Kui rumal rahutus...

...ei lase soojas toas jalgu sussi sees soojendada, siis tuleb minna. Ega see pole esimene kord. Päike ju pilgutab silma ja mis see viis külmakraadi ära ei ole. Laiuse lõppemist kuulutava sildi all annavad kõledad sügistuuled end täiel jõul tunda ja puhuvad... vastu. 

Peatun, et nautida seda hetke ja kohta, mis mulle mingil põhjusel alati kõrvetavalt mõjub. Pole ju eriti suurem asi vaade, aga midagi on seal, mis tuleb mu poole, rändab mu sisse, on osake minust... Mõra mägi, mis tavaliselt alati ratturile autokiirenduse sisse keerab, tundub olevat tagurpidi pööratud, sest alla saamiseks tuleb vändata. Väntan. Ega ei saa siis ometi saba jalge vahel koju tagasi põgeneda... 

Mõisaküla bussipeatusesse jõudes istun vanainimese kombel pingile ja naudin kasesalu-vaadet. Eestimaa on nii kergelt kasemaaks tituleeritav. Minu kallis sõber Claus alati rääkis, kuidas ta esimest korda Eestisse tulles meie kasesaludest vaimustusse sattus. Ons meil kõigil oma pink ja puu? Kasepuu? Tuulekülmus poeb naha vahele, sestap otsustan, et nõrkusehoog on möödas ja tuleb edasi minna. Väntan. Vastutulevad autod põrnitsevad mind kui kuutõbist. Ma ei kadesta nende sooja autosalongi ja mugavaid istmeid. Nad ei tea, millest nad ilma jäävad. Eemalt kummitavad lossivaremed. Täna ma kaugemale ei lähe. 

Sisenen kummituslinna, otsin ikka veel seda kohta, mis mulle märku annaks, mis siin vanadel aegadel juhtunud on. Ei leia. Ka seekord mitte. Kummalised on need vanad kohad, mõned räägivad sinuga, mõned mitte. Aga ilus on ikka. Päike on pugenud varemeteaknasse ja tuulevaikses kohas müüri ääres on imehea. Ühtki painavat mõtet ei ole kuulda. Eemal hoiatav silt, mis varisemist lubab, ei oma mingit mõju. Kui variseb, siis variseb. Millal ma enne elu kartnud olen. Kui kogu aeg midagi karta, siis ei näegi, kui kaunis on iga hetk. Siin ja praegu.