…et tihedalt tundeid täispikitud õhtupoolikust vesta, tabas mind kummaline tühjusetunne. Helendavat ekraani põrnitsedes soovisin olla ükskõik kus mujal, kuid mitte klahvide taga. Küll ma proovisin sõnu vägisi ritta seada, kuid nii nagu heal veinil tuleb veidi hingata lasta, et õiget mekki nautida, nii pidin ka mina oma segastel emotsioonidel laskma veidi settida, et jutul mingigi mõte sees oleks. Tegelikult sai kõik alguse sellest, et eile käis MeieMari Murakas Endla rabas murakal. Maailm on ikka kummaline küll. Oma kultuurielamuste otsingutel olen läbinud sadu ja tuhandeid kilomeetreid, olen jalutanud Seine kallastel, kirtsutanud nina Brüsseli räpaste tänavate peale, söönud ’zapekankasid’ Varssavi alleedel ja joonud maailma parimat kohvi Madriidi tänavakohvikus, kuid siiasamma, minu kodust paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse Endla rabasse jõudsin ma eile esimest korda elus. See miniatuurne maailm meenutas mulle nende väikeste inimeste kodu, keda meie, tavalised inimesed, oma argiste asjatoimetuste ja sekelduste keskel ei märka ja kelle olemasolust pole meil aimugi. Kõrgelt vaatlustornist kangastus eriti selgelt kogu müstilise ning täiesti omaette elukoosluse lumm ja võlu – oleksin tahtnud sinna jäädagi, võib-olla kui ma hästi vaikselt ja omaette oleksin, õnnestuks mul ehk vilksamisi sinna nähtamatu loori taha pilku heita… Paraku pidin ma seltskonnaga edasi rühkima, sest eilne retk oli osa MeieMarikeste hooaja lõpuüritusest, mis tegelikult oli väga mitmetahuline ja sisaldas maiuspalu kõigile meeltele. Alustasime oma õhtupoolikut kunstiõpilaste näituse nautimisega Tooma hobusekasvatustalus Endla raba külje all. Maalikunst on selline omalaadne nähtus, mis spetsialistide arvates harimatule matsile midagi ei paku ning iga pildi juures peab keegi asjassepühendatu juhendeid jagama, mida sel parasjagu näha võib. Tegelikkuses on asi nii, et pildi võlu on iga vaataja silmades. On täiesti normaalne, et mõne silm seletab maalil paljaid naisekehi rippuvate puuokste varju jääva veesilma ääres kümblevat, ning pole mingit vajadust vaielda teisitimõtlejatega, kellele varjud hoopis hobuse longulastud pead meenutavad. Igaühele oma. Taieste hulgas leidus ka väga selgeid maastikuakvarelle, mille puhul eriarvamusi eriti tekkida ei saa ning tohutul hulgal eri värvide ja tekstuuriga rabamotiive ja ilmeksimatuid hobuseportreesid. Pean tunnistama, et need maalid, mis hobusetalli latriustele kinnitatud olid, jäid minust küll täiesti vaatamata, kuna suursugused märad (ühe nimi näiteks Marvellous!) oma imearmsate varssadega kogu minu tähelepanu endale püüdsid. Olen ennegi hobusele silma vaadanud, kuid sel korral jälgis mind pealt paarkümmend väikest ja suurt silmapaari, tekitades minus väljakannatamatu soovi kõik latriuksed valla päästa ja koos hobustega üle vainu kapata… Otsima oma kadunud laulu… Ega paremini ei mõjunud ka raba läheduses metsikuks muutunud maastiku sisse ärakadunud suursugune vana mõisahoonet meenutav maja, mis tühja ja õnnetuna omaette nukrutses, justkui oodates möödujat, kes tuleks ja temasse hinge sisse puhuks… Pärast lõbusa seltskonnaga veedetud kvaliteetaega ja kehakosutust hilisõhtul kodu poole sõites rippus taevavõlvi kohal kahvatu munarebu sarnane Kuu. Oleks tahtnud sealsamas rappa tagasi silgata, üksiku kummituspuu alla maha istuda ja Kuu poole uluda… Ahjaa, murakaid korjasin ma tükki kümme. Otse kõhtu. Panged jäid tühjaks.
No comments:
Post a Comment