Avaldan ametlikult protesti...

...oma comeniuse partnerite vandenõu suhtes. No käisime me kõigepealt Rumeenias, kus olid Transilvaania mäed. Seejärel Türgis, kus samuti mäed, eksole. Ja mis te arvate, mis ootasid meid Norras ja Hispaanias ja Kreekas? Selge see, et mäed. Ja tulen mina nüüd Poolasse ja mida ma näen – siin ka mäed. Üks kõrgem kui teine. No ma ei tea, kuskohast ma need mäed meie maikuu kohtumiseks peaksin sisse importima... ainus lohutus on see, et enne Eestit on kohtumine Lätis, mis on teadagi veel madalam... Aga kui eestlaslik alaväärsuskompleks kõrvale jätta, siis pakkus tänane päev kõigepealt muidugi kiiret sõitu ameerika mägedel, kusjuures vahepeal sai päikesest läbi paksu udu kumav kuusarnane olevus, mis lisas kogu meie reisile kübekese müstilist mõõdet. Ja Poolamaa kuningate pealinn Krakow on nüüdsest kohe kindlasti minu Poola. Ma teadsin küll, et tegu ühe kaunima linnaga, mille ajaloorikkus euroopagi mõistes märkimisväärne, aga et seal selliseid pärleid leidub, kui meile täna näidati ning et sealne õhuvõnkumine nii täpselt minu universumisse sobib – see tuli mulle taas kord üllatusena. Meie tänaseks giidiks oli ütlemata vahva noormees, kellest lausa õhkus armastust oma linna vastu ning teadmisi ja huvitavaid seiku puistas ta nigu muuseas varrukast kogu aeg. Ole ainult meheks ja hoia silmad ning kõrvad lahti. 

selle noormehe oskustes ei maksnud kahelda ning roheline vihmavari peaks kuuluma giidide kohustuslike aksessuaaride hulka 

Eks me hoidsime ka, välja arvatud üks meie kolleegidest, kes oma ringiuitamise tuhinas suutis meid Krakowi katedraalis ära kaotada ning seejärel linna peale jalutama läks. Pole mul enne veel sellist juhust olnud. Palusin siis kõigepealt ühel poola õpetajal teda peaväljakult ära tooma minna, aga võta näpust, kokku lepitud kohal polnud kedagi ning murphy seadustele kohaselt keeldus mobiiltelefon just taolisel kriitilisel momendil ühenduse tagamisest. Egas midagi, lõunalauast püsti, jalad selga ja ise otsima, kus see vaene eesti kodanik siin poolamaa linnas kadunud on. No üles leidsime. Kogu comeniuse rahvas juubeldas kui me restorani tagasi jõudsime, aga minul oli söögiisu läinud. Sellest hetkest alates ei lasknud poola naised enam meie kolleegi silmist, sest parem karta kui kahetseda. Praegu tagasi mõeldes kõigele sellele informatsioonile, millega meid täna üle külvati, suudan meelde tuletada ainult fakti, et poolakad küll sõdisid kõigiga, ja eriti türgiga, aga olid sellest hoolimata omavahel sõbrad; et poola ainus naissoost pealik nimega Jadwiga, ei olnud mitte kuninganna vaid ikkagi kuningas ning abiellus ta 12-aastaselt; et enamik poola kuningaid ja muidu tähtsaid isikuid olid inetud ja väikest kasvu, välja arvatud keegi rammumees, kellel arvati olevat üle kolmesaja lapse ning kes suutis hobuseraua käega lömmi vajutada; et suur hulk poola kuningaid olid hoopis rootsi, ungari, saksa ja veel mingite teiste riikide päritolu (mille peale üks meist üsna loogilise küsimuse esitas – kas teil poola kuningaid ka olnud on...) ning et suurem osa tähtsaid kuningaid on maetud siiasamma Krakowi katedraali. Vot see oli küll pisut imelik tunne – jalutada krüptis kivikirstude vahel teadmisega, et kõik need surnud on siinsamas kõrval. Meie giid teatas kelmikalt, et krüptis on üks koht veel vaba, kui meil kellelgi tekib soov millegi suure ja tähtsaga hakkama saada... Aga kõige suurem ja tähtsam asi kogu katedraalis oli Sigismundi kell, mida me kõik vapralt torni vaatama ronisime. No mitte just päris kõik, sest astmed olid järsud ja vahepeal muutus tee nii kitsaks, et andis isegi meiesugustel kiludel läbi ronida. Kell ise oli suur muidugi, aga nagu tavaliselt, oli mineku põhjuseks legend, et kui kella vasaku käega puudutada ja midagi soovida, siis soov täitub. Giid soovitas meil ikka kohe uut meest või naist soovida, aga ma kulutasin oma soovi siiski hoopis muudele asjadele... 

Ning minu eelkartused meile antava vaba aja suhtes osutusid samuti täitsa alusetuteks – käisime oma väikese seltskonnaga läbi kõik suveniiripoekesed, mis peaväljaku läheduses, ostsime ära kõik taldrikud ja magnetid ja muud vidinad, mida kodused tellinud olid, nägime ära liikumatult seisva miimi, kes siis rahakõlina peale suuga pilli puhuma hakkas ning ostsime suurima südamerahuga neidsamu lennujaamast tuttavaid obwarsankasid ehk krakowi kringleid ning võitlesime neid pugides naha vahele pugeva õhtukülmaga. Aga mis kõige olulisem – istusime valge inimese kombel Hard Rock Cafe kõrgete toolide peal, kõlgutasime jalgu ja jõime cappucinot, lakke kinnitatud trummitaldrikute kuldne helk prillidelt vastu kumamas. 

Hard Rock Cafe pea peale pööratuna :)

Krakowi keskväljaku tüüpiline hetk

tiivuline sõjamees 

Tuvide toitmisest, pikast hobukaarikute rivist, poola ratsaväe sõduriks kehastunud noormehes ja äärmiselt õnnelikust obwarsanka-müüjast jääb hinge soe mälestus veel pikaks ajaks.