ja sa ei taha oma vanaduspäevil välja näha nagu Alice'i tädi Imogene, siis tuleb leppida alternatiividega. Näiteks võib juhtuda, et kohtud raamatupoes hoopis Šokolaadist printsiga. Pärast põgusat tutvust tundub, et teil on nii mõndagi ühist, seega otsustad ta oma kodukoopasse vedada, et teda siis hiliste õhtutundideni ära kasutada. Mõnuga. Ega see Rahva raamatus kõval puutoolil nautimine poleks eriti kaua kõne alla tulnud ka. Huvitav, et meie eesti raamatupoed oma mõnusa lugemist soosiva õhkkonna ja kohvilõhnaga ikka veel lubavad mõningaid täiesti ebamugavaid lugemispesakesi oma tiiva alla. Aga ma saan aru, et kapitalismi huvides on kaup mulle maha müüa, mitte kurval pilgul jälgida, kuidas potensiaalne klient raamatu taga vaikselt naeru kihistab ning pärast paaritunnist kohvi kõrvale lehtede keeramist teose kustunud pilgul riiulisse tagasi sätib. Aus mäng. Seekord tuli prints minuga koju kaasa, sest pärast tunniajalist lausete neelamist ei suutnud isegi mina elukogenud naisena oma punaseks värvunud põski enam varjata. Printsil ei olnud kavatsustki meepoti ümber käia, ta asus ikka kohe asja kallale, puistates värvikalt ebatsensuurseid väljendeid ning täiesti ühemõttelisi märkusi. Tegu oli ikka ehtsa omaküla poisiga. Ma tunnistan ausalt, et pärast Veenuse kingu võrdlemist Saja aakri metsaga olin ma müüdud. Ma poleks uskunud, et mingi mehehakatis võib nii fantastilisi võrdluspilte maalida. Kuidagi feminiinne tundus kogu see ilmekalt piltlike väljenditega ülepuistatud printsikene, et hakka või uskuma tema šokolaadimagusasse päritollu. No loomulikult selgus hiljem, et ta oli seest tühi ning šokolaad tundus pideva näppimise ja pealepissimise tõttu ikka tuhmunud olevat, aga tõeliselt rõve sotsrealism alles hakkas välja kooruma. Ma olen tihtipeale mõelnud, et millal juhtub mulle ette mõni mehe kirjutatud raamat, mis mingigi tõese pildi meesolevuste maailmast maaliks. Kaua sa jõuad neid vihjeid otsida ja teooriaid luua. Nüüd on siis selge. Miski pole originaalne, kõike on juba kord tehtud, legendid liiguvad ajast aega, alati on keegi kusagil juba midagi ära proovinud, kaasa arvatud porikärbeste piinamine, ning mehe kolmainsus koosneb jätkuvalt kolmest T-st... Ja mul pole selle vastu mitte vähimatki. Sest naised võiks ju tegelikult teada vastaspoole defineerimise aluseks oleva kehaosa paarikümmet erinevat nimetust. Et ei kujutaks ette, et türa on midagi naise küljes olevat... Aga minu armsa printsikese sotsrealism tõmbab kõik lambid põlema küll. Minu mälestused oma plikapõlvest ei saa muidugi ligilähedalegi linnavurlede maitsebuketi mitmekesisusele... maakatel oli vist üldse pisut teistsugune realism... ma oleks ei tea mida andnud selle eest, et kellegagi koos psüühiaatrilise intervjuu tõelist definitsiooni avastada või siis vähemalt võinuks mõni teada, et kaheksa ja pool ei tähenda mitte iga kord kellaaega või alles jäänud alkoholi kogust... Samas pean ma tõe huvides siiski mainima, et Laiuse kultuurimaja keldrikorruse komkas parandati maailma kohati vaat et rohkemgi, kui tohutuid masse haaravas malevas... meie heinakuhjad olid tõelised ja töö tegemine ei kujutanud endast numbrit. Pisut hale on mul ka sellest šokolaadimehikesest. Mingil põhjusel tundub mulle, et mitte kõik naised ei kohtle teda sellise headusega nagu mina. Aga eks see ongi tema valik, kas talle läheb korda minu arvamus või mitte, sest hea tekst kirjutab end ju ise. Aga oma printsi ema probleemi jätan ma hetkel kahe silma vahele. Ei jõua iga kord psühhoanalüüsiga tegeleda. Muidu on ta täitsa tupsununnu...
Kogu afääri peasüüdlaseks on Andrei Hvostovi Šokolaadist prints.
No comments:
Post a Comment