Kui tundub nagu oleksid dokumentideta võõras linnas...

...siis on oluline, et ei tohi pead kaotada. Ja tuleb endale kinnitada, et kõige tõenäolisemalt oled siiski vähemalt õiges linnas. Mis sest, et hoolimata sinu mitmekesisest keeleoskusest, neid keeli siin keegi ei mõista. Ega ma tegelt ise ka ei usu, et me viimaks siiski oma Alcala de Guadaira külakesse kohale jõudsime ning suure seiklemise peale isegi hotelli üles leidsime. Kusjuures taksojuht oli tõeline džentelmen, sest temagi viibis siin esimest korda ja ta ei võtnudki selle ringitiirutamise eest raha. Kes ütles, et hispaania taksojuhid on mitteusaldusväärsed :) Eks seiklemise juures olegi kõige olulisem säilitada huumorimeel ja teha kriitilistel hetkedel ebasobilikke märkusi. Näiteks kui olete Amsterdami lennujaama peal ringi jõlkunud, two incredibly big black snowman üles leidnud, nendega pilti teinud ja siis rahuliku südamega end lennujaama kõige kaugemasse D-terminali kärutanud, et seal veel poolteist tundi lennuki väljumist oodata, siis sosistab mingi seitsmes meel kõrva, et no vaata ometi oma telefoni memost järele, mis kell ja kus olema pead. Ja otse loomulikult selgub siis, et sinu lennuk läheb juba poole tunni pärast ning sootuks teisest lennujaama otsast... oh kuidas ma armastan iseendaga reisida – ei hakka kunagi igav. No igastahes saime vähemalt ennelõunase trenni tehtud.

avatud ruumi põhimõttel kemps Amsterdami lennujaamas - nii tore on tõusva päikese taustal... käsi pesta

arvake mida tahate!

 Ja ega siis seda ei juhtu iga päev, et lennata saab lausa kolme lennukiga ning vähem kui 12 tunni jooksul saad jala maha nelja erineva riigi pinnale. Meeldivaks üllatuseks oli Lissaboni lennujaam, mis meenutas armsa väikelinna tänavaid ning kus pisike kräsupäine plikatirtsa andunult lambiposte kallistas ja musutas.

tänane päev kulges põhiliselt maa ja taeva vahel, sõna otseses mõttes

Lissaboni lennujaam kui hubane väikelinn

 Mingil põhjusel on aga lõunapoolsete osariikide arusaam bussijaamadest meie omast kardinaalselt erinev – nii Kreeka kui Portugali bussijaamad meenutavad kangesti meie sügavat nõukaaega. Mina kui kohvihoolik pidin täna ikka korralikke võõrutusnähte kannatama, sest pärast Portugali lõunapoolusele saabumist enam mingeid toidukohti, kohviautomaatidest rääkimata, silma ei hakanud. Ja ees ootas veel kolm ja pool tundi bussisõitu Sevillasse. Pilkases pimeduses. Mingi hispaaniakeelne spordiülekanne raadiost täiel aurul kõlamas. Ausalt ka, ma isegi ei kuulnud seda, mina kui bussis kuldmagaja kustusin täielikult ning avasin oma silmad alles Sevilla suurlinna tulede peale. Ahvatluseks need jäidki, sest meie suundusime ju oma külakest otsima ning kui me siis pika päeva lõpetuseks hotellis maandusime, selgus, et hommikusööki pole ette nähtud, toas on 16 kraadi sooja ja joogivett pole. Pika pusimise peale saime ikka konditsioneeri tööle. Vist. Ning vannitoas tuli täitsa kuuma vett juba viie minuti järel ja kui siis WIFI ühendus ka ikka kenasti toimis, tundus, et elu on taas lill ning minu järjekordne seiklus euroopa kuklapoolel täitsa lõbusalt alanud. Homme alustame kohalike ja mitte väga kohalike tuletõrjujate võrgutamist... oh sorry, ma mõtlesin ikka et homme alustame projektitööga... oh, naine, mine magama!