Ehtne stereotüüpne lähenemine, kas pole. Mitte et ma midagi teaks autodest. Ainus tõsiselt võetav massin oleks ehk punane Ferrari, mille peale ma oma paremat kulmu veidi tõstaks. Aga kuna elul on ikka üllatusi varuks, siis tõi eilne päev kaasa mõnusa õhtupooliku valge bemmi kaisus. On ikka ilus auto tõesti. Ma üldse ei imesta, et naised hulluks lähevad ja igal võimalikul juhul end sellise masinaga pildistada soovivad. Soovitavalt napis riietuses. Ma pole tegelt aru saanud, kummale olendile mehed rohkem tähelepanu pööravad nende piltide juures, kas autole või näitsikule... Meie rehvi ei põletanud, kuna tegu oli õhtuks laenatud autoga, siis hoolitsesime rohkem selle eest, et ühtegi kriimu peale ei tuleks. Muidugi õnnestus meil vahepeal keerata äsja pinnatud teele, kus kivikesi auto alla nagu raheteri plõksus ja meie hinge kinni hoidsime, et ükski neist kividest suurema lennutrajektoori kasuks ei otsustaks. Ette rutates võib öelda, et auto sai omanikule tagastatud algses konditsioonis. Rahulikult sõites ei saa arugi, et auto mootor käib. Nii mõnusalt nurruv on see masin, kui teda hellalt hoida.
Aga meie reisi eesmärk oli hoopis leida mõnus kohakene, kus naistega loodust nautida ja maitsvat kõhutäit samal ajal. Saatuse tahtel suundusime seekord Elva poole, kus Vapramäe kandis mõnusalt kaunis looduslik forellitalu. Minule oli see esimene kord säärast imetegu külastada. Seal ju enne süüa ei saa, kui pole ise kala kinni püüdnud. Kuna meil kalamehi kaasas polnud, siis tuli ise käsi valgeks saada. Mul vedas, ma sain fotoreporterit mängida, sel ajal kui Tiia vapralt õngega mässas. Mingil põhjusel ei soovinud tiigis sulpsu löövad kobedad forellid meie konksu otsa aetud krevetiga mitte maiustada. Tiia üritas neid küll meelitada, aga oli see siis nüüd meie kramplikust mesaamenaguniihakkama hoiakust või tiigi ääres asuvate laudade taga istuvate meeste kriitiliselt seiravatest pilkudest, igastahes kalad ignoreerisid meie õnge täiega. Lõpuks ilmus trullakas kohalik kalamees ja pakkus oma abi õhtusöögi kinni püüdmisel. Edevus maksis kätte temalegi - ei saanud ta tükil ajal miskit kala kätte. Kui bemmiga kohale sõitnud naiste kõhud lõpuks juba häälekalt kala nõudma hakkasid, halastas ka üks kopsakas forell ning lubas end meie naudinguks ära küpsetada. Ma pole oma senise pikaajalise kalasöömise kogemuse juures nii head kala enne saanud. Tahtis keele alla viia. Ja kartulikroketid ning bataadifriikad olid maailma parimate killast samuti. Ühesõnaga - täiuslik nauding jõe peal pontoonboksis partide lakkamatu prääksumise saatel. Ei seganud isegi kõrvalboksis peetav lärmakas lapse sünnipäev. Kui ikka enda naudingutele keskenduda, ei kuule kõrvalisi isikuid.
Tagasiteel tutvusime taas kord kauni eestimaaga ning ma siiralt loodan, et šikid autod on nüüd leidnud tee mu juurde. Ma enam ei ignoreeri neid. Bring it on!
No comments:
Post a Comment