käitumine EI MUUTU aastavahetusega (soovi siis tinavalamise juures midaiganes)...

Printsi valgel hobusel EI TULE, öelgu Taro kaardid mis tahes...

Hommikul EI OLE MÕTET lumelabidaga õue tantsima minna, kui just ei taha õhtul kordusetteastet teha...

Trennis õpitavad tantsud EI LÄHE normaalsemaks ning minu meestetantsu kavasse võtmine ei ole kellelgi isegi mõttesse tulnud...

Kooli õpetajate tualett EI OLE õige koht, kuhu nutma joosta, sest peegel seina peal EI VALETA...

Lisaks EI-õppetundidele, on pinnale ujunud eluliste murfisimide laiendatud vormid, pakkudes avastamisrõõmu ning virgistades uinuvat valvsust. Näiteks:

Kui oled jagu saanud oma hirmust, et sinu sünnipäeval juhtub midagi halba (mis on nagu aamen kirikus, muide) ning oled oma sünna veetnud super heas tujus, saades kakssadaviiskümmentuhat positiivset emotsiooni, siis... juhtub see hirmus asi sinu sünnipäeva esimesel pühal...

Internet on jätkuvalt täis imetlusväärse kujutlusvõimega inimesi, kes saadavad sulle näiteks selliseid kirju: My name is Myra and this is the first time I write to a guy first. but I find you attractive and would like to chat about your interests... mis muuseas tõestavad ilmekalt vana tõde – Mees nigu Raine...

Sõbrannad saabuvad kohale just sel hetkel, kui oled võõra mehega vannitoas (kusjuures uks on suletud ja ega polegi tähtis, et mees tuli tegelikult boilerit parandama)...

And last but not least: ON võimalik elada õhust ja armastusest :)

Käisin ma üle hulga aja...

...jälle rahvatantsutrennis. No algus läks muidugi metsa, sest mis sa ikka kohe higistama hakkad, kui naisukesi pole sel aastal veel näinud ning korralik kallistusmaraton tuleb kõigepealt üle elada. Käsivarred kuumaks köetud, otsustas meie armastatud ’dirigent’ meie peal taas kord nende absoluutselt-üksteist-meenutavate muusikapaladega Kuldvillakut mängida – no et kas keegi arvab vahepeal ära ka, mis tantsu parasjagu vihtuma peaks. Mind toovad need kamaaruskad alati maa peale, meenutades valupistega südames, et minu muusikalisest kuulmisest pole kõige vähematki kasu, kui tegu seltskondlike rahvatantsulugudega... Aga kuna ma nagunii viimasel ajal sellega leppinud olen, et ma tegelikult midagi ei tea, siis ma ei kurvastanudki täna esialgu eriti. See oli tark tegu, sest soojenduse järel näitasid mu kaaskannatajatest rahvatantsutibid mulle sellist tantsu, mille kirjelduseks ütleks kohe sedasi, et tants meenutas mulle mustasuliste peata hanede siksaksiblimist ookeanilainetes. Päriselt ka. Tegelt tuli välja, et see ongi see tants, mida nad kõik kenasti ilma minuta juba kuu aega harjutanud on – no ikka sel ajal kui mina oma akadeemilist puhkust pidasin välismaal ringi laiseldes janiiedasi... Aga ega mul ei lastud rohkem kui üks kord pealt vaadata. Öeldi, et oled siin ja number kaheksa. Kaheksa mulle kusjuures väga meeldib. Meenutab lõpmatust. Ja üsna lõpmatuseni tobedalt tundsin ma kogu selle tantsuharjutuse juures end kohe kindlasti. Ma isegi ei mäleta, mis selle tantsu nimi oli... aga ega vahet pole. Tundub, et kui ma otsustan oma rahvatantsijakarjääri ikka jätkata, siis kõigepealt tuleb mälu juurde osta, seejärel nende kaootiliselt vahelduvate sammude järjekord mingi imevalemiga ära kodeerida, salvestada ja niikaua peas läbi mängida kuni jalgadesse kulub. Vahel on mul küll selline tunne, et ma olen ikka puhta vale rongi peale sattunud... Et siis Riia asemel Moskvasse või? No kui lennuilma on...