Äratundmised

Seisan liivarannal, varbad ulatuvad vette. Ümberringi valitseb täielik tuulevaikus. Niikaugele kui silm seletab näen peegelduvat ookeanipinda. Laineid pole olemas. On ainult üks ääretult suur organism - vesi. Ta ümbritseb mu varbaid ja ma tunnen, kuidas minusse valgub vee energiat. Vaikus on kõrvulukustav ning ma üritan end tardumusest lahti rebida. Aga nii nagu kõik muu, olen ka mina seisakus ja ei saa liigutada. Sulen silmad. Hetke pärast kostuvad mulle kõrvu lindude hääled. Veel viiv ja mu varbad vajuvad millegi pehme ja mõnusa sisse. Avan silmad ja näen, et olen nüüd hoopiski metsarajal, sambla ja mullasegusel vaevu märgataval teel. Minu kohal kaarduvad majesteetlikud puud, silitades üksteise lehti ja oksi, mulle tundub, nagu annaksid nad edasi mingit suurt saladust. Midagi, mis pole mõeldud minu inimesekõrvadele. Uudishimu saab minust võitu ning ma liigun puude jutuketiga samas suunas. Ühtäkki köidavad minu tähelepanu hoopis valevalged suured lilled, mis on terve puudealuse metsa vallutanud. Need on nii valged, et silmadel hakkab valus. Nad küünitavad end minu poole kutsuvalt, soovides, et kummardaksin neid nuusutama. Mitte mingit lõhna pole neil. See on väga veider. Terve metsaalune on täis kõiksugu lõhnu ja need imelised valged lilled... on täiesti lõhnatud. Vaevu jõuan nii mõelda, kui nad end solvunult minust eemale tõmbavad. Saan aru. Ma pole veel küps neid nuusutama. Ma ei saagi nende aroomi tunda. Veel. Lähen edasi ja jõuan veidra lagendiku servale. Selle keskel on iidne tammepuu, vähemalt tuhandeharuline. Tõmbab enda poole nagu magnet. Lähemale jõudes näen, et ta on tegelikult raagus ja kõik need eemalt paistnud rohelised lehed on hoopis väikesed linnukesed, kes minu puu juurde jõudes korraga vaikseks tarduvad. Olen pisut õnnetu. Ma ei mõista, miks ma olen kui võõrkeha siin imelises kohas. Ma nii tahaksin kuuluda siia. Tunda imeliselt valgete lillede lõhna ning kuulata veidralt roheliste lindude vadinat. Aga ei. Tammepuu seest avaneb uks ja ma tean, et pean sinna sisenema. Pikemalt juurdlemata astun võlvkaarega ukseavast sisse ja peaaegu et kukun ninali. Mitte midagi pole näha. Ümberringi on paks udu, selline violetselt mustjas ja käega katsutav. Mul pole aimugi, kuhu ma astuma peaksin või kuhupoole minema. Järsku vaatavad minu poole suured sügavad sinised silmad. Ma tean neid küll. Neid silmi. Enam pole mingit kahtlust, kus suunas minna. Ma peaaegu et jooksen nende silmade poole, aga nemad muudkui kaugenevad. Õrritavalt vaatavad mind, tõmbuvad lõbust kissi. Keeran neile selja. Jõuan astuda ainult paar sammu, kui udu hajub ja ma leian end kõrge mäetipu servalt. All laiub seesama ookean, mille kaldalt ma oma teekonda alustasin. Aga nüüd pole ta enam peegelsile ja liikumatu. Mäslevad lained tormavad vastu kaldakaljusid. Minu all laiub mustjas veesügavik. Astun selle poole. Minus pole kartusekübetki. Jõuan langeda loetud hetked, enne kui valgusolendina oma kehast eemaldun. Näen ennast kadumas lainetesse. Otsustan, et enne äralendu lähen nuusutan need valged lilled siiski üle. 

Nad lõhnavad taevalikult. Sinised silmad naeratavad mulle. 

