Olekud

Ma seisan kiigel. Sellel, mis üles-alla käib. See-saw on ta ingliskeelne nimi. Lihtne meelde jätta. Kui üleval, siis see - näen kaugele, kui all, siis saw - enam ei näe muhvigi. Ma olen seal keskpunkti peal jalad harkis, hoian tasakaalu. See on suur kiik. Mõlemal pool istub arvutu hulk inimesi. Lükkab jalgadega end maast lahti. Neil on jube lõbus. Mingil põhjusel olen endale võtnud ülesandeks kiik tasakaalu viia. Nõnda, et mõlemad pooled on maast lahti. Kõigi jalad õhus. Kiikujaid see aga üldse ei vaimusta. Nemad ei näe selles mingit lõbu. Neile meeldib kiikuda. Olen nagu jonnipunn seal keskel, kõigun jalalt jalale. Juba on päkad valusad ja põlved löövad tuld välja. Suunan pilgu kaugusesse. Seal järve ja metsa taga paistab tohutu kõrge mägi. Nagu Džomolungma või midagi ligilähedast. Valge tipuga. Ühtäkki olen ronimas sinna mäkke. Jube raske on. Viiekümnepalline tormituul üritab mind mäest alla veeretada. Rusikasuurused raheterad peksavad näkku. Ma üldse ei saa aru, miks ma just praegu pean sinna mäkke ronima. Nii lihtne oleks koopasse peitu ronida. Oodata, kuni torm vaibub ja päike välja tuleb. Siis alles paljajalu soojas suveilmas rahulikult mäetipu poole rühkida. Tasa ja targu. Varuveepudel kogu aeg täidetuna seljakotis. Üle minu lendab suur lind. Vist on albatross. Ma väga ei tunne linde. Aga tema tiivad on meetrite pikkused. Midagi ähvardavat on tema ülelennus. Mul on hea meel, et ta ümber ei pööra ning jätkab oma teekonda. Rühin edasi. Jalad vajuvad maasse. Mäekülge pole enam, sellest on saanud pehme raba. Väikeste inimeste maa. Näen neid vilksatamas vigurmändide vahel. Neil on rohelised silmad. Pisut viltused. Veidra pilguga seirab üks neist minu paljaid jalgu. Nad ise on ka paljasjalgsed. Virvatulukestena veigeldes juhatavad nad mind rabast läbi. Tundub nagu hõljuksin ma laugaste kohal. Sedasi üles-alla. Tajun, et olen ju ikka veel kiige peal. Kiikujad ei väsi. Neil on naljakas vaadata, kuidas ma end seal keskel paigal üritan hoida. Silmanurgast näen, et kõrvalasuva järvekese keskel hüüab keegi hääletult appi. Kuidas ometi keegi ei märka, et inimene uppumas on. Kuidagi veidralt tuttav on see isik seal vees. Mismõttes... tal on minu riided seljas... ja minu juuksed... ja minu käsi on see, mis seal meeleheitlikult lehvitab. Ja mitte keegi teine ei pane seda tähele. Ainult mina ise saaksin iseennast sealt järvest praegu päästa, kuigi ma ujuda eriti ei oska. Aga ma olen ju kiigel. Mul on missioon. Päris hull värk. Maailm mu ümber peatub. Isegi õhk ei liigu. Kuulen iseenda südame tukseid. Astun kiigelt maha. Hetkega olen Laiuse mäel. Ümberringi möllab orkaan. Kuid mäe peal on vaikus. Tormi silm. Olen omaenese keskmes. Pole kiike. Pole Džomolungmat. Pole uppuvat mina. Ja ometi ma tean, et kohe varsti torman ma sinna tormi sisse tagasi. Aga siis olen juba keegi teine.