Äratundmised

Seisan liivarannal, varbad ulatuvad vette. Ümberringi valitseb täielik tuulevaikus. Niikaugele kui silm seletab näen peegelduvat ookeanipinda. Laineid pole olemas. On ainult üks ääretult suur organism - vesi. Ta ümbritseb mu varbaid ja ma tunnen, kuidas minusse valgub vee energiat. Vaikus on kõrvulukustav ning ma üritan end tardumusest lahti rebida. Aga nii nagu kõik muu, olen ka mina seisakus ja ei saa liigutada. Sulen silmad. Hetke pärast kostuvad mulle kõrvu lindude hääled. Veel viiv ja mu varbad vajuvad millegi pehme ja mõnusa sisse. Avan silmad ja näen, et olen nüüd hoopiski metsarajal, sambla ja mullasegusel vaevu märgataval teel. Minu kohal kaarduvad majesteetlikud puud, silitades üksteise lehti ja oksi, mulle tundub, nagu annaksid nad edasi mingit suurt saladust. Midagi, mis pole mõeldud minu inimesekõrvadele. Uudishimu saab minust võitu ning ma liigun puude jutuketiga samas suunas. Ühtäkki köidavad minu tähelepanu hoopis valevalged suured lilled, mis on terve puudealuse metsa vallutanud. Need on nii valged, et silmadel hakkab valus. Nad küünitavad end minu poole kutsuvalt, soovides, et kummardaksin neid nuusutama. Mitte mingit lõhna pole neil. See on väga veider. Terve metsaalune on täis kõiksugu lõhnu ja need imelised valged lilled... on täiesti lõhnatud. Vaevu jõuan nii mõelda, kui nad end solvunult minust eemale tõmbavad. Saan aru. Ma pole veel küps neid nuusutama. Ma ei saagi nende aroomi tunda. Veel. Lähen edasi ja jõuan veidra lagendiku servale. Selle keskel on iidne tammepuu, vähemalt tuhandeharuline. Tõmbab enda poole nagu magnet. Lähemale jõudes näen, et ta on tegelikult raagus ja kõik need eemalt paistnud rohelised lehed on hoopis väikesed linnukesed, kes minu puu juurde jõudes korraga vaikseks tarduvad. Olen pisut õnnetu. Ma ei mõista, miks ma olen kui võõrkeha siin imelises kohas. Ma nii tahaksin kuuluda siia. Tunda imeliselt valgete lillede lõhna ning kuulata veidralt roheliste lindude vadinat. Aga ei. Tammepuu seest avaneb uks ja ma tean, et pean sinna sisenema. Pikemalt juurdlemata astun võlvkaarega ukseavast sisse ja peaaegu et kukun ninali. Mitte midagi pole näha. Ümberringi on paks udu, selline violetselt mustjas ja käega katsutav. Mul pole aimugi, kuhu ma astuma peaksin või kuhupoole minema. Järsku vaatavad minu poole suured sügavad sinised silmad. Ma tean neid küll. Neid silmi. Enam pole mingit kahtlust, kus suunas minna. Ma peaaegu et jooksen nende silmade poole, aga nemad muudkui kaugenevad. Õrritavalt vaatavad mind, tõmbuvad lõbust kissi. Keeran neile selja. Jõuan astuda ainult paar sammu, kui udu hajub ja ma leian end kõrge mäetipu servalt. All laiub seesama ookean, mille kaldalt ma oma teekonda alustasin. Aga nüüd pole ta enam peegelsile ja liikumatu. Mäslevad lained tormavad vastu kaldakaljusid. Minu all laiub mustjas veesügavik. Astun selle poole. Minus pole kartusekübetki. Jõuan langeda loetud hetked, enne kui valgusolendina oma kehast eemaldun. Näen ennast kadumas lainetesse. Otsustan, et enne äralendu lähen nuusutan need valged lilled siiski üle. 

Nad lõhnavad taevalikult. Sinised silmad naeratavad mulle.