… sest ei suuda tavaliselt oma kiusatustele ja kinnisideedele vastu panna. Alles see oli, kui ma peaaegu öö otsa üleval istusin, et ära vaadata Bronte „Jane Eyre“ parima filmiversiooni 12 osa, ehk siis peaaegu kuus tundi kurbust, pisaraid, rõõmu, kirge ja parimat näitlemisoskust… ja siis kordasin seda paar ööd hiljem… Tänasel päeval ei ole ma rohinud rohulibletki, pole pühkinud tolmukübetki, ei tõlkinud sõnakestki raamatut ega teinud ühtki muud viisaastakuplaanis ettenähtud tegevust. Selle asemel olen istunud oma süntesaatori taga (sest klaverit mul pole… veel) ning mänginud. Olen meelde tuletanud mitmeid vanu viise ja selgeks õppinud mõned uued meloodiad. Ma isegi ei mäleta, millal mind viimati selline paine valdas, et ma klahvide tagant enam ära ei saa. Mängides tuleb mul alati meelde mu kadunud ema soov – tema tahtis, et minust saaks muusik ja laulukirjutaja. Küll ma üritasin talle selgeks teha, et maailmas on nii palju muusikat, millest tohutu hulk on pidevalt minu peas ja kõrvades, nõnda et ma ei suudaks mitte tillukestki viisijuppi kirjutada, ilma et see kusagil juba olemas poleks. Ükskõik, mis noodist ma ka ei alustaks, alati hakkab meloodiast moodustuma mingi kooslus mulle teadaolevatest lauludest. Niiet, kulla emake, minust ei saa kahjuks kunagi laulukirjutajat… Veel tuleb mulle meelde, kuidas ma viieaastasena vanaisa voodi peal põlvitades üritasin akordioni mängida. Pill ise oli arvatavasti suurem kui ma ise, kuid tahtmine oli suur ja nii ma siis proovisin vasaku käega jõudumööda lõõtsa venitada ja paremaga klahvidel meeldejäänud meloodiaid klõbistada… Hiljem tuli sundkorras muusikakool ning kuigi ma akordioni kõla tegelikult väga armastan, ei ole ma pärast muusikakooli lõppu akordioni peaaegu üldse sülle võtnudki… vahel lastele olen nalja pärast siiski natuke pläristanud. Sest ega tõsiseltvõetavat muusikut ei saa minust ammugi. Ma võin ju siin päevad otsa omaette muudkui klahve silitada ja oma hinge muusikasse mängida, aga nii see ka jääb – minu oma mäng minu enda kõrvadele. Merje on mitmeid kordi juba küsinud, et millal ma lõpetan… aitab siis küll… selleks korraks sellest kinnisideest.
No comments:
Post a Comment