…siis arvesta sellega, et ta kogu aeg kontrollib, kas see sõrm ikka sinu küljes on ning klahve ka klõbistab. Kui oled ikka mingil moel väitnud, et sinu sõrmed midagi lugemisväärset on võimelised kirja panema, siis pole pääsu pidevast enesetõestamisest. Kas sind ennast sel hetkel olemas on või mitte, on täiesti teisejärguline. Tänasel, Kuremaa tehnikumi kokkutuleku puhuks tellitud MeieMarikeste esinemisel, oli küll tegelikult peaaegu ükskõik, kas me olime olemas või mitte. Polegi sellist esinemiskogemust enne olnud, kus selgusetuks jääb, kas ja kus ja kes üldse märkab, et mingid kollaste lintidega naised muruplatsil rahvatantsu tegemas on. Ega meil endil oli ka tükk tegu, et ennast esinejatena tunda. Kuna murupind, millel meie etteaste aset leidis, oli umbes kahekümne kraadise kaldega, siis polnud aega süveneda tantsusammudele, pigem tuli jälgida, et tantsu ajal päris allamäge veerema ei hakkaks ja puude vahele ära ei kaoks. Esimese kolmest tantsust koosneva popurriiga saime enam-vähem rahuldavalt hakkama, kui nüüd mitte norida „Aiaäärse“ väga loomingulise ja vabas vormis esituse üle, mis loodetavasti asjasse mittepühendatutel märkamata jäi ja tantsu autor vaevalt et Kuremaa tehnikumi vilistlaste hulka kuulub… Teises tantsuseades aga tõestasime sajaprotsendiliselt oma kuuluvust isetegevuslaste hulka, kuna poole „Lepalinnu tervituse“ järel õnnestus meil luua täiesti originaalne versioon sellest tantsust. Käigu pealt ja loomulikult õnneliku lõpuga. See vist ongi professionaalsuse tunnusmärk, kui ilma paanikasse sattumata kõrvaldatakse esinemise jooksul ette tulnud apsud nii, et keegi arugi ei saa. Pärast tulevad ja kiidavad veel ka kauni esinemise eest. Et siis lõpp hea, kõik hea? Oma nüüdseks pooleaastase tantsijakärjääri jooksul olen pidanud esinema Laiuse lossivaremetes pimeduses ja lumetuisus, kus nähtavus on null ja libedus niidab jalad alt, kuid tunne on ülev ja suures osas välismaiste jahimeeste hilisem tantsitamine hinge ligi poeb; tantsinud armsas Torma Rahvamajas veelgi armsamale tantsumemmele silmist ja südamest; olen läbi teinud kolmepäevase Naiste Tantsupeo lõõskavas päikeses ja hingematvas kuumuses, kuid saanud sellest hingetoitu rohkem kui paariks edaspidiseks aastaks… Täna… oli meil lihtsalt tore olla niikaua kuni ma end ära kaotasin… Aga enese taasleidmiseks on mul alati olemas Laiuse mägi. Ja päike läks looja nii punasena nagu ta seda juba tükk aega teinud pole…
No comments:
Post a Comment