Sõnade ja lausete rittaseadmine nii...

...et neid ka keegi lugeda viitsiks, ei ole alati teps mitte kerge. Eriti kui tegu hiliste öötundidega või siis pole õiget emotsiooni. Ärge saage nüüd valesti aru, eilaõhtune naaberküla rahvatantsutrupi sünnipäevapidu oli täitsa okei. Meenutas veidi nõukaaja tavapäraseid pidustusi kultuurimajas, kus kõigepealt väike sportlik sissejuhatus ja mängud, milles kõik esikoha saavad ning mis alati meeldivalt peotuju üles kütavad. Et tantsuteemat päevakohasena hoida, siis olid ka võistlusalad parajalt rahvatantsuvürtsised. Me kõik teame ju klassikalist munajooksu (muna asemel saab väga edukalt ükskõik milliseid ümaraid vorme kasutada, eks see sõltub põrandapesu kokkuleppest), aga kui paljud meist seda erinevate tantsusammudega sooritanud on? Eks see pisut kummaline ole, et inimolevused kogu oma looduse krooniks olemise juures suudavad täitsa asjalikul moel kõiksugu veidrustes osaleda ja jaburaid ülesandeid täita. Seejuures iseenda üle totakalt itsitades. Kirsiks tordi peal üksteise jalgevahelt ahelläbipugemine, mis marikestel kõrvalt vaadates vist küll üsna äpardunud sünnitust meenutas. Ajugümnastikat nõudev viimane ülesanne, kus telefonimängus üksteisele pikk ja lohisev tantsuterminoloogiat sisaldav lauseke edasi tuli anda, tõestas ilmekalt, et juhttantsijast saab rahumeeles tantsujuht, vinkli moodustavad kaks inimest ja kui sõna kontsentriline esineb lauses rohkem kui kaks korda, siis on see ka peaaegu et ainus sõna, mis meelde jääb. Aga ega siis rahvatantsu ei tehta definitsioonidega ja sünnipäeva veel vähem. Põhiline on lustakas meenutuste blokk, mida erruläinud juhendaja Luule väga edukalt läbi viis ning tänu millele me nüüd kõik teame, et Torma naised on tantsinud koos presidentidega... Teise tähtsa elemendi moodustavad külaliste tänutantsud ning seekord said Marikesed oma palga kätte. Küll me kodus ilkusime, et aga-mis-siis-saab-kui-tagasi-kutsutakse... Eks me valind ka oma kingituseks selle kõige kiirema ja särtsakaima läti tantsu, mis meil repertuaaris on... ning mille ühekordse läbitantsimise järel hinge tagasisaamiseks ikka nii minutit kümme kulub... Eksole. Torma naised maksavad selle ’korrata’ eest mingil moel lähitulevikus kohe kindlasti. Aga ära me ta tantsisime, selle Kreicburgase, ka teist korda. Vähemalt minu puhul kehtib see fenomen, et ma trennis mitte kunagi mingit emotsionaalset sidet tantsuga ei saavuta ning mingit totakat naeratust ma endale ette ei kleebi. Kui siis aga päris esinemiseks läheb, tuleb tunne lausa iseenesest ning seesama totakas naeratus ei kao veel tükk aega... Ka siis mitte, kui mingi väga kuulus kohalviibinud tantsutreener (kelle nimi mulle meelde ei jäänud) sulle lausa suu sisse ütleb, et enamik eesti rahvatantsurühmi on täis pikitud ülekaalulisi naisi... mnjah... see on see rahvariie. Ma ise ka vahel mõtlen, et eesti naised olid ikka vanasti parajad masohhistid küll, et nad oma ilusad kehakumerused selle kohmaka rahvariide sisse kinni mässisid. Aga ega ma kõva häälega ei tohi rääkida, sest meie hulgas on palju rohkem neid, kes rahvariideid kõige kaunimaks riietuseks peavad. Ehk annavad nad mulle andeks, mina ju ka ei suru neile peale teistsugust arvamust kooseluseaduse kohta näiteks :) Ja ma pole üldse kade, kui mõnel meist on esileulatuvad kehaosad nii äratuntavad, et nendega saab mööblit paigal hoida ning kui mõne lopsakad puusad suudavad palju paremini ussitada kui minu kiitsakas tagapool. Soe süda on see, mis meid koos hoiab ning tänu sellele headusele saavad Marikesed sel esmaspäeval ka iseenda päris täiskasvanuikka jõudmist tähistada. Vaikselt ja viisakalt. Vist...