Igal suvel...

…tabab mind teatud ajahetkel filmide ja seriaalide vaatamise hullus. Mis põhimõtteliselt tähendab seda, et öine magamiseks mõeldud aeg kulub võbeleva ekraani pinevaks jälgimiseks. Ilma igasuguse süümepiinata vaatan suurima mõnuga piraatluse teel netist allalaetud filme ja sarju, kuigi samas olen üsna mitmed enda lemmikšedöövrid loomulikult ka originaalväljaannetena poest kalli raha eest soetanud. Ega mõtlesin ikka küll kaks korda järele, enne kui näiteks „Salatoimikute“ hooaega filmipoest 600 krooni eest ostma läksin… ja teatavasti on X-Files’i tervelt üheksa hooaja jagu… Arvesse võttes ka tõsiasja, et suurem osa filmitoodangust kuulub kas korra kuidagimoodi vaadatavate või kahekümne sekundi „kunstiteoste“ hulka, siis olen mina väga rahul, et mul kodus kiire internett on. Aga elu ilma filmielamusteta ei kujutaks ma küll ette. Paljukirutud õndsal nõuka-ajal toodi meelelahutus koju kätte, ehk siis kultuurimajas näidati kino lausa kahel korral nädalas ja enamasti kaks seanssi korraga. Lisaks tohutu potensiaaliga vene kinokunstile õnnestus tihtilugu pilku ka välismaa eluolule heita. India filmid oma müstilise-maagilise muusika ja lauluga ning prantsuse huumor eesotsas Pierre Richardi, Gerard Depardieu ja unustamatu Louis de Funes’ga sillutasid vähemalt minu jaoks kollase telliskivitee filmikunsti sügavuste poole kogu mu ülejäänud eluks. India filme pole ma sest kaugest lapsepõlvest saadik enam kunagi vaadanud, kuid jällenägemine prantsuse koomikutega toob tavaliselt heldimuspisara silma. Aastatepikkune filmivaatamine põhjustab muidugi kõiksugu kiikse – sarnaste süžeekäikude ja dialoogide ülesehituse avastamist erinevate tegijate töödest, klišeede ja stamplahenduste üle nina kirtsutamist ja pidevat irisemist näitlejamängu ja muusikakasutuse üle. Hea on ju viriseda, kui ise paremini tegema ei pea…Seda suurem on vaimustus, kui mingil hetkel satub mu teele täielikult lummav ja perfektne linateos. Selline, mis ka peale mitmekümnendat vaatamiskorda sisemuse pahupidi pöörab ja ümbritseva maailma uduhõlma hajutab. Mäletan siiamaani oma esimest kohtamist Ridley Scotti „Gladiaatoriga“. Poole kohtingu pealt ei pidanud närvid enam vastu ja tuli vaatamine pooleli jätta. Selles filmis on nii palju stseene, dialoogijuppe ja lausungeid, mis igaveseks minu meeltesse pitseeritud kui täiuslikkuse etalonid. „What we do in life, echoes in Eternity – Mida teeme eluajal, kajab vastu igavikus“. See lihtne lause kõlab kui elu mõte. Ja loomulikult seob „Gladiaatorile“ kunstiteose paela ümber suurepärane muusika, mis ei vaibu kogu filmi jooksul hetkekski ning kannab läbi kahe ja poole tunni ühtainust igatsevat mõttelõnga – janu armastuse ja rahu järele. Lõppude lõpuks on kõik muu ainult tolm ja tuul… Ning pärast öiseid filmielamusi paistes silmadega igapäevatoimetustega mässamine õnnestub kummalisel kombel hoopis kergemini kui mitmetunnise õudusunenägudega pikitud ööune järel. Pealegi on suveööd liiga lühikesed selleks, et neid magamiseks raisata.