…ja meel maailma ära ei taha mahtuda, siis teevad inimesed igasugu asju. Võtavad antidepressante ja unerohtu, käivad nõia ja selgeltnägija juures, moodsamad inimesed külastavad psühholooge ja mõned annavad lihtsalt alla. Mina sõidan jalgrattaga. Kui jalgrattad kirjutaksid memuaare, siis oleks minu Jupiteril arvatavasti teenitud vanaduspuhkusele jäädes oma mälestustes nii mõndagi rääkida Rainest, keda keegi ei tunne. Kuid õnneks jalgrattad siiski raamatuid ei kirjuta ning kui see läbi mingi ime juhtukski, siis ma loodan, et jalgrattad on nagu koerad, kes aastatega peremehe nägu lähevad, sest sel juhul uhkustaks minu jalgratas nähtavasti hoopis metsikul kiirusel Ounasvaara mäest alla kihutamisest, Rovaniemi tundraradadel piki järvekaldaid matkamisest ja parastaks oma sadulasistuja üle selle totaalse allaandmise pärast poolel teel otsetõusul Laiuse mäkke… ning vaikiks hoopiski arututest ringsõitudest tundmatus keeles kostuva sõnamulina saatel… Täna ma sõitsin Kuremaa tuuliku juurde. Kenasti kordatehtuna on endisest kummitushoonest saanud tõeline iludus, mis õige nurga alt fookusesse püütuna mitmeeurose piltpostkaardi mõõdu välja annab. Kuna sealt avanev vaade on sootuks teine kui minu kodumäel, mõjus vaatepilt üllatavalt rahustavana. Mul ei seostunud selle paigaga mitte ühtki mälestust. Tuuliku ümber asetsev kiviring sai kõik mu mõtted enesele äralahustamiseks ja minevikku matmiseks. Järgmiseks korraks tuleb uus koht otsida. Tagasiteel mõtlesin, kui mitusada korda ma selle tee peal küll oma jalataldu või rattapedaale kulutanud olen… Kooliajal sai suviti ujumas käidud ikka ülepäeviti, pärast klassiõhtuid või sünnipäevi klassikaaslaste kojusaatmine kuulus samuti minu kohustuste hulka, sest kartma pidi ju nii pimedust, kirikut kui Kuremaa metsa… Teeäärsetest põldudest ainult mõnel üksikul pole ma ammumöödunud TPLi ajastul pidanud peete kõplama ja kiriku ning pinginaabri lapsepõlvekodu vahelisel teelõigul nägime me koolipõlves esmakordselt UFOsid. Olen seda teed sõitnud kõrvetavas päikeses ja äikeses ning paduvihmas. Viimasega kaasnes minu totaalne sõidurekord Kuremaalt Laiusele – 11 minutit, kuid sellega ei saa mu Jupiter uhkustada, sest see oli enne tema aega… Loodetavasti suudab mu ustav sõber minuga mu järelejäänud aastad ikka vastu pidada… hakka siis veel kellegi võõraga rääkima, lobiseb välja niimoodi…
No comments:
Post a Comment