Ühel küpse mereadru hõngust rikastunud hilissuve hommikul

rannas jalutades lõi Meritäht äkki oma keskmised varbad millegi terava vastu valusalt ära. Lähemal uurimisel selgus, et liivast turritab välja midagi kumeralt valget. See ei saa ometi kadunud kolmejalgne krabi olla. Mõtles Meritäht omaette. Kuigi ta polnud sõpra juba mõnda aega näinud, teadis ta, et tol ongi kombeks sügise esimeste saabumishoiatuste paiku kuhugi peitu pugeda. Nad ei saanud eriti läbi. Sügis ja kolmjalgne krabi siis. Meritähel polnud vahet, kes parasjagu valitsejat mängis. Tema aeg kulges Meretaguse Mehe järgi. Aga ka too ei saanud ometi siin liiva sees praegu pikutada. Laisalt asus Meritäht oma kombitsatega veidrat tulnukat liiva seest välja kaevama. Oh imet! See oli raamat. Kõvade kaantega. Merelained pealist kaunistamas. Meritäht mõtles pingsalt, kas ta on äkki mingi laevahuku kogemata maha maganud. Raamatuid ju ometi taevast ei saja. Kuigi ta mäletas, et paar ööd tagasi oli ta koos habepingviinidega öö otsa tähesadu nautinud. Kas tõesti langes koos nendega ka see raamat? Ärevalt ja aupaklikult puhastas Meritäht raamatu igast liivaterast. Nemad said ju piisavalt lugeda juba. Eriti palju terasid oli sajakolmekümneneljanda ja sajakolmekümneviienda lehekülje vahel. Meritäht ei suutnud oma loomulikku uudishimu taltsutada ja uuris järele, miks just see koht liivateradele nii väga meeldis. Ja taipas kohe. Kirjaread kulgesid üle valge lehekülje ning viisid Meritähe hetkega paralleelmaailma...
Seal kõlas muusika. Päris muusika. Tohutul hulgal veidraid olevusi tantsis ümber Meritähe. Mõned neist olid talle tuttavad. Näiteks Lohepoiss, keda Meritäht vahel vilksamisi oli näinud saare ümber tiirutamas, et siis Kuumehele minna aru andma, kas saareelanikud ikka piisavalt valgust saavad. Kohati oli juhtunud, et pilveneiud taevalaotuses Kuumehega peitust mängides liiga kelmikaks muutusid ning saarele peaaegu ühtegi kuukiirt ei langenud. Meritäht sai aru küll, et see pigem väike kadedus oli. Head tahaks ju ikka ainult endale hoida. Aga selles paralleelmaailmas mängis Pianist kujuteldaval klaveril nii magusalt mõnusat muusikat, et Meritäht tundis, kuidas liivarand tema all liikvele läks. Liivaterade ühine tango on nii majesteetlik, et see ei jäta kedagi külmaks. Äkki tundis Meritäht, kuidas keegi sikutab teda väikestest varvastest. Need on kõige tundlikumad ning reageerivad pisemalegi puudutusele. Naksti, eemaldus Meritäht paralleemaailmast ning vaatas, kes teda kõditab.
Muidugi oli see kolmejalgne krabi. Nende kahe sõprus läheb nii kaugele ajas tagasi, et meie Päike oli siis alles mähkmetes. Meritäht taipas, et oli oma suures isekuses raamatut üksinda lugema hakanud. Aga seda ju sõbrad ei tee. Ikka jagama peab. Meritäht ja kolmejalgne krabi uuristasid endale X-filesi puu alla mõnusa pesa ning üheskoos sukeldusid nad valgete kõvade kaantega raamatu sisse. Ahjaa, kui nad lähemal ajal välja ei tule, siis võite neid otsima minna raamatusse, mille pealkirjaks "Ümberpööratud pahupidi" ja mille kirja panijaks Ain Mihkelson. Aga ärge üritage neid sealt supi seest päästa, minge parem ise ka sisse.

