Me oleme arvatavasti kõige...

...usklikum comeniuse tiim. Meile antakse taas kord paar tundi vaba aega ja meie läheme kõik... kirikusse. No mis sa hädaga teed, kui kõik poed pannakse kell viis kinni, ühtki avalikku istumiskohta ei ole, supermarketit netu ning õues on täitsa mitu kraadi külma. Tulebki kirikusse minna. Ja ega pattu on ikka ka tehtud. Eriti tänasel päeval. Ma olen oma elus küll igasugu hulle asju teinud, aga tänane kippus juba pisut ulme valda. Pidime ju osa võtma karaoke võistlusest, mida Limanowas korraldatakse nelja kooli õpilastele. Meie kui comeniuse projekti liikmed ja tähtsad külalised, saime ka konkursiväliselt osaleda. Ja ega ma ei saand siis eestit häbisse jätta. Lavale ikka. Rolling Stones ja Paint it black... oi see oli hirmus. Ja oleks siis kõik ainult selle momendiga piirdunud, oh ei – ma pidin seda läbi elama veel ka teist korda ehk siis laulma veelkord... pärast seda kui mulle eripreemia pihku anti... et nagu meeldis neile väga... midaiganes... õuduste tipp ma ütlen. 

kogu comeniuse tiim korraga laval - We are the champions!

Minu lohutuseks oli mu poistel täna samasugune katsumus ees ootamas – me vaatasime nüüd kenasti kõik koos läbi selle intervjuu, mida me nii kiirelt ja konkreetselt teisipäeval tegime. Ma arvan, et kogu comeniuse tiimile jäävad eesti poisid meelde kui ülimalt napisõnalised – eriti hästi tuleb neil välja ingliskeelne YES (Alekseile kaks punkti rohkem) ja midaiganes nad ka kaamera ees ei teeks, põhiline on naeratada (Nikitale lausa kolm punkti rohkem!). Ning kui iseennast videolt vaadata on ikka kentsakuse tipp, sest mõtle nüüd ise – kõik teised ju näevadki sind sellisena – siis enda häält kuulata on veelgi imelikum. Mismõttes see ongi minu hääl või... uhhhh.

 Aga eesti poisid olid täna tublid veel ka pärastlõunasel meelelahutusel kooli lasketiirus – Aleksei sai sportlaskmises lausa kolmanda koha ning Nikita jäi temast maha ainult kahe punktiga. No ma arvan see tuli sellest, et ma oma pildistamisega teda kogu aeg segasin. Võtan süü omaks. Tulemused head ikkagi ja mõlemad pidasid end üleval kui tõelised profid, kes teavad loomulikust intelligentsist, mida püssiga ette tuleb võtta!

 Pärast võistlust meid siiski jälle lahutati, mis tähendab, et õpetajad said enne pidulikku jumalagajätuõhtusööki vaba aega (mille me teatavasti veetsime kirikus :) ja lapsi ootas ees tunduvalt mõnusam pizzapidu koos sõpradega. Eks see viimane projektikohtumise päev ole üldse emotsioonidest tulvil. Alles ju päriselt sõbraks saadud ja nüüd tuleb lahku minna. Kes teab, kas kohtutaksegi enam... Ega see näguderaamatu sõprus ikka päriselt koosolemise mõõtu välja ei anna. Kuidagi armsaks saavad osad lapsed ja õpetajad, kasvavad südame ligi ja niimoodi üksteisest kaugel olles tunned, kuidas südameniidid on pingul, vahel katkevadki, jooksevad verd... Aga küllap selline ongi elu – leiad ja hoiad ja pakid sügavale südamesse ära. Vahel on hea võtta, küünlavalgel peo peal hoida ja imetleda, et siis tagasi põue peita...

Help me if you can I’m feeling down

And I do appreciate you being ’round

Help me get my feet back on the ground

Won’t you please, please - help me...