…kihutan ma ringi punasemustakirju mootorrattaga juuksed tuuled lehvimas. Nagu paljud minu unistused, nii on ka see idanema hakanud lapsepõlves, mil ma kõigepealt pisikesena meie tumepunase IŽ Jupiteri külgkorvis sõidu ajal üles-alla hüplesin, et siis hiljem juba korralikult sadulas istuda ning sõnulseletamatut rattasõiduga kaasnevat vabaduse tunnet nautida. Ilma külgkorvita oli ratast raske püsti hoida ning mind õblukest tuulest viidavat tirtsu ei lubanud keegi kunagi üksi sõitma, alati ainult kellegagi koos. Kui ma siis lõpuks täiskasvanuks sain ning oleksin ehk omal vastutusel rattaga kõige nelja tuule poole kihutanud, asetati mu õlgadele emaks olemise vastutusrikas ja kombekas koorem. Kuulekana andsin meie vana tsikli kohalikule noormehele, kes selle kuulu järgi ka hunnikusse sõitis. Olgu see mulle õpetuseks, et ei tohi kellelgi teisel oma unistusi jalge alla trampida lasta. Nüüd, mil olen vabanenud suurest osast mind maadligi muserdanud koormast, tundub tsikliigatsus aina suuremaks kasvavat. Jõgevatreff on juba mitmeid aastaid siinsamas ukse all olnud, kuid just selle unistuste mahasurumise ja igatsuse ärapeitmise ettekäändel ei ole ma kunagi lubanud endal sellega tegemist teha. Kuni tänaseni. Täna ma läksin ja seisin Jõgeva sillapiirdel ja jälgisin ahnete silmadega möödakimavaid motikaid, hingasin sisse vingugaasi ja südame pekseldes kuulasin erinevat mootorimürinat. Yamahade ja Kawasakide vaikne surin, Harley madal urin, Suzukide võimas möire ja vallatute mootorratturhiirte summuti paugutamine. Pilk haaras lennuka kujutlusvõime sünnitatud kummalisi sõiduvahendeid ning nostalgiat tekitavaid vanu hoolikalt hoitud rariteete. Linna tänavad olid paksult täispikitud tsikleid, üks uhkem ja läikivam kui teine, kuid minu silmad otsisid ikka ja aina oma lapsepõlvemälestust ning hingevärinaga üritasin hellalt kahte oranžikas-kollast IŽ Jupiteri silitada… Nägin ära ka Sputniku ning külgkorviga Jawasid leidus päris mitu. Siiski püüdis mu pilgu kinni üks eriti hoolikalt tuunitud Harley Davidson ning see oli küll armastus esimesest pilgust. Ratas oli hingematvalt maitsekas ning pealuuga jalg oli nagu kirss tordi peal. Hetkeks valdas mind tunne, et kui ratta omanik oleks kohal viibinud, oleks minu vaene süda küll kogu rahva silme all oma margi täis teinud ning mehe ette põlvitades palunud end kaasa võtta… Õnneks oli ta kusagil kaugel tšillimas ning seekordne Jõgevatreff möödus ilma piinlike vahejuhtumiteta. Ei saa mind ikka inimeste sekka lubada… Aga mootorratta muretsen ma endale niikuinii. Mingu selleks siis aasta või kümme ja ma kujutan end täiesti vabalt ette veel ka kuuekümneaastasena juuste lehvides tsikliga ringi kimamas, sest minu hing on just täpselt nii noor kui ma tahan. Pealegi on mul nahktagi juba olemas.
No comments:
Post a Comment