...valusam
kui teine. Ainus võimalus veidikenegi selle hetke õudust leevendada, on istuda
klahvide taha ja veritseda. Tunda võika külmusena taas kord jõuetust elu ja
surma kõiksuse ees. Küll me inimlapsed oleme väetid. Me kõnnime Kuu peal ja
kogume Marsilt kive, põrgatame müstilisi Higgsi bosoneid ja murrame pead
Universumi algtekke müsteeriumi üle. Aga vähi ees oleme võimetud. Ei mõista
teda. Ei saa temast aru ega oska temaga midagi peale hakata. Nii ta meid siis
närib. Võttes ikka ja jälle üha paremaid suutäisi. Neid sooja südame ja suure
hingega. Muukides lahti vanu haavu ja põletades uusi meie südameisse....
mis
on see inimlapse elu
vaid
hetk, üks silmapilk
kesk
argiaskelduste kiiret melu
sa
läksid... ongi kõik
No comments:
Post a Comment