Meie Mari veerandsada tuledesäras kummitustemajas

See oli ette teada, et tänasest Maride sünnipäevast emotsionaalne pomm kujuneb. Ei, mitte selle pärast, et Marid kuidagi märkamatult täiskasvanut mängima tahavad hakata. Alles ma jätsin nad maha, noored vallatud neiukesed ja nüüd nagu hopsti on nemad kakskümmend viis ja vaata et hakkavad peret looma. Siis pole naisrühmast enam haisugi, puhta segased hoopis valmis. Aga tegelikult nad ikka vist naudivad seda vallaliseks ja vallatuks olemist, mis sest, et tänasel õhtul kolmest tantsust kaks olid sellised kangesti rahulikku ja mõtlevat laadi, aga õnneks pani kreicburgas kõik paika. Minu Marid on ikka minu Marid. Nende pärast nutma ei hakka. Nemad ei vea kunagi alt.

Pisaratemere põhjuseks oli vaimude väljakutsumine Laiuse keskel kummitusena seisvas vanas seltsimajas. Ma ju teadsin kohe, mis tunded mind sisenedes valdavad. Ja kuigi naised on nädala jooksul küürinud ja kraapinud ja lappinud ja ehitanud ja kaunistanud ja korrastanud ning suur saal oli peaaegu täpselt nagu kolhoosipidude ajal, isegi aastaarv kardinale kirjutatud, siis… kohale tulnud vaimud olid nõudlikud. Ma eriti ei usu, et neid rahustas rahvakunstiosakonna bossi kinnitus, et viie aasta pärast on maja endises hiilguses ning Maridel täielik õigus seal oma järjekordset juubelit pidada. Neid lubadusi on ennegi antud. Ja siis võetud. Võtmisest kõik ju algaski. Milleks teile seda vana maja, kolige koolimajja, seal on kõigile ruumi. Johhaidii. Kõlab nagu elundidoonorlus – rebime teil selle vana südame välja ning ühendame teid trafo külge. Voolu on piisavalt, et hinges püsida.

Olin kodus endale sõnad peale lugenud, et ei hakka seekord majast rääkima. Maridel ju sünna ja mina neile lausa tuliuue trükilõhnalise raamatu kingituseks viia saan. Iga päev sellist asja ei juhtu. Kriblasin oma naistele kõigile ka personaalsed pühendused raamatusse ning loodan, et kuigi enamuse neist juttudest on nad juba ühel või teisel hetkel veebi vahendusel ära lugenud, tuletab raamat neile meelde, millised emotsioonid neid ühel või teisel koosolemise momendil valdasid. Sest eks elu olegi emotsioonide tindiga kirjutet. Vähemalt minu elu. Ning loomulikult ei õnnestunud mul oma emotsiooni vaka all hoida ka seekord. Eriti kui tundsin õnnitlust alustades, kuidas laest rippuvate krohvipudemete ja katkiste lampide vahel hõljus minu ema vaim. Ema-emake, kuidas sa ennast küll tundsid seal täna… räägiti ju 25 aasta tagustest aegadest, aga meie aeg sinuga ulatub lausa 45 aasta taha. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et Laiuse seltsimaja on MINU maja. See on minu ja minu ema hinge kodu. Ja kui me nüüd haarame kinni sellest lubadusest, et viie aasta pärast on Laiuse süda jälle terve ja hoiab kogukonda koos, siis nii saagu! Nii olgu ja nii jäägu! Siis olen ma valmis kirjutama raamatu Minu Laiuse. Aga mitte enne. 

Ahjaa, Maride raamatut saab Maride käest ja minu käest ka. Tegelikult tuli teine täitsa kaunis. Esimene lapsuke ikkagi. Loodetavasti mitte viimane. Aga eks universum teab paremini...