Kõigepealt võib ta südamerahuga lohutada kõiki nooremaid suguõdesid,
et 50aastaseks saamine mitte maailma lõppu ei tähenda. Vannitoa peeglist ei
paista poolt sajandit mitte kusagilt ning kõiksugu hoiatused ihuliikmete
kärbumisest ja tupe kuivusest on ainult müüt. Tegelikult ei kirjuta keegi teile
otsaette POOLESAJANDUVANUNE ning halvimal juhul on teil ainult mõni kodakondne,
kes igal hommikul tervituse juurde kelmikalt lisab – tere hommikust 50aastat ja
kaks päeva. Ja niimoodi vähemalt nädalajagu päevi… Eks kättemaks saab olema
magus…
Kui aga elukogemusest rääkida siis ilmselgelt tuleb elu kõigepealt
kogeda, et neid kogemusi oleks. Mis tähendab pea ees tundmatus kohas vette
hüppamist (ülekantud tähenduses loomulikult), järelemõtlematult võimatuna näiva
ülesande vastuvõtmist, kõhutunde usaldamist ja kõigi kodakondsete arvamuse
ignoreerimist. Esialgu, kui oled noor ja roheline, tundub sulle muidugi, et
selleks, et elu oleks äge, tuleb midagi saavutada ning selleks hullu moodi tööd
rabada. Pole midagi, see läheb üle. Varsti saad aru, et tööd rabada võib ainult
siis, kui see töö armastab sind sama palju kui sina teda. Sellisel juhul
kaasneb rabamisega hulk vapustavaid seiklusi ja emotsioone ning täiesti
märkamatult hakkab elukarikasse nektarit tilkuma. Seejuures pole sinu
edasiliikumise pagasiks mitte kunagi koolis raamatutest pähe tuubitud tarkused
vaid elukestev praktiline õpe. Ma näiteks ei mäleta mitte muhvigi keskkooli
matemaatikast, pole mul siiani ühtegi ruutvõrrandit ega integraali vaja läinud,
see-eest võiksin ma tundide kaupa vestelda astrofüüsikast, universumi
müsteeriumist või erinevatest inimtaju teooriatest ja neid teadmisnoppeid olen
ma ise aja jooksul korjanud, sest need huvitavad mind. Mul on tõsiseid kahtlusi
tsivilisatsiooni suhtes, kes edukuse märgiks peab kahte kõrgharidust, suurt
maja ja kallist autot ning töötamist juhtival kohal, kuid keda ei huvita inimese sisemine intelligentsus ja
praktilised oskused. Ehk näevad minu silmad veel sellist ühiskonnakorda, kus
paberil tunnistus on ainult lisaboonuseks ja oma igapäevast leiba teenib
inimene oma meelistegevust tehes. Mida teen ihu ja hingega, selle tulemuski on
hingestatud. Seda tühja ja kõledat on meie ümber kriitiliselt palju saanud.
Kui aga seiklused ja meeletused kõrvale jätta, siis tegelikult on
elus kõige olulisemad need väikesed hetked. Need, kus sa oled just praegu. Sünnipäev
koos kõige kallimatega. Lapse kiri sinule, kust kumab välja suur hulk armastust
ning mis sind lahinal nutma ajab, nii et sa püstigi ei püsi. Kallima kaisus
magamine, kusjuures pole üldse tähtis, et su kael jääb kangeks ja käsi sureb
ära, sa pole mingi hinna eest nõus end liigutama, et seda hetke mitte igavikust
välja tirida. Väeõhtu koos hingesugulastega, kus jagada üksteisele just seda
rõõmu ja energiat, mis teid kõiki uuele tasandile viia võib. Hommikune naeratus,
ka siis, kui sellele järgneb – sa oled nüüd…. Kiisupai ja täielik õigus sülle
trügivad kassid põrandale tagasi panna, kui sul parasjagu pitskleit seljas on. Poja
iseenesestmõistetav märkus – ära siis teinekord küsi minult nõu, kui sa nagunii
enda tahtmise järgi teed. Uisusaabastes tudisevad jalad ja tasapisi kohale jõudev teadmine, et uisugraatsiat sinust selles elus vist ikkagi ei saa. Täielik üsindus Laiuse mäel ja südame sügavaimast sopist üles kerkiv tänutunne kõige eest, mis olnud ja mis tulemas. Ja kui ongi tavaks mingile
teetähisele jõunud inimese käest küsida – nii, oled nüüd nii ja nii vana, kui mõtled
järgi oma elule, mida teeksid teisiti? Midagi ei teeks. Kui oleksin
teinud midagi teisiti, siis poleks ma siin ja praegu. Ma oleksin keegi
teine, kuskil teises reaalsuses. Minu teine mina. Ja võibolla on ka see lõpmatu
arv minu teisi minasid just praegu alustamas uusi poolsajandi seiklusi ning
võibolla on ka neil esimeseks seikluseks… kanasupi keetmine. No uskuge või mitte,
aga ei ole ma siiani kanapuljongit ja sellest suppi teinud. 50aastasena on
selleks täitsa õige aeg. Aga ühes olen ma kindel – ükskõik, kus need minu
teised poolesajaaastased minad ka poleks – pea on neil ikkagi pilvedes ja
tähesära silmis.
No comments:
Post a Comment