"Sa pole juba peaaegu nädal aega midagi kirjutanud!"

Hmm. Tegelikult olen ma viimasest blogisissekandest möödunud aja jooksul kirjutanud viis luuletust ja umbes kahekümne lehekülje jagu teksti oma kunagi kauges tulevikus ilmuvasse raamatusse. Lisaks olen nädalaga läbi lugenud 12 kirjateost. Kuna ma olen võimeline täiesti külma kõhuga hommikul tugitooli või siis suvisel ajal õue kiigu peale istuma, raamat süles, ning sealt enne mitte tõusma, kui see läbi on, siis tuleb minu kodakondsetel vahetevahel lihtsalt emme veidrustega leppida. Õhtupoolikud ja ööd on möödunud võbeleva kodukino ees, ära vaadatud on umbes 20 filmi. Selekteerivalt, ehk siis kui silmad hommikupoole ööd ikka vägisi kinni kipuvad vajuma, olen vajutanud teleka lihtsalt poole filmi pealt kinni, aga vahet pole, kuna kõik filmid on enne nähtud nagunii. Tõsi, Cinamonis käisin kõige pisemaga vaatamas Transformers’i kolmandat osa, mille peale meie armsad Tartu sugulased silmi pööritasid ja mainisid, et ega maailmas tehakse ikka nii palju idiootseid filme, milles mingit iva küll ei ole… Pidin nende kuuldes nentima, et eks ma olen siis see idioot, kes üritab nende teiste idiootide olematut iva taga otsida. Ja loomulikult olen oma hinge rahustamiseks maha sõitnud hulga jalgrattakilomeetreid. Lahtiste silmadega, kuid sellegipoolest ilma kiivrita. Laiuse mäest ma parem ei räägigi. Kõige selle kõrvalise tegevuse asemel peaksin ma tegelikult tegelema hoopis oma aia ja laste ja majapidamisega. Nii nagu kõik korralikud koduperenaised, ehk siis keetma, aurutama, smoorima, vaaritama, küpsetama, kastma, rohima, niitma, korjama, kuivatama, pesema, triikima, koristama, parandama (vannitoa kraani ja kempsu valamukasti näiteks, sest elektroonika praegu enam-vähem toimib, õnneks…). Samas tõusevad mul ihukarvad püsti, kui ma katusele mineku peale mõtlen. Ma üritan seda võimalikult kaugesse tulevikku lükata, sest minu puhul nõuab kõrgustesse ronimine kogu rahustamismantra kasutuselevõttu. Aga kuna katuseserv hakkab varsti eluohtlikult ripnema, siis tuleb julgus kokku võtta ja see siiski korda teha. Julge hundi rind pidavat rasvane olema… murtud jalaluudest ei räägi keegi… Eks mul tuleb ennast katusel trooniva antenni külge siduda, sest ega ma kukkumisega riskida ei tohigi, kuna mul ravikindlustus puudub. Ning hoolimata minu veidrustest ja tegemata kodutöödest pole mu lastel siiski kedagi teist, kes nende eest hoolitseks. Kui nad just kuulutust lehte ei pane – otsime ema, soovitavalt kõigi oskustega, mida majapidamises vaja läheb, kasuks tulevad võõrkeeled ja laialdane silmaring, peaks armastama kasse ja vajalik on muusikaline kuulmine, vanus pole oluline ja luuletama ei pea… Aga augusti alguse pimedatel öödel võiks lastega õue peale ikka minna tähesadu vaatama ja häid soove soovima. Siis oleks mu süda rahul. Ja tegelikult on meil toad enam-vähem korras, muru niidetud, marjad korjatud, mahlad tehtud, nõud pestud, kassid toidetud ja kasvuhoone kastetud. Päriselt ka.