Ma olen ikka öelnud...

..et ei ole põhjamaa inimesel asja sinna soojale maale oma kehale stressi tekitama. No seal kohapeal on muidugi mõnus olla – päike paitab pead ja pehme briis silitab põske... Aga mis saab siis, kui koju tagasi tulles harjumuspäraselt paljajalu asfaldile potsatada? Sekundi murdosa jooksul jõuab teadvusesse informatsioon – jobu, eestimaal on lõõtsumas sügistuuled ning asfalt on külm kui jää. Sama hästi võiks lumel kõndida. Aklimatiseerumine võtab vähemalt paar tundi, enne kui keha ära tunneb, et vist tuleb enesealalhoiuinstinkt sisse lülitada :) No tegelikult on reisimas ikka tore käia. Mis sest, et sellele eelneb tohutu hulk lisatööd ja närvirakkude kulutamist. Mõni asjasse mittepühendatu arvab muidugi siiamaani, et ma käin muudkui välismaal suvitamas ja ei tegele apsaluutselt oma põhitööga. Hästi elavad need õpetajad, onju :) Ega ma ei hakka ennast välja vabandama, eks ma ise tean, kui mitu miljonit närvirakku mul nende Comeniuse projektidega pöördumatult hävinud on, aga eks igaüks ise valib selle tee, kuidas neid hävitada... Igalt reisilt saab lisaks vahetule näpuga-katsumise-silmaga-nägemise-keelega-maitsmise kogemusele ju veel ka tohutult palju uusi sõpru, inimenergiate vahetust ja situatsioonikoomikat. Näiteks fraas ’tubli tüdruk’ ei ole pärast Kreeka reisi enam kunagi lihtsalt kiidusõna... Ja nüüd ma tean täpselt, mis tunne on öises Ateenas kiirteel 160 km tunnis edasi liikuda. Õõvastav, süda läks pahaks kui kõik need autod ja taksod ja mootorrattad meist kaugele maha jäid... Samuti tean ma seda, et igasugu projektide õnnestumise üks alustalasid on avatud meel, teiste kuulamise oskus ja omaenese kindlameelsusest grupi huvides lahti ütlemine. Luik, haug ja vähk teatavasti üheskoos Akropoli ehitamisega hakkama ei saaks. Veel tean ma seda, et eestlasi peetakse üheks tublimaks keeli oskavaks rahvaks, sest kui lennujaamas valjuhäälditest näiteks Pariisi või Madriidi lende puudutav info tuleb kõigepealt inglise ja seejärel vastavalt kas prantsuse või hispaania keeles, siis Tallinna lennu infot mitte keegi eesti keeles ei seleta. Ainult inglise. Või saksa. Ja tegelikult on täitsa tore, et õhukese negližee asemel tuleb linade vahele pugemiseks jälle pidžaama ja villased sokid välja otsida ning et juuksed saavad ometi kord selle mõttetult pehme välismaise vee asemel korralikult raua ja lubjaga kaetud.