Jalgrattasõit piki kruusateed...

…võrdub liikuvas hobukaarikus trelliga ajuoperatsiooni sooritamisega. Kui minu kõigist kiiksudest raputussündroom seni veel puudus, siis alates tänasest on mul ta kohe päris kindlasti olemas. Ajutegevusele mõjus see igatahes pärssivalt, sest kivide ja liivavaalude vahel laveerides tulid mulle maailmakõiksuse süvaprobleemide lahkamise asemel pähe ainult yksinkertaiset ajatukset ning enamasti kangastusid mu silme ees Lapimaa tundrat läbivad metsateed, mis meie kruusaklibule iga kell silmad ette annavad… Kahel korra äratasid mind tegelikkusesse teeäärsetest õuedest välja tuiskavad duubelkoerad. Esimesed meenutasid kahte Baskerville’ide lõukoera, üks must ja teine pruun, ning suutsid mu teekonda pea poole kilomeetri jagu oma lõriseva haukumisega vürtsitada. Teine, valgete nähvitsate paar oli pigem mehhiko seriaalist pärit, kuna nende omast arust äärmiselt kuri klähvimine mulle koheselt meelde tuletas ladina-ameerika naiste kätsatamist, millega nad tavaliselt oma kojutulevaid mehi rõõmustavad… Ja kes ütles, et meil ei saja. Juba pikemat aega minu kohal tiirutanud pilv otsustas ühel hetkel, et olen piisavalt kuumaks aetud ning mulle võiks pehme vihma kaela kallata. Duši vastu polnudki mul midagi, probleem seisnes ainult selles, et minu jalgratta esiklaasidel puuduvad ikka veel kojamehed ning saju korral kipub nähtavus veidi halvenema. Ega see minu kojujõudmist muidugi takistanud poleks, sest mul tuli meelde ühe oma endise kolleegi ütlus: „Kevaditi pole Laiuset vaja nähagi, seda on lõhnast tunda.“ Kuna kool suvel puhkab ja tal siia asja pole, siis ta ei tea, et Laiuset on ka suvel lõhnast tunda…. Haistmismeel on mul alati väga hästi arenenud olnud. Ühest küljest on seda raske taluda, sest vähe sellest, et mulle tundub nagu haiseksin ma ise kogu aeg ebameeldivalt, olen ma tõeliselt hea haisuga inimesi suhteliselt vähe kohanud, kuid samas võib lõhnatajuga kaasneda ka kummalisi olukordi. Mäletan siiamaani, kuidas oma esimese raseduse lõpupoole hakkasin ninas tundma mingit imelikku lõhna. Käisin kogu elamise läbi ja muudkui nuhutasin, kuid lõhna allikat ei leidnud. Kui ma siis oma lapsukese sünnitusjärgsel päeval enda rinnale sain ja teda nuusutasin, selgus, et olin tundnud tema lõhna. Selle lapse lõhna, kes alles minu kõhus oli… Järgmiste maimukeste kandmisel ma juba teadsin seda uut ja huvitavat lõhna oodata. Niiet pole midagi imestada, kui minu pidevalt halveneva nägemismeele juures mind varsti jalgrattal sõitmas näha võib valge kepp teed kompimas ning nina taeva poole püsti. Pimedate juhtkoera ma ei võta, ajab veel mu lõhnataju sassi… gone with the wind...