Imestan jätkuvalt meie kohaliku väikese ime üle, mis asub keset eikellegimaad, kusagil Jõgeva ja Mustvee vahel ning kannab nime Veski Külalistemaja ja kohvik. Päris algusest peale on see hubane kohakene pakkunud nii mulle kui mu sõpradele ainult parimat. Nii teeninduse kui toote kvaliteedi osas. Olen ju tegelikult Pariisis ära käinud, aga nii kihiline latte kui ploomimahlaga jäätisekokteil pole kusagil nii hea maitsenud kui just Kantküla ristis asuvas Veskis. Jumala loomulik tundub, et kui sõbrad kokku tahavad saada, siis on just Veski see koht, kuhu suunduda tahaks. Aastate jooksul on tuultele avatud olnud ja pisut paljana tundunud majakene rohelusse mattuma hakanud. Minu vaimusilmas võiks temast muidugi üldse viirpuuhekkide ja eestimaiste õitsvate põõsaste ja lillepuhmaste vahele peituv tükike paradiisi saada. Et silt küll näitab tee servas kohviku olemasolu, aga selle leidmiseks tuleb rohelusse astuda. Natuke ma muidugi kahtlen selle võimalikkuses. Sest tänasel ilusal päeval tormles maja ümber muru peal ringi töömees, endal klapid peas, üritades mururohelust võimalikult lühikeseks trimmerdada. Õnneks jooksis tal mõte kinni, sest pärast mitmeminutilist veesilma ümbruse silmitsemist, otsustas ta hoopis lõunale minna. Ma väga tänan teda selle eest!
Aga päriselt ka, kui ma ei arvaks, et Veski omadega niisamagi hakkama saab, sest on selle ausalt välja teeninud, et inimesed teda külastaksid, siis pakuksin ennast nende reklaamiagendiks. Pole ju mingit kahtlust, et inimesed vajavad kohta, kus kartulisalat maitseb täpselt nii nagu kodus. Ja peene nimetusega toitudest kumab vastu hellus ja soov maitseelamust pakkuda. Kihilisest lattest ma enam ei räägi. See on iseenesest mõistetav. Nautigem!
No comments:
Post a Comment