Professionaalset maasikakorjajat...

…ei saa minust päris kindlasti. Täna poole seitsmest hommikul alanud seitsmetunnine tööpäev maasikapõllul lõpetas minu marjakorjajakarjääri enne kui see alatagi jõudis. Esiteks olen ma ilmselgelt liiga aeglane. Selle aja peale kui teised maasikavao lõppu jõudsid, olin mina kuskil poole peal või kõige rohkem kahe kolmandiku ulatuses. Maasikapuhmastes tuhnimine, eriti kui tegu on viimase korjega, kus marjad kribud ja peidus ning korvi täienemine visalt kulgeb, võttis ikka tohutult aega. Kuna paluti ära korjata ka riknenud ja üleküpsed marjad, siis mina kuuleka esmaüritajana seda ka tegin. Esimese kahe tunni jooksul vähemalt. Pooleteise tunni möödudes ma oma alaselga enam ei tundnud, kuid püsti tõustes selgus täie teravusega, et selg on mul siiski alles. Koos valuga. Ajutegevus see-eest toimis ülehelikiirusel. Suutsin edasi arendada oma aja realtiivsusteooriat, mõtiskleda hiljuti loetud „Musta printsi“ üle ja kujutada ette, mis tunne oleks praegu Balatoni järve ääres olla. Alates kella kümnest pikenes maasikapeenar vähemalt poole võrra, korjamiseks ettenähtud korvi edasitõstmine piki peenravahet tundus elevandi tagantlükkamisena ning mõttetegevus taandus küsimusele: miks elu mu peale nii vihane on, et sunnib mind ikka ja jälle mingeid katastroofiliste tagajärgedega totrusi ette võtma (kusjuures tol hetkel ei lugenud ma käimasolevat maasikakorjamist veel nende hulka)… Pool üks hakkasin ma tõsiselt kaaluma, kas mitte oma olukorda kui orjatöösse suhtuda. Samas ei tundunud see aus kõigi nende päris orjade suhtes ning oleks nende kannatusi pisendanud, sest mina tulin ju täiesti vabatahtlikult seda tööd tegema ning pealegi mulle makstakse selle eest. Täpselt nii palju kui ma korjamisega välja teenin. Niiet, ei mingit orjade mainimist. Mis sest, et hamba alla sain midagi viimati eile pärastlõunal… Viimase töötunni ma sõna otseses mõttes roomasin hambad ristis mööda peenravahet, silme ees virvendamas vikerkaarevärvilised merihobukesed ning kõrvus kummitamas mellotron, John Lennon ja „Strawberry Fields Forever“. Asjasse mittepühendatutele teadmiseks – „Maasikavälud igaveseks“ on Lennoni psühhedeelne lugu, kus miski pole nii nagu see näib… Kui ma siis lõpuks ennast puupakkudena tunduvate põlvede pealt püsti ajasin, et viimane kastitäis kaalule viia, selgus, et olin korjanud 51 kilo maasikaid. Rohkem kui keegi teine sel päeval, ütles arvepidaja. Tol hetkel ei osanud ma sellest midagi arvata, võtsin oma veeringud ja ronisin lähima puu alla istuma. Lahke peremees, kes mind hommikul marjamaale viis ja pärast koju tagasi tõi, lubas mul koju lastele tasuta maasikaid korjata – mil moel ma selle kasti täis sain, ma enam ei mäleta. Ahh, nõrkus on su nimi, Raine…