Kookonmagamine...

...kujutab endast paksu ja kitsa teki sisse keeramist, nii et ainult ninaots välja paistab, mis siis arktilist hotellinumbri õhku manustab. Tegelikult muidugi tõusis temperatuur meie toakeses hommikuks enam vähem eurostandardile vastavaks, mistõttu olin aknast välja vaadates rohkem kui üllatunud – eilased rohetavad mäenõlvad olid kaetud valge vaibaga ning seda kahtlaselt lund meenutavat ollust tuiskas muudkui juurde. Eks see oli mulle paras õppetund – tundsin omal nahal, või õigemini varvastel, mis tähendab kui novembri lõpus jooksutossudega reisile minnakse... ikka nendega, mis õhku läbi lasevad... Aga vähemalt hommikune bussireis Limanowasse oli just see, mida ootasin. Nägin oma silmaga, mis tähendab kui kitsal mägiteel tuleb vastu auto, mis bussist kohe kindlasti mööda ei saa, seega tuleb tal mäest alla tagasi tagurdada. Ning kogu see U-kurviline ja käänuline kitsas teekond Limanowasse oli äravahetamiseni sarnane nii Kreeka kui Hispaania mägiradadega, et kohati ei saanud ma enam aru, mis maal ma siis lõpuks ikkagi olen. 

lumi reedab, et Kreekas vist siiski ei ole...

Sama tunne tekkis mul täna veel mitmelgi korral – kui meie rahvusvaheline seltskond omavahel korraga eri keeltes kõneleb, siis kõlab see nagu oopus, mis tõsi küll on üsna uinutava toimega. No nagu oopiumioopus siis... igavene tegu, et silmi lahti hoida. Tegelt oli täna üsna emotsioonidevaene päev. Kui mitte arvestada invasiooni panga valuutavahetuspunkti, kust nii mitmedki meist pungil rahakotiga väljusid, väikest närvikõdi enne esinemist ning tundmatute poolakeelsete sõnade tekitatud ärevust – et kas on sõimusõnad või mitte. Aga poiste etteaste kulges väga ladusalt ja kelmikalt, me tõestasime taas kord ilmselgelt, et me pole niisama tühja lobisejad – töö kiire, konkreetne ja korralik. 

tööd teeme ikka rõõmuga :)

Aga just tänu sellele konkreetsele lähenemisele õnnestus meil kogu pärastlõunaks ette nähtud töö ära teha juba enne lõunat, mistõttu anti meile vaba pärastlõuna. Jeee! Eksole. Kolm tundi linnaluba. Linna plaan näitas ilmekalt, et on ainult üks keskväljak, mille ümber ports väikeseid poekesi, üks suur kirik ja... kogu moos. No mõtlesime, et kiriku vaatame ikka ära. Ega siis iga päev paavsti sünnikohta ei satu. 

Kirikut kaunistavad toredused ära nähtud, kusjuures püha vett proovima siiski ei hakanud (mine tea, kust nad seda toovad), üritasime ringi käia võimalikult aeglaselt ja astusime sisse apsaluutselt kõikidesse poodidesse... välja arvatud telefonipoed ja apteegid. Aga ikkagi jõudsime kogu linnale ringi peale teha pisut enama kui pooleteise tunniga. Mõtlesime siis, et istuks ja jooks vahepeal kohvi. Aga võta näpust – ei ühtki kohvikut. Lõpuks leidsime ühe friikate järgi lõhnava kiirtoidukoha, aga kui ma menüüst rõõmsalt karamellimaitselise latte välja olin valinud, teatas teenindajaneiu, et neil on ainult espressot, näidates seejuures nukralt nurgas konutava kahtlase päritoluga aparaadi poole. Sellist espressomasinat polnd ma enne näind... Igaks juhuks ei hakanud riskima, võtsime oma kompsud uuesti kaenlasse ja sammusime kohtumispaiga poole, kus oli ka kohvik, mille laudade taga istusid... juba osad meie saatusekaaslased ning mõne minuti jooksul täitus terve söögisaal väsinud comeniuslastega, kes kõik vapralt mitu ringi linnale peale olid teinud. Mõtlesin igatsusega oma poiste peale, kes koos kõigi teiste lastega samal ajal arvatavasti fantastiliselt lõbusalt aega veetsid koolis toimuval ’partyl’, sel ajal kui mina pidin lumest vetruvate varvastega mööda linna tänavaid lonkima. Täielik ebaõiglus ma ütlen. Ei mingit diskot õpsidele. Minge šoppama. Mõtlen juba praegu ahastusega selle kahe tunni vaba aja peale, mis mulle homme Krakowis antakse. Poistel pole häda midagi, neil on oma sõpruskond juba tekkinud, poola poisid õpetavad neile üksteise võidu, mismoodi ei tohiks poola keeles rääkida ning veavad neid piki sõpru ja muidu huvitavaid kohti. Õpsid, vaesekesed, peavad õhtul viisakalt pika laua taga istuma, linnapea ja koolidirektoriga tõtt vaatama ning end kurguni täis puukima. Selavii... 

ei tea, misasi see veel olema peaks....