Minu järjekordne seiklus...

...algas täna öösel täpselt kella poole kahe paiku ning pani mind esimese asjana mõtlema sellele, kuidas pikad inimesed ikkagi autosse ära mahuvad. No ei ole need mu lemmikpoisid mingid hiiglased veel, aga oma pikki koibi pole neil masina tagaistmetel küll kuhugi panna. Tallinnasse jõudes olid minusuguse päkapikugi kondid kõverad, ma ei tea, mis pilli poiste põlved mängisid... Aga see kõik oli alles epiloogiks meie tänasele päevale. Olen ma oma elus igasugu lennukitega sõitnud, nii nendega, mida vabalt ’grasshopperiteks’ nimetada võib ning mis tuule käes loperdavad nigu raekoja platsi tuvid, kui üsna korralike hiiglastega, mille õhkutõusmise fenomen mulle kättesaamatuks jääb. Aga tänane esimene lennuk oli ikka üle prahi. Alustasime just tagurpidi väljasõitu, kui umbes minutit kümme ajas meie juuksekarvu püsti meeletu krigin, no täpselt selline, mida lada teeb, kui tal käik sisse ei lähe ja sa järjekindlalt edasi üritad. Mõtlesime siis, et küllap läheb lennuk väravasse tagasi ja meid suunatakse mingisse teise, millel käigud ikka sisse lähevad, aga võta näpust. Lennuk suundus tõusurajale ja ma ütlen ausalt, et kuigi ma manasin ette vapra ja rahustava näo, siis sisimas kartsin ma seda õhkutõusu täpselt samasuguste detsibellidega nagu mu kõrval istuv Nikita. No me ei saand esimese korraga maast lahtigi. Korraks leviteeris ja siis maha tagasi. Alles teisel katsel hakkas lennuk end täpselt sellesama kõrvulukustava käigukastikrigina saatel ülespoole vedama. Ma kordasin endale mõttes mituteist korda, mismoodi seda pagana ujumisvesti selga pidi panema, et no meie all ju balti meri, kui midagi juhtub, tuleb hulpima hüpata ja eks ma pean ju kuidagi oma poisid päästma... 

ahh küll on kaunis seal pealpool pilvi... kui enam eriti ei raputa ka...

Õnneks ei olnud lennukil üleval õhus vist käike vaja, igatahes suutis ta meid suuremal ja vähemal määral pilvekonarluste peal  hüpeldes siiski Frankfurdini viia. Eks me kartsime maandumist umbes samamoodi, aga olime vaimselt pisut paremini valmistunud. Frankurdis otsustas meid Krakowisse transportiv lennuk hilineda minutit nelikümmend, aga kuna meil kuhugi kiiret enam polnud, siis oli see pigem tervitatav nähtus. Oleks ma teadnud, mis seisukord meid Krakowis endas ootab, oleks ma jumala rahul olnud ka lennuki kahetunnise hilinemisega. Asi selles, et kuna meie projektiseltskonda pudenes sinna Krakowisse väikeste vahedega, siis otsustati meid ühe bussi peale korjata. Ega tegelt on lennujaamad üsna mõnusad olesklemise kohad. Saab poodides käia ja hingehinnaga kohvi ja snäksi osta ja mõnusatel toolidel pikutada (eriti kui kolmekümnetunnine ärkvelolek juba pisut mõjuma hakkab)... Jaa-jaa. Krakowi lennujaamaks osutus nii umbes 10x15 meetrine välisuste esine ruum, kus täpselt kaheksa tooli pluss kaks invamärgiga istekohta, üks kohvik nimega Coffee minute, snäkiputka ja kaks valuutavahetuspunkti. 

meie kodu Krakowi lennujaamas

Pärast kolmetunnist istumist tundsin end juba täielikult kodutuna ning palju ei puudunud, et oleksin hakanud prügikastides tuhnima. Ning kringliputka silt Obwarsanki Krakowskie on küll igaveseks minu mällu sööbinud. Et pisutki arunatukest säilitada, otsustasime poistega hoopis homset projektiesitlust läbi korrata, aga ega seegi oli ainult lahja pettemanööver. 

neid kringleid näen ma veel pikalt unes...

oleme asjalikud ja tegeleme õppetööga

Ühel hetkel tundsin, et kogu oma kainest mõistusest hoolimata tahaksin minna esimese ettejuhtuva tulijaid sildiga ootava isiku ette ja teeselda, et mina olengi see isik, kes tal sildi peal kirjas... Õnneks saabusid kohale meie teised projektipartnerid ja mingil määramatul ajahetkel nägin ma silti COMENIUS! Jess, ma ei peagi oma elu viimaseid minuteid siin poola paavsti nimelises lennujaamas veetma... Tõe nimel olgu muidugi öeldud, et lennujaam on ’under construction’ ehk siis järgmise aasta lõpus saab ka Krakowis mööda poode jalutada ja pehmetel toolidel pikutada... aga meie lõplikult ära väntsutatud reisiseltskonnal jäi see järgnev kahe tunni pikkune mägedevaheline teekond hotelli paraku nägemata, sest isegi käänulised mägiteed ei suutnud meie silmi enam lahti hoida. 

poolamaa on imeline...

Hotell ise asub küll unelmate asukohas, mäe tipus, super vaatega igasse ilmakaarde ning tema imekaunites numbritubades valitseb... arktiline õhk... Netiühendus sobitub kenasti seiklusvaimuga ning tegelikult pole mul hetkel aimugi, mis seisukorras on mu hoole alla usaldatud noormehed (viimane sõnum ütles küll, et all is ook) ega tea ma samuti, millal tegelikult mu jutumullikesed netiavarustesse üles laaduvad... aga kodused emmed ja muidu huvilised – varuge kannatust... mul on kuri kahtlus, et meie seiklused on alles alguses...