Lõõtspill...

...toob vist igale eestlasele mingi kujutluspildi silme ette. No istub pillimees pingil, jalad harkis ja libistab muudkui sõrmedega üle klahvide, endal pea pisut viltu ja silmad vidukil. Ja muusika muudkui voolab. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, ei olnud minu sõrmed veel tänase õhtuni ühtki lõõtspilli päriselt katsuda saanud. Korraliku akordionistina ei mõistnud ma kuni tänaseni mis värk selle lõõtsatõmbamisega on. No vaata akordioniga on nii, et tõmbad ühtlaselt lahti ja siis lükkad kinni ja kui lugu lõpeb, siis peab lõõts kinni saama, mitte ei jää kuhugi pikalt töllerdama. Kui ma siis lõpuks selle lõõtsa täna oma põlvedele tõstsin, sain ma aru, et tegu on geniaalse väljamõeldisega – kui akordionimängija peab paaniliselt bassinuppe taga ajama ja kõik septakordid ja mažoorid-minoorid korralikult näppu harjutama, siis lõõtsaga on väga lihtne, tõmbad väljapoole on c-duur, lükkad sissepoole, saad g-duuri nigu naksti! Ühesõnaga – hingetõmbebassid. Jess. Bassidega asi selge, kui ainult rütmi kätte saaks. Aga no soolokäsi on ikka üks puhas hiina keel ma ütlen – arvatavasti polnd esimesel lõõtsameistril heliredelist õrna aimugi ja kesse siis vanasti noodist mängis onju... peaasi et akordid olemas on. Eks meie rahvalikud lood ole kõik kolmkõladele üles ehitatud. Probleem selles, et sisse ja väljahingamisel muutub ka parema käe all olevate nuppude kõla. Ja mina nii lootsin, et vaat kui võtan nüüd lõõtsa kätte, siis poole tunni pärast on rongisõit selge. Tuhkagi. Ma ei saand üldse pihta, mida need nupud mulle öelda tahtsid... Ja tegelikult peaks kogu tänaõhtune jutt olema hoopis sellest, kuidas Marikesed oma täiskasvanuikka jõudmist tähistasid. Aga kahjuks kuuluvad tantsunaiste vaba-aja jutud ikka veel tsensuuri alla ning kõiki meie kelmikaid saladusi võib ehk kunagi lugeda näiteks Meie Mari Memuaaridest... nii umbes paarikümne aasta pärast, kui me juba soliidses eas oleme ning enam nooruse lollusi ei häbene. Ja mine tea, võibolla olen ma selleks ajaks ka lõõtsakeele selgeks õppinud. Mitte et ma midagi lubama hakkaks...