Internet...

…suudab mind ikka veel aeg-ajalt üllatada. Siinjuures ei pea ma silmas mitte tema liikumiskiiruse kõikumist, mis meie LAN ühenduse juures kord ülehelikiirusel allalaadimist lubab, et siis täna vahelduse mõttes tigunetti mängida… Ma mõtlen hoopis neid kordi, mil ma nagu puuga pähe olen saanud, kui märkan, et arvutiekraani all servas mingi tundmatu kontaktivõtja nimi vilkuma hakkab. Täna näiteks selgus, et muusikaotsinguteks mõeldud programm iMesh sisaldab endas ka lobisemisvõimalusi ehk moodsa nimega tšättimisnuppu. Kuna enamasti tuleb lehekülgede kasutajaks registreerimisel endale ka mingi minimaalne profiil sisestada, siis on minu lühiandmeid virtuaalses reaalsuses küll üsna palju figureerimas. Olen tihtilugu mõelnud, mis tunne see peaks olema, mis sunnib internetiavarustest suvalise persooni valima ning talle tervituse teele saatma. Mul pole endale küll kunagi pähe tulnud midagi sellist proovida. Vastan ma aga alati. Viisakus nõuab… ja ehk väike uudishimu ka. Tänane üllataja oli oma sõnade järgi Iraagis Bagdadis rahuvalvemissioonil teeniv USA sõdur, kes Interneti keskkonnast endale hingesugulast otsib. Et siis kolme kuu pärast kodumaa pinnale naastes oleks vähemalt mingidki suhtealged loodud. Kaugus polevat oluline, alati saab ju kuhugi mujale elama asuda. Ka Eestisse, kuigi meie armsa maalapikese asukoht nõudis taas kord väikest selgitustööd. Pooletunnise jutuajamise käigus üritasin mina juhtida tähelepanu virtuaalse tutvusega kaasnevatele probleemidele – vestluspartner võib ju rääkida mida iganes ja pealegi ei usu mina mitte mingite tunnete tekkimisse ilma inimest silmast silma nägemata või näpuga katsumata. Vastaspoole küsimused liikusid aga pigem selles suunas – kas mul on auto ja juhiload, mis tööd ma teen ja kas ma elan oma majas ning palju mul tubasid on… Mina oma sarkasmiga pakkusin välja, et kuigi mul autot pole, kuid see-eest on jalgratas, siis võiksin ma teda sellega sõidutada mööda oma väikese külakese tolmuseid tänavaid. Ja töötu ning rahatu olen ma paraku ka. Sellega meie hingesugulus nähtavasti lõppes. Kurb. Sest alles mõned hetked tagasi, kui olin teatanud, et ei otsi oma ellu kohe kindlasti enam ühtki meest, lohutas mu jutupartner mind nii kenasti – ära kaota lootust, ega siis kõik mehed pole ühesugused… Mis tuletas mulle äkitselt meelde üht teist toredat onukest Soomemaalt, kes oma kirjavahetust minuga Shtyle’i vahendusel alustas. Ka temal oli probleeme, et naised tegevat tema tunnete kulul nalja ja ega ta muud ei tahagi kui törts toredat juttu ajada… kuni ta märkused jõudsid saunamineku ja seljapesemiseni ja ta teada tahtis, mis mul ikka parasjagu seljas on… Tegelikult vist peakski selliseid suhtlusvorme veidi kergemeelsemalt võtma, olema kordki Naine nagu Raine, selle asemel, et pidevalt oma päris minal võidutseda lasta… virtuaalne keskkond ju… keegi ei saa nagunii teada…