Igas päevas peaks peituma paras kogus...

...adrenaliini. Ning kindlasti ehtsat. Sellist, mis vere keema lükkab ja silmist särtsu välja lööb. Piisab näiteks inimesi tihedalt täis litsutud kaevuriliftiga 135 meetri sügavuselt maa alt üles kihutada ja kogu maailm on kohe teist värvi. 

kilukarbis kiirust arendamas, maa külgetõmbejõudu eirates... 

Me täna proovisime. Wielicka soolakaevanduses. Enne me muidugi laskusime need mingid mitusada trepiastet ja ise mõtlesime, et huvitav, kas pärast peab hakkama üles ka ronima, eriti kõhedaks võttis, kui silt teatas, et on viiekümnes korrus... Ma tegelt ootasin pisut rohkemat sellest kaevandusest, mul silme ees virvendasid kogu aeg mälestuspildid ühest teisest poola soolakaevandusest, kus meid ikka tohutult kõrgetesse koobastesse viidi ning need koopad ise olid erinevat värvi. Sinised ja roosad ja valgetriibulised. Wielickas aga jalutasime ringi omapärases muuseumis, kuhu suur tükk poola ja muu maailma ajalugu soolaskulptuuridena üles rivistatud – Kopernik ja Chopin ja Goethe ja Pilsudski ja otse loomulikult nende armastatud paavst. Ja nagu soolakaevanduses ikka – igal pool võib soola lakkuda, põrandat ja seinu ja kui ulatad, siis ka lagesid... aga skulptuure limpsida ei tohi :) neid tahavad inimesed veel saja aasta pärast ka näha. 

seda soolapäkapikku EI TOHI limpsida!

Ja poolakatele nii iseloomulikult on nad sinna 120 meetri sügavusele vanasse kaevanduskoopasse lasknud skulptoritel raiuda vist maailma kummalisema kiriku, kus nii altar kui kõik muu sisustus soolane... fanaatikutel on võimalik end seal ka laulatada, sest mis see 3000 zlotti siis ära ei ole. Selgusetuks jäi muidugi see, et kas need inimesed, kes igal pühapäeval sinna koobaskirikusse teenistusele tulevad, peavad kõik nendest treppidest alla laskuma...

meid on nüüd ära laulatatud... 

130 meetri sügavusel maa all pole 112 ja mobiiltelefonist miskit kasu - abivahend on hoopis seinal ja enne tuleb kasutusjuhend läbi lugeda :)

Kuigi kaevanduse käigud olid ikka üks paras labürint, meil täna keegi ära ei eksinud, jõudsime õnnelikult ka kõik igasuguses mõõdus ja väljavaates soola müügikohad läbi jalutada ning vahepeal tehti meile värvimuusika saatel lausa rockdiskot, kus tantsutüdrukuteks olid seinale varjudena joonistuvad kaevurpäkapikud. Ikkagi kultuuriline pärastlõuna. Totaalne vastandkõla sellele, mis meil hommikupoolikul kavas oli. Külastasime kohta, kus arvatavasti peaksid kõik inimkonna tulevikust hoolivad inimesed korra ära käima. Et neile jõuaks kohale – inimene on kogu universumi kõige hullem monster. Kohaks oli Auschwitz. Jajah, just seesama, mille sissekäigu kohale maailma esimene slogan riputati – arbeit macht frei... Täiesti mõistusevastane oli kuulata giidi jutustust ja samal ajal viibida just sellessamas ruumis, kus kõik need jubedused aset leidsid. Õuduste tipuks jõuda klasseina ette, mille taga hunnikutes inimestelt lõigatud juuksed. Needsamad juuksed, mis kuulusid kunagi elavatele inimestele, keda lihtsalt niisama gaasikambrisse lükati, neil seal lämbuda lasti ning mis seejärel nende peast enne keha põletusahju lükkamist ära lõigati.... vaadata hunnikusse visatud laste jalanõusid... 

tuhandeid väikseid papusid... manada vaimusilma ette need väikesed inimesed, lämbumas gaasikambris... viibida puitsaras, mille ühel poolel maa sees augud ja mis olevat olnud pesemise koht, samas kui meeter eemal on aukudega pikad pingid, mille otstarvet ei ole raske aimata... 

näha seintel aukuvajunud silmadega inimolevuste pilte, lugeda nime alt, et tegu on näiteks 22 aastase neiuga, kes toodi laagrisse juunis 1941 ja kes suri seitse päeva hiljem... ja mingil põhjusel tunda oma südame põhjas, et me ei ole oma ajaloost mitte midagi õppinud ning tekitame neid õudusi ühel või teisel moel ikka ja jälle...