…et täiel kiirusel Laiuse mäest alla sõites sülitab jalgratas keti maha. Vahetult enne Mäealuse bussipeatust käis raks ning minu Jupiter kaotas juhitavuse. Teadmatutele selgituseks, et minu veteranist ratas (keskmiselt kahekümne viie aastane) on nimelt ilma käikude ja käsipidurita, kogu kupatus käib jalgade abil. Mu vanem tütar võrdles seda situatsiooni automaatkäigukangilt manuaalile üleminekuga. Keskmiselt kümne sekundi jooksul jõudis kogu mu elu mul silme eest läbi vihiseda, samal ajal kui ma ühe pastlatalla abil hoogu maha üritasin võtta, et siis täie tuhinaga kraavis pikutavasse võssa sisse sumada. Hetke pärast olin juba keti peale tagasi saanud ning jätkasin sõitu, endal näpud õlised. Surmamõtted aga jäid mind millegipärast kummitama. Olen tihtilugu väitnud, et ei karda surma või õigemini on mu uudishimu selle kohta, mis pärast surma tuleb, niivõrd tohutu, et varjutab surmahirmu täielikult. Tänane peaaegu õnnetus ei jõudnud minus mitte mingit paanikat ega tunnet tekitada sel ajal kui see toimus. Alles hiljem koduteel samast kohast möödudes hakkasin mõtlema erinevatele variatsioonidele, kasvõi sellele, et ratas vibas ikka tohutult ning minu õnneks ei möödunud sel hetkel mitte ühtki autot. Võimalik oleks olnud ka bussijaama hoonesse sisse põrutada või külge riivata. Kett oleks võinud maha tulla poole mäe peal ja siis oleks ka võssasõit tunduvalt pikem ning nähtavasti kriimuderohkem olnud. Ju siis olin täna õnnega koos. Hiljem mäe peal istudes ja kõrvulukustavat ritsikate sirinat kuulates tuli mul meelde ammune mootorrattaõnnetus, mis juhtus minu emaga kui põder talle teele ette jooksis. Mäletan ema paistes ja üleni sinist nägu, silmi, mis peaaegu lahti ei läinudki… Olin siis nelja või viie aastane. Tegelikult pidin ka mina selle sõidu ajal mootorrattakorvis istuma, kuid viimasel hetkel otsustas ema, et seekord ta mind kaasa ei võta. Arvatavasti ei kirjutaks neid jutte keegi, kui ma tookord emaga koos sõitnud oleksin… Ja tegelikult ei pidanud mind üldse olemas olema. Aga see on juba veidi teistsugune lugu…
No comments:
Post a Comment