Aasta viimastel päevadel...

...tuleb ikka pisut targutada, sorry - kokkuvõtteid teha, onju. Kõik teevad ju. Raamatupidaja näiteks leiab kokkuvõtteid tehes, et oi, teil on koolil veel täitsa mitusada eurot võimalik kulutada arvutite ostmiseks... ja läheb siis südamerahuga kolmeks nädalaks puhkusele, jättes teid totaalselt ilma võimalusest neid ka tegelikult osta. Õpetaja vaatab heal juhul oma südame sisse ja leiab, et äkki neid viisi sai ikka liiga vähe ja no mida see üks kaks ometi ära eksinud on... või siis on vastupidi... pigem vist vastupidi :) Nihilistid üritavad enne aastavahetust üksteisele ikka nii korralikult ära panna, et tundub, nagu nõiaennustused hullult kirglikust ja konflikte täis aastast 2015 hakkavad täituma juba enne õiget aasta vahetumist. No ja rahvatantsija üritab siis möödunud aasta suuremad ja pisut väiksemad koperdamised ja ämbrisseastumised tasapisi näppudel üles lugeda. Hea on, kui kahe käe sõrmedest ikka jagub. Vahel läheb rahvatantsija nii hasarti, et enam ei mäleta, kas mainitud äpardus, sorry – sündmus, oli eelmisel või üle-eelmisel või hoopis viis aastat tagasi. Aga mis südames, see meelel. Ei ole siin midagi nii, et kõige häbiväärsemad teod saab vahelt välja lõigata – alati on nii, et kõrval on tunnistajad ja neil on tavaliselt meeles ka niskesi asju, mida sina ise oma mälusopist küll ei leia. Otsi või tikutulega. Aga õnneks on ikka ka häid mälestusi ning eelmise aasta suur tantsupidu jääb ikka kauaks hinge kriipima, mis sest, et televaataja seisukohalt võttes on üsna lootusetu aru saada minu emotsioonidest nõretavatest kirjatükkidest – a la ’oli ikka nii vägev tunne peal, et olin tantsuetteaste lõpuks lahustunud universumi algosakesteks’! Mismõttes! Ah midagi te seal väljakul tegite jah, aga ega me eriti hästi aru ei saanud ja suurema osa tantsupeost nautisime hoopis pillimehi suures kaadris... Tegelikult tuleb tunnistada, et see viimane aasta sai tantsust ikka päris korralikult poppi tehtud. Isegi paar vastutusrikast esinemist ja muidu tähtsat momenti tehti ära ilma minuta. Viimasest kuust rääkimata. Eks järgmine aasta näitab, millises tantsus mul kohta ei ole (tegelt ma juba tean, millises), kus on augud liiga väikesed (niiet isegi minu olematud rinnad ära ei mahu) või siis tuleb rahva ette minna sootuks nigelate oskustega (peaasi kui küsimusele - mis tantsu te tantsite - suudaks ääretult võrgutavalt vastu naeratada). Mis parata, isegi mina oma hüperaktiivsuses ei jõua alati igale poole. Ning kui nüüd sujuvalt uue aasta lubaduste poole liikuda, siis pole ma sugugi kindel, kas ülejärgmise aasta naiste tantsupidu mind Jõgeva staadionil üldse näeb. Ärge saage minust valesti aru, eks mulle ikka meeldib paar korda nädalas ühtede kädistavate naisolevuste juurest õhtuks teiste juurde üle kolida ning memuaare kirjutada, aga... kui see tantsupidu ikka juuni alguses aset leiab ning mul sel ajal kooliõpilastel eksamiperiood on, pean ma oma kaine mõistusega töö ja hobi vahel valima, onju. Et vältida aastalõpukommentaarides tõdemust – tahtsin parimat aga välja kukkus nii nagu alati. Sest minule see Tootsi värk ei meeldi, no et kui kõike teha ei jõua, siis tee pool... Tuleb ikka hingega asja juures olla ning endast vähemalt 200 protsenti anda. Ja kui nüüd uue aasta ennustusi päris tõsiselt võtta tahaks, siis peaks mulle üks rüütel valgel hobusel saabuma ning kirelõõmad lõkkele lööma ning uusi elamusi sadama nigu varrukast ja elu muutuma huvitavaks ning väljakutseid pakkuvaks... Oot-oot, mismõttes alles uuel aastal? Mul ongi juba selline elu. Vähemalt viimased kümme aastat juba! Olgu siis – sadulasse ja valguskiirusel edasi! BRING IT ON!