Olekud

Ma seisan kiigel. Sellel, mis üles-alla käib. See-saw on ta ingliskeelne nimi. Lihtne meelde jätta. Kui üleval, siis see - näen kaugele, kui all, siis saw - enam ei näe muhvigi. Ma olen seal keskpunkti peal jalad harkis, hoian tasakaalu. See on suur kiik. Mõlemal pool istub arvutu hulk inimesi. Lükkab jalgadega end maast lahti. Neil on jube lõbus. Mingil põhjusel olen endale võtnud ülesandeks kiik tasakaalu viia. Nõnda, et mõlemad pooled on maast lahti. Kõigi jalad õhus. Kiikujaid see aga üldse ei vaimusta. Nemad ei näe selles mingit lõbu. Neile meeldib kiikuda. Olen nagu jonnipunn seal keskel, kõigun jalalt jalale. Juba on päkad valusad ja põlved löövad tuld välja. Suunan pilgu kaugusesse. Seal järve ja metsa taga paistab tohutu kõrge mägi. Nagu Džomolungma või midagi ligilähedast. Valge tipuga. Ühtäkki olen ronimas sinna mäkke. Jube raske on. Viiekümnepalline tormituul üritab mind mäest alla veeretada. Rusikasuurused raheterad peksavad näkku. Ma üldse ei saa aru, miks ma just praegu pean sinna mäkke ronima. Nii lihtne oleks koopasse peitu ronida. Oodata, kuni torm vaibub ja päike välja tuleb. Siis alles paljajalu soojas suveilmas rahulikult mäetipu poole rühkida. Tasa ja targu. Varuveepudel kogu aeg täidetuna seljakotis. Üle minu lendab suur lind. Vist on albatross. Ma väga ei tunne linde. Aga tema tiivad on meetrite pikkused. Midagi ähvardavat on tema ülelennus. Mul on hea meel, et ta ümber ei pööra ning jätkab oma teekonda. Rühin edasi. Jalad vajuvad maasse. Mäekülge pole enam, sellest on saanud pehme raba. Väikeste inimeste maa. Näen neid vilksatamas vigurmändide vahel. Neil on rohelised silmad. Pisut viltused. Veidra pilguga seirab üks neist minu paljaid jalgu. Nad ise on ka paljasjalgsed. Virvatulukestena veigeldes juhatavad nad mind rabast läbi. Tundub nagu hõljuksin ma laugaste kohal. Sedasi üles-alla. Tajun, et olen ju ikka veel kiige peal. Kiikujad ei väsi. Neil on naljakas vaadata, kuidas ma end seal keskel paigal üritan hoida. Silmanurgast näen, et kõrvalasuva järvekese keskel hüüab keegi hääletult appi. Kuidas ometi keegi ei märka, et inimene uppumas on. Kuidagi veidralt tuttav on see isik seal vees. Mismõttes... tal on minu riided seljas... ja minu juuksed... ja minu käsi on see, mis seal meeleheitlikult lehvitab. Ja mitte keegi teine ei pane seda tähele. Ainult mina ise saaksin iseennast sealt järvest praegu päästa, kuigi ma ujuda eriti ei oska. Aga ma olen ju kiigel. Mul on missioon. Päris hull värk. Maailm mu ümber peatub. Isegi õhk ei liigu. Kuulen iseenda südame tukseid. Astun kiigelt maha. Hetkega olen Laiuse mäel. Ümberringi möllab orkaan. Kuid mäe peal on vaikus. Tormi silm. Olen omaenese keskmes. Pole kiike. Pole Džomolungmat. Pole uppuvat mina. Ja ometi ma tean, et kohe varsti torman ma sinna tormi sisse tagasi. Aga siis olen juba keegi teine.

Teateid tegelikkusest ehk kas siis erakoolis ikkagi on elu nagu lill?

Ühel hetkel vaatab õpetajate toa ukse vahelt sisse kaks ehmunud silma ning huuled sosistavad:

“Tulge ruttu, meil on mingid inimesed allkorrusel panevad valgeid kitleid selga, ütlevad et veterinaarametist…”

Selgub,et nii ongi. Üsna sõjakalt meelestatud seltskond keskeas daame ajab allkorrusel endale siniseid susse jalga ning võrkmütse pähe. Teatavad, et nemad tulevad meie kööki kontrollima. Nad olevat kooli kodulehelt lugenud, et kool otsib endale kokka ning oma peas tekitanud müsteeriumi, et nüüd ongi üks kool salaja lastele toitu valmistamas ja pakkumas ning nende ametil võimalus koheselt see isetegevus lõpetada. Saab ometi ülemustelt kiita ning plusspunkte kontrolliraamatusse. Suur on nende hämmastus, kui selgub, et me siiski ise toitu ei valmista, vaid ostame sisse täiesti korras dokumentidega koolitoidu valmistajalt. Ka toidukäitlejal ehk siis meie armsal toidutädil on tervisetõend kenasti olemas ning ta võib oma väikeste käekestega toitu pottidest kaussidesse tõsta. Ametnikud aga ei suuda kaotusega leppida ning suunduvad otsustaval ilmel kööki, et vähemalt mingeidki möödalaskmisi leida. Nende õnneks leiavad nad mõned õlekõrred – appi appi, riiulil on veekannude kõrval ka lillede kastmiseks mõeldud kastekann! Ja aknalaual on lilled… potililled… Ühe ametniku osavad näpud tõmbavad lahti külmkapi ja avastavad sealt piimapakkide ja laste kodust toodud toidukarpide kõrvalt ühe pakitud kilekoti, milles on … koeratoit! Pettumustunne väheneb korrapealt ning tähtsad isikud lahkuvad peaaegu rahulolevalt, teatades, et teevad ettekirjutuse leitud puuduste osas ning koolil tuleb tasuda nende poolt saadetav arve kontrollikäigu sooritamise eest.  

