Rinnad...

...on naise elus teatavasti väga olulised. Kui mehed kokkupõrke kartuses käed teadagi-kuhu kokku panevad, siis tantsunaised haaravad tavaliselt rindadest. Ega see polegi nii väga tähtis, kui suured või väikesed need rinnad on. Ja tegelt on nii, et galoppi või umbhüpakut tehes rapuvad nii ühed kui teised. Aga et rinnad kohe päris ära kukkuda võivad, seda juhtus meil küll täitsa esimest korda. Üleüldse on seekordne uue tantsuhooaja alustamine tavapärasest pisut erinev. No muidugi juba ainuüksi see teadaanne, et kohe esimesel novembril tuleb ikka minna Jõgevale tähtsale üritusele ’ussitama’, võttis jalad tudisema. Ei ole vaja kohe esimeses proovis inimesi niimoodi traumeerida. Mul võtab ikka natukene aega see rahvatantsija ajuripatsi kasvamine. Kui muusika käima pannakse, siis jalad teevad platsi peal kuskilt mälusopist informatsiooni hankides isegi midagi ära, aga kui keegi kusagil nurgas loeb üks-kaks-kolm-neli, kaks-kaks-kolm ja eeldab, et ma tean täpselt, mis kumma parema jalaga ma selles kohas lähen ja kas mul käsi on puusas või seelikus, siis seda ripatsi kohta mul veel olemas ei ole. Eks need esimesed proovid ole muidugi üsna sarnased olnud kõik need neli aastat, mis mul on õnnestunud tantsukingi kulutada. Neli aastat! Äkki peaks nüüd jälle vahet pidama, tundub, et meil on ridade täitumine praegu hoo sisse saanud, annaks mõnele teisele ka võimaluse... Ma võiks ju niisama käia vahetevahel nöökimist ja nalju kaemas, umbes nagu ihuajakirjanik või nii... jalad ka na väsinud juba... vanadus tikub peale...