Ei, tegu pole ei Orwelli ega Kafka följetoniga. See on tavaline elu Gaia Koolis, kuhu mingil seletamatult põhjusel on lubatud sisse murda kõiksugu ametnikel ja järelvalveasutustel. Mind väga kummastab selline käitumine. Kogu aeg räägitakse õigusriigist, aga ometi on mingitele instantsidele lubatud peaaegu kõik. Samal ajal on näiteks koolidele, eriti erakoolidele, kehtestatud igasugu piiranguid ja nõudeid selliste pisiasjade kohta, mille peale ise terve mõistuse juures isegi unes ei tuleks. Ma olen oma õpetaja-aastate jooksul töötanud päris mitmes koolis ning ühes neist on aegade algusest peale olnud teisele korrusele minev trepp lahtise käsipuuga, nii nagu nad ikka on… et õhk liiguks ja läbi näha oleks, mis allkorrusel on. Nüüd aga teavitab mingi tähtis amet meid, et peame paari päeva jooksul oma trepiküljed kinni katma või kui me seda ei tee, siis välja mõtlema riskianalüüsi, selle kirja panema ja neile esitama. Mida see üldse tähendab? Miks samasuguseid nõudeid ei esitata näiteks kaubanduskeskustele või korrusmajadele, kus lapsed ju ometi samamoodi liiguvad. Ma ei mäleta, et sellele minu maakoolile oleks kunagi ettekirjutust tehtud treppide suhtes. Aga jah, tegu on ju munitsipaalkooliga. Nende kallale pole põhjust minna. Nemad on vanajumala selja taga, sest ametnikud, kaasa arvatud haridusministeerium, rõõmustavad nende reeglitele kuulekate ning mitte mingi isetegevusega tegelevate koolide üle. Erakoolid teatavasti tekivad siis, kui haridusmaastikule ilmuvad olemasoleva olukorraga rahulolematud isikud, kellel haridusse ja kasvatusse veidi teistsugune suhtumine. Kes jälgivad muu maailma eeskujusid ning tunnetavad uusi tuuli ja suundasid teravamalt ning soovivad neid ka ellu viia. Avalikkuseni jõuab kiidulaul, kuidas meie haridusministeerium ja sealsed ametnikud uuendusi soosivad ning kuidas meie uue õppekava järgi ongi võimalik igasugu uuenduslikke metoodikaid ja tehnikaid rakendada. Erakooli meeskond rõõmustab ning läheb suure õhinaga oma uuenduslikku kooli registreerima ning… komistab sellise portsu nõuete, dokumentatsiooni ja kooskõlastuste otsa, et Kafka Protsess kahvatub selle kõrval. Kui siis läbi raskuste kadalipu õnnestubki kooliga alustada, teatavad järelvalve ametnikud, et kooli peetakse erilise tähelepanu all. Mis põhimõtteliselt tähendab sadade uute dokumentide täitmist, tuhandete jaburate nõuete kontrollimist ja võimalust, et iga kell võib mõni ametkond sulle selga sadada. Mind väga huvitab, milline asutus oleks vabatahtlikult nõus niimoodi tööd tegema? Erakoolide puhul tundub see olevat aga normaalne taktika. Meie nimetame seda koolikiusamiseks.

Otsetee ja kerged valikud pidavat olema saatana poolt meile ette söödetud, et me ei hakkaks otsima teisi võimalusi ning käiksime selget ja kontrollitavat rada. Gaia Kool seda rada käima ei hakka. Kuidas karastus teras võib olla küll nõukaaja vaimus kirjutatud, aga tundub, et ajastutel pole mingit vahet ning lolluse ja rumaluse ja mõttelaiskuse ning kontrolli vastu mässajad on alati ka revolutsionäärid ning peaga vastu seina jooksjad. Ükskord see sein langeb niikuinii. Sest kui oled korra endale teadvustanud, et tegelikult seda seina üldse ei olegi ning sul on hulgaliselt mõttekaaslasi, kes samamoodi sellest seinast läbi astuda soovivad, siis ei saa teie arengut ka miski takistada. Sest kooli teeme me ju ikka selleks, et pakkuda lastele võimalust areneda. Ja kui me siis olemasolevasse süsteemi mitte kuidagi ära ei mahu, on vaja olematut seina rammida…

“Selleks, et vabaneda kohustusliku koolihariduse seitsmest patust, peaksime lõpetama sellisel moel mõtlemise ja käitumise, mille alikas on sünge ajajärk inimkonna ajaloos, mil uskusime, et lapsed on loomu poolest patused ning neid on vaja ümber kasvatada, kasutades selleks haridussüsteemi, mis tugines isandatele kuuletumise õpetamisele. Peaksime kogu süsteemi kõrvale heitma ja otsast alustama…” (Peter Gray “Vabadus Õppida”)